Maigi Varusk: paljad nabad ja ossidressid klassiruumis
Küllap on nii mõnegi õpetaja jaoks riiete ümber käiv jutt pseudoprobleem, teisel segab see aga igapäevatööd ja riivab tema väärtushinnanguid, kirjutab Maigi Varusk algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.
"Kui mind kunagi peaks keegi pükstega klassi ees nägema, siis tulge küsige, mis mul viga on." Just sellise põhjapaneva lause ütlesin kaks aastat tagasi Roosa Raadio portreesaates ning kuigi ajaga võib muutuda mu olemus ja olek õpetajana, jään sellele põhimõttele kindlaks. Ka sel sügisel tõusis nii kooli kuluaarides kui mujal teemaks riietus. "Kas töökohal peab kandma pesu?" oli isegi tööinspektsiooni Facebooki lehel septembris teemaks.
Intrigeeriva ja satiirina tunduva sotsiaalmeedia postituse taga oli väidetavalt infotelefonile tulnud klienditeenindaja küsimus, kas tema tööandja saab nõuda rinnahoidja kandmist. Küsija viidanud sisekorraeeskirjale, kus seda väidetavalt kirjas polevat.
Õpetaja riietus
Õpetaja riietusele kehtib enamikus asutustes vist mingi vaikimisi kokkulepitud eetikakoodeks, sest kes ikka julgeks praegusel ajal väga rangeid reegleid detailselt paika panna. Varasemalt on seda ju nähtud ja tehtud, kuid lõpuks on need detailideni kirjeldatud reeglid ajale jalgu jäänud.
Ülikooliajast mäletan Jüri Ginteri loengutest mõnda eredat näidet, mis võis ehk kuskil ametijuhendis kirjas olla. Reegel, et õpetaja, kes kannab seelikut, on kohustatud kandma sukkpükse, tundus mulle üsna mõistlik, kuid edasi kuulates sain teada, et lubamatu on kanda värvilisi sukkpükse.
Mäletan, et tudengina pakkus meile kõneainet ka parfüümi, soengu, maniküüri ja meigi juurde käiv täpsustus, et see ei tohi õpilast häirida. Siiski on mõningad õppeasutused ja koolid väga konkreetselt kirja pannud, mis ja kui palju on nii personalile kui õpilastele lubatud.
Vaatasin läbi rohkem kui kümne Eesti kooli kodukorra, milles riietuse ja välimuse alapunktis olid järgnevad kirjeldused: võimalikult maitsekas, puhas, klassikaliselt korrektne, terve, viisakas, soliidne, mitte paljastav, koolimiljöösse sobiv, hoolitsetud. Leidub isegi haridusasutusi, kus must valgel kirjas, et hea õpetaja ei tule kooli teksadega.
Üksikud koolid kirjutavad väga konkreetselt, mis on keelatud ja mis oodatud, kuid tihti on kodukord pealiskaudne. Lõpuks saab ju näiteks sõna "maitsekas" väga erinevalt defineerida. Minu maitsekas ei ole kindlasti kõigi maitsekas, olen seda ka omal nahal tunda saanud: kui oled 14 aastat õpetaja olnud, on su soeng, kingad või kleit kellelegi ikka ette jäänud.
Õpilase riietus
Kes meist ei mäletaks või ei oleks kuulnud eelmisest sajandist lugusid küünte, juuste või muu välimuse juurde kuuluva kontrollimisest. Arvatavasti tõusevad meenutajatel senini ihukarvad hirmust püsti, sest heal juhul lubati meik tualetis maha pesta, halvimal juhul sattusid kurja direktori kabinetti. Või pidid vanemad aru andma, miks nende laps söandas tulla kooli lokkidega. Ma isegi mäletan senini matemaatikaõpetaja kommentaari minu tol ajal moes olevate pükste kohta, mis väidetavalt takistasid klassivendadel ruutvõrrandi lahendamist.
Kodukordade sihtrühm on pigem siiski õpilased, sest mulle isiklikult ei mahuks pähe, et käiksin pedagoogina dressipükste, nabapluusi või kottpükstega. Ütlen ausalt, et olen sattunud ka ise olema see õpetaja, kes on pidanud üliõpilase riietusele tähelepanu pöörama, sest ööklubisse sobiv riietus mingil moel siiski hävitab akadeemilist õhkkonda.
Õpilaste stiili ja olemust ma muuta ei püüa, kuid arvan, et mul õpetajana on õigus osutada delikaatselt ja peenetundeliselt riideeseme ebasobivusele kooli. Õrnas eas noore stiili kommenteerimisega tuleb aga olla ülimalt ettevaatlik, sest vana kooli väärtusi ei pruugita mõista.
Koolivorm ja ranged reeglid
Inglismaal ja Austraalias on koolivormi kandmine traditsioon, millel nii tulihingelisi pooldajaid kui vastaseid. Õhku visatakse suuri ja sügavaid küsimusi nagu "Kas koolivorm teeb kooli turvalisemaks ja sotsiaalselt võrdsemaks või pärsib õpilaste kujunemist?". Stiil olevat vajalik enda väljendamiseks ja kujunemiseks, kuid kui pead enamiku päevast vormis veetma, siis mil viisil seda stiili arendada ja hoida?
Rootsis on nimetatud riiete ja välimuse ranget reeglistikku inimese põhiõiguste piiramiseks. Ühtset vormi puudutavates diskussioonides Austraalias on toodud välja, et pere peab lisaks igapäevariietele ostma veel kohustusliku vormi, mis ei ole majanduslikult paljudele jõukohane. Koolivormi pooldajad toovad samas välja, et õpilastelt võtab kohustus kanda vormiriietust maha pinged ja stressi, sotsiaalse surve.
California osariigis Long Beachi linnas märgati kaks aastat pärast koolivormi reformi, et kiusamisjuhtumite arv vähenes 34 protsenti ja surmavate relvadega rünnakute arv isegi 50 protsenti. Statistikat ja arve vaadates tundub koolivorm küll võluvits, millega nii mõnigi probleem lahendada.
Kayla Mildren Griffithi ülikoolist Austraalias analüüsib oma teadustöös juustele ja muule välimusele kehtestatud reeglite olemust ja tagamaid. Septembris ilmunud taskuhäälingus "Meet The Education Researcher" tõi ta välja, et just erakoolid söandavad kehtestada väga rangeid reegleid. Näiteks on täpselt kirjas, et poistel peavad olema lühikesed juuksed ja tüdrukutel arusaadavalt pikad. Koolide sisekorraeeskirjades on väidetavalt kasutatud tihti sõnu "professionaalne" ja "hea maitse".
Mainitud saates toodi ka välja, et nii mõneski haridusasutuses olid keelatud mulletid, rastad ja hiiresabasoengud, rääkimata sellest, et juuksevärv peab olema tagasihoidlik. Reeglite sügavama põhjusena mainiti, et need soengud seostuvad sotsiaalselt kindla inimrühmaga ja kool ei soovi endale selle soenguga kaasas käivat mainet.
Üks mis kindel: kooli jõuab mood tänavalt. Mõnikord mõtlen, et ehk on vaja lihtsalt üle elada see paljaste nabade, hallide ossipükste ja plätude periood. Salamisi loodan, et äkki on järgmine moeröögatus triiksärk, viigipüksid ja viks ning viisakas Wikmani poisi stiil.
Toimetaja: Kaupo Meiel