Tinglikult võib taasiseseisvunud Eesti sisepoliitika arenguloogika jaotada kahte selgelt eristuvasse perioodi. Esiteks ajavahemik 1991–2014, mida võime kutsuda postkommunistlikuks Savisaare-ajastuks. Pärast murranguperioodi sisepoliitikas aastatel 2014–2016 (EKRE tõus ja Savisaare taandumine) ning dramaatilisi nihkeid meie geopoliitilises reaalsuses 2022. aastal on hakanud välja joonistuma sootuks uue poliitloogika piirjooned, mida võiks kutsuda globaliseerumise ja uue külma sõja ajastuks.

Need kaks epohhi erinevad nii oma poliitilist võitlust raamistavate aluskonfliktide ehk lõhede, võtmetoimijate galerii kui ka stiili ja demokraatiakäsitluse poolest. Siinkirjutaja pole kindlasti esimene, kes 2010. aastate keskpaigas või teisel poolel toimunud murrangut märkas.

Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm väidavad Eesti viimase 30 aasta arengut analüüsivas ja periodiseerivas teadusartiklis¹, et 2018. aasta paiku sisenesime uude tsüklisse, mida nad iseloomustavad märksõnaga "populistlik vastureaktsioon", sidudes viimase ennekõike konservatiivse autoritarismi tõusuga ja väljakutse esitamisega seni valitsenud liberaalse demokraatia raamistule.

Kuigi EKRE esiletõus ja Savisaare areenilt lahkumine muutsid Eesti poliitika toimimisloogikat üsna suurel määral, on 2022. aasta Venemaa invasioon Ukrainasse ja selle ühiskondlik-poliitilised järelmid varasema postkommunistliku ajastu poliitloogika viimasedki jäänused minema pühkinud.

Kiirpilk kahte ajastusse

Alljärgnevalt püüan detailsemalt vaadelda kummagi ajastu 1) aluseks olevate poliitiliste tuumkonfliktide struktuuri ja olemust, 2) võtmetoimijate ringi, 3) poliitikategemise stiili ning koos sellega ka 4) arusaamu demokraatiast. Enne põhjaliku analüüsi juurde minekut tasuks selguse mõttes lühidalt iseloomustada kaht perioodi raamistavaid taustategureid.²

Postkommunistlikul Savisaare-ajastul aastatel 1991–2014 (ökonoomsuse huvides kastutan edaspidi lühendit POKS) oli Eesti üsna tüüpiline postkommunistlik ühiskond, kus 1990. aastate radikaalsed reformid tõid kaasa suuri ühiskondlikke raputusi ja sünnitasid üleminekust võitjate ja kaotajate grupid.

Kuigi läänemeelne ja turuliberaalne orientatsioon oli aastaks 2004 end selgelt kindlustanud, siis vähemalt veel kümnendi tegelesid ühiskond ja poliitikud kõikvõimalike postkommunistliku ülemineku tüsistuste silumisega või vastupidi, nende haavade taas lahti kiskumisega ja poliitiliseks kapitaliks muundamisega (Ansipi ja Savisaare vastasseis ning pronksiöö).

Eesti poliitika omapära seisnes selles, et peaaegu kogu selle perioodi kohal heiastus ühe isiku dominantne kuju – Edgar Savisaar. Meeldis see või ei, kuid Savisaare poolt või vastu olemine dikteeris paratamatult selle, kes kus poliitikaväljal parajasti asetses. Selles osas tabas Maalehe ajakirjanik Argo Ideon suurepäraselt märki, kui kõneles Savisaare surmale (2022) järgnenud saates³, et Eesti poliitikat võib tinglikult jaotada Savisaare-ajastuks ja selleks, mis on tulnud pärast seda (tinglikult alates 2016).

Eesti-välises vaates oli aga POKS-i epohh Ameerika geopoliitilise hegemoonia kuldajastu, kus ei Venemaal ega kaugeltki veel Hiinal ei jätkunud jõudu USA-le tõsisemat väljakutset esitada. Ühtlasi oli see ka periood, mida iseloomustas peaaegu piiramatu usk turuliberalismi ja minimaalriiki ning kus valitsevaks sai neoliberaalne ideoloogiline dominant.

Esimesed suured mõrad hakkasid sellesse raamistusse tekkima 2008. aasta paiku, kus suur finantskriis, USA ebaõnnestumine Iraagis, Venemaa kasvav agressiivsus (Vene–Gruusia sõda) ja Hiina kerkiv majandusvõim hakkasid senist Ameerika-põhist neoliberaalset maailmakorda kõigutama.

Järgnev globaliseerumise ja uue külma sõja ajastu, mis sai alguse 2016. aastal (edaspidi lühendiga GUKS), transformeeris varasema perioodi ühiskondlik-poliitilist alusloogikat üsna olulisel määral. Esiteks jõudsid aastatel 2014–2015 globaliseerumise sümboolsed mõjud esmakordselt Eesti poliitikasse. Täpsemalt käib jutt 2014. aasta kooseluseadusest ja sellele järgnenud 2015. aasta Euroopa rändekriisist.

Kui varem oli Eesti valija muidugi tunda saanud globaliseerumise majanduslikku külge ja Euroopa Liidu mõju, siis nüüd äkki tungisid lääne ühiskondade poliitikat juba kauem iseloomustanud liberaalide-konservatiivide väärtusvastuolud ja rändedebatid ka ootamatult meie koduõuele. Tõstatus identiteediküsimus, mis polnud enam seotud postkommunistliku taustaga (nn vene küsimusega), vaid hoopis teistsuguste väärtuskonfliktidega.

Parempopulismi (EKRE) kiire esiletõusu ja kultuurisõdade tulekuga hakkas Eesti poliitika hoobilt palju enam sarnanema vana Euroopaga, evides järjest vähem ideosünkraatilisi postkommunistlikke erijooni. Kuigi Savisaare lahkumine poliitikast (2016), diskussioonid Euroopa rändepakti üle (2018) ja EKRE võtmine valitsusse (2019) süvendasid globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse vastuolule üles ehitatud uut poliitloogikat veelgi, siis need muutused jätsid suuresti puutumata vana postkommunistlike juurtega rahvuslõhe.

24. veebruar 2022 muutis vene vähemuse sümboolset positsiooni ja vene kogukonna eest seisnud poliitikute mänguvälja piire dramaatiliselt. Lühidalt, rahvuslõhele mängimine, nii nagu seda tegi Savisaar ja oli tehtud kogu varasema POKS-i ajastu jooksul, muutus sellest hetkest peaaegu võimatuks.

Vaadates taas laiemat pilti Eesti ümber, iseloomustab GUKS-i ajastut varasema Ameerika geopoliitilise hegemoonia murenemine, mis on kaudselt aidanud kaasa uue külma sõja puhkemisele. Eestist on saanud sisuliselt rinderiik lääne ja ida vahel.

Läbi on saamas ka varasem liberaalne ideoloogiline hegemoonia: seda nii poliitiliselt (kus järjest mõjukamaks muutuv rahvuspopulism tuleb välja oma alternatiivsete ühiskonna- ja demokraatia-kontseptsioonidega), kui ka majanduslikult (kus usk neoliberalismi ja turgude iseregulatsiooni võimesse on tugevasti kõikuma löönud).

Teisenevad tuumkonfliktid

Iga poliitajastu mõtestamine peaks alguse saama sellest, mis on kaalul. Teisisõnu, millised on peamised ideed või ühiskondlikud vastuolud, mille ümber demokraatlik erakonnakonkurents tiirleb. Eelmises osas sai kahte ajastu poliitloogikat iseloomustavatele tuumvastuoludele ning nende transformatsioonidele juba vihjatud, kuid mõni oluline detail vajaks siiski rohkem avamist.

POKS-i ajastu peamised poliitilised vastuolud kasvasid välja postkommunistlikust siirdest, millel oli nii võitjaid kui ka suurel hulgal kaotajaid. Nagu arvukad sotsioloogilised analüüsid⁴ on näidanud, oli võitjaks ennekõike eestikeelne, pigem nooremapoolne linnastunud keskklass, kellest said majandusliberaalsuse ja lääne orientatsiooni kandjad. Seda ühiskonnagruppi on Eesti poliitikas kõige selgemalt esindanud Reformierakond, Isamaa ja teatud reservatsioonidega SDE.

Ülemineku kaotajateks olid aga esmajoones venekeelne elanikkond, kuid ka vanemaealised (pensionärid) ja maaelanikud (ehk nn teine Eesti, nagu seda vahel on kutsutud).

Oluline on seejuures märkida, et ülemineku kaotajaks olemine polnud alati seotud majandusliku dimensiooniga, vaid oli ka sümboolne ja staatuslik. Viimane kehtis just venekeelse elanikkonna puhul, kes muutus imperiaalsest enamusest vähemusrahvuseks ühes Euroopa väikseimas riigis, kusjuures paljude jaoks päädis see ka nende õigusliku staatuse degradeerumisega (kodakondsusetus).

Postkommunistliku ülemineku vastuoludest sündisid Eesti poliitikat läbi kogu POKS-i ajastu ilmestanud kolm tuumiklõhet või konfliktitelge: 1) sotsiaal-majanduslik lõhe üleminekureformide majanduslike võitjate ja kaotajate vahel, 2) maa-linna lõhe (arvestades, et üleminek tabas eriti tugevalt just maapiirkondi ja väikelinnu) ja 3) rahvuslõhe.⁵

Viimane kujunes neist kõige olulisemaks⁶, sest ei kätkenud vaid demograafilist külge (eestlased vs. venelased), vaid seostus geopoliitiliste eksistentsiaalsete ohtude, ajalootõlgenduste ja teisegi emotsionaalselt tugevalt mobiliseerivate komponentidega.

Kuigi üsna sarnast lõhede struktuuri võis kohata ka teistes meile taustalt lähedasemates postkommunistlikes ühiskondades, osutus Eesti omapäraks see, et ülemineku kaotajate huvisid asus esindama karismaatiline poliitik, kes tegi seda järgneva 20–25 aasta jooksul.

Savisaar suutis paljudele üsna kaua kehastada lunastajakuju, kes pidi justkui heastama kogu postkommunistliku ülemineku jooksul aset leidnud ülekohtu ja ilmajäetuse – andma venelastele kodakondsuse ja viima sisse "normaalsed" suhted Venemaaga, aitama pensionärid välja vaesusest ja maapiirkondadesse tagasi tooma kaotsiläinud töökohad ja kindlustunde.

Ilmselt oleks POKS-i ajastu Eesti poliitikas ka varem läbi saanud, kui poleks olnud Savisaart, Ansipit ja 2007. aasta pronksiöö sündmusi, millest saadud šokk otsekui külmutas Eesti ühiskonna veel ligi kümnendiks vanade postkommunistlike heitluste rajale, lükates rahvuslõhe nii esiplaanile kui üleüldse võimalik.

"Lahtikülmumine" tuli aga täiesti ootamatust suunast: nagu eespool vihjatud, sai siin murrangulisteks sündmusteks 2014. aasta kooseluseaduse debatt ja järgneva aasta rändekriis. EKRE üsna kiire esiletõus tõi Eesti poliitikasse hoopis uued konfliktiteljed, millel oli varasema postkommunistliku loogikaga vähe pistmist.

Sellest uuest tuumiklõhest olen varem ka Sirbi veergudel üksjagu kirjutanud.⁷ See on maitseasi, kas kutsume seda liberaalsuse-konservatiivsuse lõheks või konfliktiks globaliseerumise võitjate-kaotajate vahel või iseloomustame seda kui vastaseisu globaalse avatuse ning rahvusliku suletuse toetajate vahel – põhi­olemus jääb ikka samaks.

Ühel poolel on see osa Eesti ühiskonnast, kes nii majanduslikus kui ka sümboolses-kultuurilises mõõtmes tunneb, et neil ja nende lastel on pigem võita julgelt Euroopale ja maailmale avatud Eestist. Nende jaoks pole kultuurilise mitmekesisuse kasv ja elustiilide kirjusus probleem, sest see ei ohusta nende kosmopoliitsemat identiteeti, pole vastuolus nende salliva eluhoiakuga. Pealegi ei ähvarda uussisserändajad ka nende positsiooni tööturul.

Teisel poolel on aga osa ühiskonnast, kes näeb, et globaalne avatus murendab mitmeid seni nende identiteedi ja staatuse aluseks olnud alustugesid, nagu patriarhaalne perekond, traditsioonilised soorollid ja rahvuslus. Tänu kehvemale hariduskapitalile on nad ise ja ka nende töökohad palju haavatavamad globaalsest konkurentsist, tehnoloogilistest muutustest ning uussisserändajate survest tööturul.

Kui vaatame uusi globaliseerumise võitjaid ja kaotajaid konkreetsemalt ühiskonnagruppide kaupa, on paradoksaalsel kombel see pilt paljuski sama, mis oli postkommunistliku ülemineku kaotajate-võitjate puhul: võitjateks on taas liberaalsemate hoiakutega, haritud, linnastunud, noorem keskklass, kaotajateks aga pigem madalama haridustasemega, suurlinnadest kaugemal elavad ja tööturul madalama staatusega (suuresti praegune töölisklass) meessoost valijad.⁸

Nagu märkasite, mängivad erinevalt POKS-i ajastu lõhedest haridustase⁹ ja sugu siin palju olulisemat rolli ning vene kogukond ei kuulu samuti enam üheselt kaotajate kategooriasse, sest selle haritum, noorem ja eesti keelt kõnelev osa on kindlasti globaliseerumise "võitjad".

Erinev on ka narratiiv, millega kaotajaid kõnetatakse. Savisaare taandumisega 2016. aastal said EKRE ja Helmed peaaegu monopoli vastava narratiivi vormimisel, pöörates selle selgelt kultuurisõdade (EKRE retoorikas: "liberastid" vs. "konservatiivne tervemõistuslik enamus") ja populistlikku võtmesse (Toompea "globalistlik ja meid Brüsselile maha müüv eliit" vs. "õige" Eesti rahvas).

Savisaare jaoks nii oluline neoliberaalsete reformide tagasipööramise ja majandusliku õigluse temaatika lükati tagaplaanile või on pandud hoopis kultuurisõdade võtmesse ("sisserändajad võtavad meie töö ära!").

Invasioon Ukrainasse pani i-le täpi

Kuigi EKRE tõus ning GUKS-i ajastu saabumine Eesti poliitikasse muutis tugevalt poliitkonkurentsi aluseks olevate tuumkonfliktide struktuuri, siis rahvuslõhe jäi sellest suuresti puutumata. Kuigi tema tähtsus hakkas uue liberaalsuse-konservatiivse lõhe kõrval mõneti kahvatuma, olemuslikku teisenemist Jüri Ratase partei esimeheks oleku perioodil veel ei toimunud.

Kõik muutus veebruaris 2022 ja pärast seda. POKS-i ajastul koosnes Eesti poliitikat tugevalt mõjutanud rahvuslõhe kolmest komponendist: 1) reaalne demograafiline ja keeleline lõhe eestlaste ja venelaste vahel, 2) erinev suhtumine nõukogude minevikku, 3) lahknev arusaam geopoliitikast ehk enda positsioneerimine Putini Venemaa suhtes.

Pärast 24. veebruari 2022, kaotasid kaks viimast eespool nimetatud rahvuslõhe komponenti hoobilt legitiimsuse ning neile mängimine osutus edaspidi poliitiliselt võimatuks. Piltlikult öeldes oldi kuni sõjani Ukrainas Eestis veel üsnagi sallivad, kui mõni kohalik venelane leidis, et on väga hea elada demokraatlikus, majanduslikult jõukas ja Euroopa Liitu kuuluvas Eestis, samal ajal väites, et nõukaajal oli ikka parem ning kuulutada seejuures, et "Putin naš president". Nüüd enam mitte.

Teisisõnu, kõik see, mis tegi rahvuslõhest postkommunistliku lõhe (minevikunostalgia segatuna eriliste geopoliitiliste eelistustega) muutus ühtäkki avalikus sfääris legitiimsusetuks ja taandus lihtalt täiesti tavaliseks demokraatlikuks vähemuspoliitikaks (eesti enamus ja vene vähemus ning viimase õigused liberaaldemokraatlikus rahvusriigis), nagu näeme seda suuresti ka Lääne-Euroopa riikides.

Siit tuleneb laiem küsimus: mis üldse on eripärase nn vene vähemusele suunatud poliitika tulevik Eestis? Kui haridusreformiga seotud probleemid hakkavad lahenema, siis mis on need spetsiifilised vene teemad, millega me peaksime legitiimselt Eestis veel tegelema? Kui just Kremlil ei õnnestu mõne provokatsiooniga etnilisi pingeid lõkkele puhuda või ootamatult ei saa tuult tiibadesse mõni uus ja eriliselt võimekate juhtidega Kremli-meelne partei, siis ausalt öeldes ma ei teagi vastust.

Seetõttu tundub väga loogiline Mihhail Kõlvarti hiljutine käik võtta pardale Jaak Madison ning hakata tüürima erakonda mõõdukamasse väärtuskonservatiivsesse nišši. Kõlvart saab suurepäraselt aru, et venekeelses kogukonnas on paratamatult rohkem globaliseerumise kaotajad kui võitjaid, mistõttu ideed mõõdukast euroskeptitsismist, rohepöörde vastasusest ja traditsioonilisest pereväärtustest resoneerivad selles valijarühmas võrdlemisi hästi, kui neid esitada leebemas vormis kui EKRE seda teeb, et jääda esialgu siiski omaks ka mõnedele globaliseerumise võitjatest vene noortele.

Eesti muutumine rinderiigiks uue külma sõja tingimustes on toonud veel ühe ootamatu lähenemise lääne poliitloogikale ning kaugenemise postkommunistlikest omapäradest. Hüppeline kaitsekulude kasv ja meie ühiskonna ning majanduse paratamatult suurem militariseerumine toob kaasa selle, et järjest enam küsitakse: "Kes selle kinni maksab?"

Küsimus sotsiaalsest õiglusest nn militaarses infooaasis¹⁰ (sotsiaalteadlaste poolt Eestile 1997. aastal välja pakutud tulevikustsenaarium, mis nüüd tundubki realiseeruvat) muutub järjest aktuaalsemaks ning lükkab ilmselt sotsiaal-majandusliku lõhe ja ümberjagamisküsimused (juba praegu hoogu koguv maksudebatt) palju tugevamalt Eesti poliitika keskmesse, kui seda on viimase 30 aasta jooksul juhtunud.

Sellega on viimnegi postkommunistlik omapära kadumas ning Eesti poliitika aluseks olev tuumkonfliktide struktuur sarnaneb järjest enam ülejäänud Euroopa omadega: selle keskmes on liberaalide-konservatiivide väärtuskonflikt ning sotsiaal-majanduslik lõhe. Rahvuslõhe, kuigi see säilib, omandab palju läänelikuma, vähem postkommunistliku varjundi. Niisiis, sõda Ukrainas pani i-le justkui punkti ja pühkis ära viimasedki postkommunistlikud jäänukid.

Uued võtmetoimijad ja stiil

Koos erakonnapoliitika aluseks olevate tuumiklõhede struktuuri muutusega teiseneb ka võtmetoimijate galerii. Kui POKS-i ajastul jagus ruumi näiteks Rahvaliidu-taolistele agraarparteidele (maa-linn lõhe) ning selgelt ühe rahvusgrupi poolt toetatud etnilistele parteidele (Savisaare Keskerakond), siis GUKS-i ajastul on agraarparteide nišši üle võtmas parempopulistid (EKRE) ja etnilised parteid (Kõlvarti Keskerakond) ei saa enam eeldada, et venekeelsete enamus koondub automaatselt nende taha.

Kuna rahvuslõhe kaotab endisel kujul oma keskse koha, asemele tuleb konservatiivide-liberaalide väärtuskonflikt ning suurenemas on ilmselt ka sotsiaal-majandusliku lõhe tähtsus, siis Keskerakond ei saa enam olla Reformierakonna kõrval Eesti poliitika esitegija.

Seega, teisteks olulisteks võtmemängijateks tõusmisel on sellest loogikast lähtuvalt parimad šansid endiselt nii EKRE-l kui ka Isamaal, juhul kui Eesti valijate enamus eelistab siiski mõõdukamat konservatismi liini. Sotsiaal-majandusliku lõhe tähtsuse tõus aga ennustab palju heledamat tulevikku näiteks sotsiaaldemokraatidele.

Vaadates viimaseid pooldumisi EKRE ja Keskerakonna ridades, Reformierakonna madalseisu ning muidki ootamatuid arenguid, on hetkel siiski veel vara öelda, kes kujunevad GUKS-i ajastul Eesti poliitika suursolistideks.

Ajastute vahetumisega muutub ka poliitikategemise stiil ja lähevad nihkesse lubatava ning mittelubatava piirid. Uue ajastu olulisemaks märksõnaks on kasvav polariseerumine. Ka POKS-i ajastul oli tugevaid vastandumisi ning Keskerakonna ja Reformierakonna toetajad/poliitikud suhtusid teineteisesse tihti varjamatu antipaatiaga.

Toona ei olnud polariseeritus niivõrd eestikeelse kogukonna sisene ning poliitilist oponenti peeti siiski legitiimseks "vastaseks" demokraatlikus mängus, mitte aga "vaenlaseks", kes tuleb kõrvale tõrjuda ja maha suruda nii, et ta kunagi enam ei tõuseks.

EKRE tulek on toonud Eesti poliitikasse just viimase mõtteviisi. Polariseerumistendentse juba pikemalt uurinud poliitikateadlane Andres Reiljan on väitnud, et viimasel ajal on afektiivne või emotsionaalne polariseerumine Eestis nii tugevaks läinud, et EKRE ja Reformierakonna toetajate vastastikune antipaatia üksteise suhtes ületab isegi USA vabariiklaste ja demokraatide oma.¹¹

Demokraatiamudelite uus galerii

Seetõttu näemegi üle piiri minevat obstruktsiooni riigikogus, katseid valimistulemuste legitiimsust kahtluse alla panna, verbaalseid rünnakuid kohtusüsteemi vastu, vägivaldsust ja vägivallale üleskutsumist meeleavaldustel jne. Meenutagem, et POKS-i ajastul võis Savisaar küll aeg-ajalt demoniseerida paremerakondi, kuid seda, et ta oleks kahelnud valimistulemuste õigsuses või kasutanud obstruktsiooni relvana kogu parlamendi töö pikaajaliseks seiskamiseks, küll ei juhtunud.

Millest siis selline süvenev polariseeritus ja destruktiivsus demokraatia mängureeglite vastu? Põhjusi on kahtlemata mitmeid, kuid nagu loo alguses sai vihjatud, oli POKS-i ajastul lääne-stiilis liberaalne demokraatia ainuke kujutletav demokraatiamudel, kui soovisime olla osa läänest.

GUKS-i ajastul on aga võimalike demokraatiamudelite galerii palju värvikam: võib harrastada Ungari-tüüpi mitteliberaalset demokraatiat, eeskuju võtta Donald Trumpist USA-s, juhinduda Marine Le Peni heaolušovinistlikest ideedest Prantsusmaal jne.

Nimetatud valikute tegemine ei tähenda automaatselt Eesti väljaarvamist läänest ja meie loovutamist Putinile – ilmselt isegi mitte siis, kui lääne võtmeriikides peaksid rahvuspopulistid võimule tulema ja mitteliberaalseid ideid legitimeerima asuma.

Seetõttu on ka GUKS-i ajastu poliitika veelgi polariseeritum ja vastanduvam kui eelmise epohhi oma. Samas sobitub ta aga olemuslikult palju enam tänapäeva Euroopa ja läänemaailma põhivoolu, olles suuresti vaba kõikvõimalikest postkommunistlikest eripäradest. Muudab see kõik Eesti demokraatiat tugevamaks ja kestlikumaks või hoopis vastupidi, seda näitab aeg.