Alar Karis: haridus on Eesti rahva loos sügavalt sees
Haridus on Eesti rahva loos sügavalt sees ja sama sügavalt on meis oskus keerulistel hetkedel tunda ära, mis on oluline ja teha õigeid valikuid, ütles president Alar Karis aasta õpetaja galal Jõhvis peetud kõnes.
Me ei ole harjunud mõtlema Joosep Tootsist kui heast õpilasest, saati siis heast õpetajast. Õpetaja võrdkuju on ikka olnud koolmeister Laur kui juhendaja, kes püüab igas lapses arendada temale omaseid andeid, ning kes märkab ja mõistab.
Ometi on õpetajate päeval üle antava kuju nimi just Joosep, mitte Laur.
Kui vaatame lähemalt, näeme Joosepis palju sellist, mida sooviksime näha ka tänapäeva õppijas. Mitte püsimatus kihelkonnakooli aegses Joosepis, aga hilisemas. Kui ta naaseb koolitatud mõisavalitsejana kodukanti, on temast saanud ennastjuhtiv õppija, keda suunab sisemine motivatsioon.
Tema unistus on harida kodutalu nii uhkeks, et seda saaks Ülesoo asemel nimetada Ülenurmeks.
Õpetajana kasutas Toots tänapäevaseid metoodikaid. Kui tema poole pöördub Kiir sooviga samuti mõisavalitsejaks saada, rakendab Joosep probleemipõhist õpet. Ülesanne põld kividest puhtaks teha paljastab õige kiiresti, et Kiirt suunab väline motivatsioon, tahtmine Teelele meeldida. Ta ei suuda oma tegevust mõtestada ega leida sobilikke lahendusi.
Tänapäeva õpetaja oleks loonud toetava keskkonna, kus Kiir oleks saanud valmis pusida nutikamad viisid, kuidas kive koristada. Tootsile piisas, et sai Kiire arvelt pisut nalja teha, nii et aasta kutseõpetaja preemiat ei oleks ta saanud. Kuid tunnustagem siiski, et Tootsis olid kehastunud mitmed oskused, mida peame oluliseks arendada ka tänapäeva õppijates ja õpetajates.
Lutsu lugude üle aegade ulatuv menu on märk, et haridus on Eesti rahva loos sügavalt sees. Sama sügavalt on meis oskus keerulistel hetkedel tunda ära, mis on oluline ja teha õigeid valikuid.
Sel sügisel soovis rekordiline arv noori asuda ülikoolis õppima õpetajaks. Järjest enam kuuleme ka lugusid inimestest, kes eduka erialase karjääri järel on otsustanud jätkata oma tööelu hoopis õpetajatena.
Usun, et nende valikute taga on kõigi sisemine tahe ja missioon, ning ka tunnetus, et hetk on keeruline. Meie ühiskonna käekäik on noateral, kui me ei taga õpetajate järelkasvu ning edukat üleminekut eestikeelsele haridusele. Olen sügavalt tänulik neile, kes on otsustanud vahetult panustada.
Nüüd on oluline, et suudaksime õpetajate töötahet ja -rõõmu ülal hoida. Siin saame oma tuge pakkuda kõik: lapsevanemate, otsustajate, avaliku arvamuse kujundajatena.
Selles kõiges olete meil silme ees teie, head laureaadid! Annate meile veendumuse, et kus tahes Eestis ja mis tahes haridusastmel leiab alati neid, kelle järgi joonduda ja kelle eeskuju innustab.
Soovin õnne laureaatidele ja tänan kõiki Eesti õpetajaid!
Toimetaja: Kaupo Meiel