1965. aastal valmis Nõukogude Liidus Mihhail Rommi dokumetaalfilm "Tavaline fašism". See kujunes ikooniliseks mitte ainult ühel kuuendikul planeedist, vaid ka laiemalt internatsionalistlikus vasakmaailmas.

Usun, et nägin seda esimest korda noorukina 1972. või 1973. aasta paiku. Mina internatsionalist ei olnud, sest Kiviõlis kasvanud eestlasena oli selleks peaaegu võimatu saada, küll aga olid mulle huvitavad dokumentaalkaadrid. Pidin siiski ka möönma, et film oli tehniliselt meisterlik ja eesmärgipäraselt sugestiivne. Ma ei imestaks, kui selle filmi mõjul väga paljud inimesed kirglikeks fašismisvastasteks ja ühtlasi Nõukogude Liidu pooldajateks said.

2024. aastal ilmutati Venemaal kuueosaline sari "Tavaline fašism 2", mis pretendeerib samuti ikoonilisele staatusele. Kuna olin kevadviiruse haardes ja mõistlikumateks tegevusteks võimetu, võtsin selle rohkem kui kuuetunnise mammuti sülearvutis ette, seekord seades eesmärgiks tuvastada venelaste hoiakuid. Täpsemalt seda, kuhu Vene võim tahab venelaste hoiakuid suunata, kui need seal veel ei ole. Teades loomulikult, et suunata on võimalik neid, kelle vaimupinnas on suunamiseks viljakas ning see ega ükski teine propagandateos, kui eesmärgiks on kedagi mõjutada, ei saa astla vastu lüüa.

Viimast nelja seeriat pidin end juba vaatama sundima. Mitte sõnumi pärast, mis oli ettearvatult tülgastav, vaid ülesehituse ja igava tehnilise taseme tõttu, mis võiks olla ehk näiteks selle kohta, kuidas tehisintellekti ei peaks kasutama, samuti tüütute, manipuleerivate korduste tõttu. Ning loomulikult faktivigadest kubisemise tõttu.

Mingis, aga loomulikult mitte ideoloogilises mõttes sarnaneb sari Helmete raadiosaatega "Räägime asjast", mis eriti viimasel aastal koosneb otsestest väljamõeldistest, väärtõlgendustest, liialdustest, oma valijatega manipuleerimisest ja iseenda kiitmisest, aga kus esineb ka lihtsaid üldistusi, täpseid väiteid ja häid, isegi väga tabavaid kujundeid. Inimestele, eriti kui nad on niigi pakutava osas soodsalt meelestatud, need teadagi mõjuvad ja meeldivad.

Kohe sarja esimeses osas saame teada, et fašistlikud riigid tekkisid 20. sajandil justkui eikuskilt ning fašism levis Itaaliast Saksamaale, sealt Hispaaniasse, siis Ukraina lääneossa ning "Jumalast unustatud Baltimaadesse Lätisse ja Eestisse." Samuti kinnitati, et pole olemas ideoloogiat, mis oleks kaasa toonud rohkem inimohvreid. Mis on muidugi vale, kui filmi autorid ei taha just läbi lillede öelda, et Stalini kommunism oli tegelikult fašism.

Edasi hakkasid filmi autorid otsima sümboleid ja mõttekäike, mis nende arvates juba varem fašismile viitavad. See on vägitöö, mille käigus soriti läbi pea 30 sajandit ajalugu. Nahutada said kõik läänemaad, mille territooriumil võisid mingid hõimud kunagi midagi teutooni risti või välgumärgi taolist kivile kritseldada või savist kokku mätsida ja kus poliitikud või filosoofid olid tänapäevases mõttes rassistlikke, aga tolle aja mõistes üsna tavalisi mõttekäike avaldanud. Ja mida avaldasid toona ja avaldavad ka praegu venelased ise.

Autorid ei piira end siiski kronoloogilise ülesehitusega. Antiikautorite mõtete vahele virutatakse kaadrid Azovi pataljoni "palgasõduritest", Ukraina meeleavaldusest, "narkofüürer" Zelenskist ning muust Ukrainaga seotust. Lisaks tundus, et neid riike, mis nüüd Ukrainat vähem toetavad, koheldakse ettevaatlikumalt. Näiteks Ungari, mille puhul vähesed ajaloolased kahtlevad sealse Ferenc Szálasi režiimi fašistlikkuses, jäetakse üldse rahule. Millega ma ei taha võtta seisukohta, ega ka sisendada kellelegi vajadust üheks või teiseks seisukohavõtuks Viktor Orbáni poliitika kohta.

Mõnel korral ilmus ekraanile ka Stalin ise ehk eesti rahva parim sõber, nagu eesti soost Venemaa kommunistid teda 1930. aastatel kutsusid. Filmitegijad ei ülistanud teda otse, küll aga lõid konteksti, mis suunas vaatajat ühese arusaama poole, et tegemist oli targa, kavala, ettenägeliku ja otsustava juhiga. Venelased ise said aga muidugi kiita pidevalt, nii otseselt kui kaudselt.

Filmi taustaks mängiti Rolling Stonesi ja Pink Floydi muusikakatkendeid ning tiitritest nägin üllatusega, et üheks, kelle "mõtteid ja teese" kasutati, oli kolleeg, Prantsuse demograaf, kellega kunagi kirjavahetuses olin. Kas ta Prantsuse vasakpoolsetele omane USA-vastasus oli tõesti teisenenud Putini-meelsuseks või tarvitasid filmi autorid ta nime tema endaga kooskõlastamata, pole mul au teada.

Kuuetunnise siia-sinna hüppava ajalooekskursi tulemusena saame teada, et fašismi sünnitas läänelik edasipüüdlik mentaliteet ja läänekristlus: "Jumala poolt väljavalitusega, mille tõestuseks on raha, kaasneb põlgus vaeste vastu, kuni selleni, et vaesust hakatakse käsitlema haigusena, kuna vaene olla tähendas tõrjutust Looja poolt. Nimelt sellepärast steriliseeriti Ameerikas mitte ainult võõraid rahvaid, haigeid ja asotsiaale, vaid ka anglosaksidest vaeseid. Väljavalituse ideoloogia, mis mürgitas juba 11. sajandil Euroopa kristlasi, viis alguses lahknemiseni katoliiklasteks ja õigeusklikeks, sünnitas seejärel protestantismi ja siis fašismi. Ja see, et fašism alistas 20. sajandil nimelt Euroopa, ja jõudis ebainimlikkuse tippudeni protestantismi ruumis, on seaduspärane."

Üsna ootuspäraselt jõuavad filmi autorid lõpuks järelduseni, et fašism sünnib ikka uuesti ja ikka neil territooriumidel, kus elas protestantism. Ning et tekkiva fašismiga on võimalik ainult sõdida. "Seda kõike demonstreeris 100 aastat tagasi Euroopa, aga praegu demonstreerivad seda endise Vene impeeriumi äärealad, mis olid korduvalt Euroopa ikke all ja nakatati fašistliku tüüpi väljavalitusega." Ukraina lõikas irratsionaalselt läbi sidemed temaga orgaaniliselt seotud territooriumiga, et "saada nüüd Saksa fašismi paroodiaks".

Seda segasevõitu ja kõikidest liigestest logisevat kontseptsiooni pole põhjust arvustama hakata. Mainigem vaid, et väljavalituse printsiip on hoopis enam omane just õigeusklikult Venemaalt pärit Vene šovinistlikele ideoloogidele ja nende ettekujutusele vene rahva ajaloolisest missioonist kõige ümbritseva päästjana või koguni lunastajana. Küll aga võiks sarja vaatamine mõjutada neid, kes arvavad, et Putin sõdib Venemaa ja kristliku ilma kaitseks satanistliku lääne vastu ega ole Eestile ohtlik.

Linnart Mäll armastas öelda, et on häid inimesi, kel on halbu omadusi, ja halbu inimesi, kel on häid omadusi. Küllap võib see käia ka riikide ja rahvaste kohta, õigemini nende nn seisundi kohta konkreetsel ajal. Kindlasti on Putini Venemaa nii mõneski suhtes tervemõistuslikum kui tänapäeva lääs või vähemalt kasutab oskuslikult ära läänemaade endi poolt iseendale loodud nõrkusi ehk halbu omadusi. Kes neid oma vastase vastu ei kasutaks.

Aga arvan, et poliitiline "seisund" ei ole kaugeltki stabiilne nähtus. Ei inimeste ega rahvaste juures. Vastupidi. 20. sajandi vasakpoolsete intellektuaalide üks suurimaid häbiplekke on Nõukogude Liidu imetlemine, toetamine ja kirjasõnas ülistamine Stalini terrori kõige hullemal ajal. "Meie küsimus," kirjutas Bernard Shaw, parafraseerides prints Hamleti kuulsat lauset, "ei ole, kas tappa või mitte tappa, vaid kuidas valida õiged inimesed, keda tappa." Veel 1928. aastal oli ta olnud vaimustatud Benito Mussolinist, st vahetas oma poliitilist "seisundit" imekähku.

Ka 1930. aasta teise poole sakslased olid hoopis teistsuguses poliitilises "seisundis" kui 1970. aastate lääne- ja idasakslased ning korealased elavad kahel pool piiri hoopis erinevates maailmades.

Venelasi, nagu ka teisi rahvaid, on mõjutanud väga paljud sündmused ja protsessid, erilisteks õigeusk ja ajaloos pidevalt laienenud piirid. Laienemist seostatakse seetõttu Venemaal tihti riigi hiilgusega.

USA kulturoloog Craig Storti on välja arvutanud või välja toonud, et 1553. aastast, mil Ivan III sai lõpuks mongolitest jagu, paisus Vene impeerium lühikeste tagasilöökidega neli sajandit järjest. Ehk iga päev keskmiselt 142 ruutkilomeetrit. See oli ajaloo suurim koloniaalne laienemine ja loomulikult võib sel puhul näha Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ka suurima geopoliitilise katastroofina või Venemaa häbiplekina. Aga ei pea nägema, see sõltubki silmadest ehk "seisundist".

Ma julgen arvata, ka sellest filmist tõukudes, et suur osa venelasi on praegu just sellises šovinistlikus "seisundis", mille puhul ei nähta võimalikku laienemist Baltimaadesse teise riigi sõltumatuse likvideerimisena selle riigi elanike tahte vastaselt, vaid pigem loomuliku või poolloomuliku käiguna poolfašistliku riigi vastu, mille võib teoks teha siis, kui jõuvahekorrad regioonis seda lubavad.

Mida meie siis selle vastu teha saame? Julgeolekupoliitika kõrval peaks sama oluliseks olema meie nende sisemiste haavatavuste likvideerimine, mis seavad meie kodanike enamuse tahte vastasseisu riigivõimu tegevusega.

Massiimmigratsioon ei ole lahendus, vaid probleem, Euroopa Liidu föderaliseerimine rahvaste tahte vastu ei tugevda, vaid nõrgestab Euroopat, kodanike tõrjumine otsuste juurest kahandab ühistunnet ja tekitab võõrandumist oma riigi vastu, sõnavabaduse piiramine ja poliitkorrektsuse juurutamine tekitab vimma, mis ükskord prahvatab, ülirikkus ei ole väärtus, ammugi mitte euroopalik väärtus. Jah, need on meie nõrkused ehk Linnart Mälli mõistes halvad omadused.

Ent loomulikult on venelased samasugused inimesed nagu me kõik. Individualiseerunud kodanikega, aga ebaeetilisele ja ebaloogilisele ideoloogiale toetuv, suuremat osa naabreid vaenav režiim saab masse mobiliseerida ainult eriolukorras. Ning kui musta huumoriga lõpetada, siis ei tohiks me praegust head julgeolekukriisi raisku lasta, vaid peaksime seda ära kasutama ja oma seesmised nõrkused korda tegema. Sest kes teab, kui kaua see hea kriis veel kestab.