ERR-i kajastus riigi kavatsusest osta maakonnaliinidele elektri- ja gaasibusse tõi esile kaks vaadet. Ministeerium loodab sõidukite ostukulu enda kanda võttes vähendada liinikilomeetri hinda. Vedajad küsivad, miks peab riik ostma busse, kui nemad saavad selle töö ise teha. Mõlema vaate hindamisel on oluline see, milline investeering annab avaliku raha eest kõige püsivama kasu.

Reisija jaoks tähendab hea tulemus bussi, millega jõuab õigeks ajaks tööle, kooli või arsti juurde ning saab hiljem ka koju tagasi. Kui sobivat ühendust ei ole, muutub auto sundkuluks. Rahandusministeeriumi tellitud 2024. aasta uuring hindas transpordivaesuses olevate leibkondade arvuks vähemalt 55 000. See on hinnang, kuid annab probleemi ulatusest aimu.

CO₂ kvootide müügist ehk heitkogustega kauplemise süsteemist (HKS, inglise keeles ETS) saadud tulu kasutamine maakondliku bussiliikluse parandamiseks on seetõttu igati asjakohane. Toimiv bussiliiklus aitab vähendada autost sõltuvust ja loob võimaluse puhtamaks liikumiseks. Kliimapoliitika rahakasutus peab seda võimalust toetama.

Maakonnabussid saavad kliimarahast väikese osa

CO₂ kvoodiraha jaotust (joonis 1) vaadates on transport ja liikuvus suurim valdkond. Aastate 2013–2030 saadud ja planeeritud tulu jaotuses on selle osa ligikaudu 54 protsenti. Hoonete energiatõhususele läheb ligi veerand ning ülejäänu jaguneb energia, teaduse, looduse ja rahvusvahelise koostöö vahel. Need on mitme aasta summad koos tulevikuplaanidega.

Transpordi sees on pilt märksa kitsam (joonis 2). Aastate 2021–2030 kauplemisperioodi transpordimeetmete kavandatud eelarvest läheb 70,5 protsenti Rail Balticule ja 21,6 protsenti muudele otseselt raudtee ning rongidega seotud meetmetele. Kokku saab raudtee seega üle 92 euro igast selle paketi sajast eurost.

Maakonnabusside soetamist sisaldava maakondliku ühistranspordi meetme eelarve on 17 miljonit eurot ehk umbes kaks protsenti transpordipaketist. Maakonnabussidele kavandatav raha on niisiis kogu poti kõrval pisiosa. Raudteeinvesteeringute kõrval vajavad tähelepanu ka bussiühendused, mis viivad inimese kodukohast maakonnakeskusse või rongijaama. Hea bussivõrk aitab raudteesse tehtud investeeringutest rohkematel inimestel kasu saada.

Laadimistaristu maakondadesse

Riigi ostetud buss võib vähendada vedaja pakkumises kajastuvat sõiduki soetuskulu. Avaliku sektori jaoks tuleb aga arvestada bussi ostu ja kasutamise kogukulu. Väiksem number veolepingus ei tõesta veel kokkuhoidu. Valikut tuleks hinnata ka selle järgi, milline on teenuse pikaajaline maksumus ja kui palju väheneb heide.

Riigihangete keskkonnanõuded suunavad vedajaid kasutama puhtamaid busse. Seal, kus nõutakse heiteta või alternatiivkütusel sõidukeid, peab olema võimalik neid ka mõistliku kuluga laadida või tankida.

Minu hinnangul tuleks maakondliku bussitranspordi kliimaraha kasutamisel seada esikohale laadimistaristu. Maakonnakeskuste bussijaamadesse ja busside seisuplatsidele rajatud laadimispunktid ning vajalikud elektriühendused võimaldaksid vedajatel elektribusse liinile tuua.

Taristut võiks arendada koostöös kütusemüüjate ja laadimisteenuse pakkujatega, suunates avaliku toetuse eelkõige kohtadesse, kus vajalik investeering ei tasu end äriliselt ära ning laadimisvõimalus jääks muidu rajamata. Nii aitaks kliimaraha lahendada turutõrget ja toetada puhtamat bussiliiklust ka väljaspool suuremaid keskusi.

Toetusega rajatud taristu peaks olema eri vedajatele kättesaadav läbipaistvatel ja võrdsetel tingimustel. Seal, kus liinide vajadused ja keskkonnakasu seda põhjendavad, võiks toetada ka muu alternatiivkütuse taristu, näiteks biogaasitanklate rajamist.

Püsiv kasu kliimarahast

Taristu toetamise väärtus seisneb selle kestvas kasutuses. Elektriühendus ja sobiv seisuplats saavad teenida mitut bussipõlvkonda. Kui veohanke võidab järgmine ettevõte, peaks tal olema võimalik sama taristut läbipaistvatel tingimustel kasutada. Nii väheneb vajadus iga lepinguga samu investeeringuid uuesti teha ja eri vedajatel on lihtsam konkureerida.

Maakondliku ühistranspordi osakaal transpordile suunatud CO₂ kvoodirahast on selle igapäevast tähtsust arvestades ebaproportsionaalselt väike. Ligikaudu kaheprotsendilist osa tuleb suurendada ning suunata raha pikaajalist kasu toovatesse lahendustesse. Koos reisijate vajadustele vastava liinivõrguga aitaks see leevendada transpordivaesust ja vähendada transpordi keskkonnamõju.

Bussivedajad on valmis kaasa rääkima ja jagama oma praktilist kogemust, et leida ühiselt CO₂ kvoodiraha kasutamiseks lahendused, mis toovad pikaajalist kasu reisijatele ning edendavad konkurentsi bussiturul.