"Mind tabas keset suve täielik ajuraputus, positiivne matakas, virgumine, satori-hetk, luulelahvatus, muusikamärul: Nargenfestivalil mängitakse praegu Ginsbergi ja Glassi "Hydrogen Jukeboxi"!" See rõkkav hüüatus pärineb möödunud suvest, hüüatajaks kirjanik Jürgen Rooste.

Hiljuti sattusin Facebookis lõimele, kus kamp tõlkijaid ja toimetajaid arutab pikalt ja põhjalikult Homerose "Odüsseia" tõlkimise ajaloo ja tulevikuväljavaadete üle. Muuhulgas tuli juttu angloameerika kultuuriruumis saadaval olevatest arvukatest ja eripalgelistest "Odüsseia" tõlgetest ning sellest, et Eesti-taolises väikeses kultuuris lasub ainutõlke loojal palju suurem vastutus: teost tuntakse vaid ühe tõlkija nägemuse ja töötulemuse põhjal.

Mõtlesin, et kas oskaksimegi enam elada ilma selliste "ajuraputusteta", arutlusteta, sellise vaimse ruumita, Eesti kultuurita? Kui oskaksime, kes me sel juhul oleksime?

Ime

Eesti kultuur – sealhulgas kultuuri üks süvakihistusi, eestikeelne kooliharidus – on ime. Väike või suur, võib vaielda, aga kui seda kihilist mühisevat energiakogumit tähelepanelikult silmitseda (veel parem kogeda) ning samal ajal kiire pilk meie geograafilisele asendile ja ajaloole heita, ei teki kahtlust, et tegemist on imega. Mida loob ja hoiab alal esmajärjekorras üks miljoniline seltskond Põhja-Euroopas – meie.

Kardinal Richelieu asutas Prantsuse Akadeemia aastal 1635. See sündmus märgistas prantsuse keele ja kultuuri tõusmist oluliseks ja mõjukaks valdkonnaks ühiskonnas. Juba palju varem, 11. sajandi lõpul tegutsesid Oksitaanias luuletajad ja muusikud, keda tunneme trubaduuridena, samast perioodist pärineb ka prantsuse rahvuseepos "Rolandi laul".

Euroopa kultuur on alguse saanud mitu tuhat aastat varem, aga juba mainitud kultuurinähtused annavad tunnistust Euroopa kultuurikihi paksusest. Eestis on kõik toimunud palju kiiremini. Kristjan Jaak Peterson lahkus siitilmast vaid 202 aastat tagasi. Veel umbes 160 aastat tagasi koosnes Lydia Koidula looming peamiselt saksa luulest lähtuvatest tõlgetest-mugandustest. Eesti esimene kunstinäitus toimus Eesti Põllumeeste Seltsi eestvõttel Tartus 1906. aastal. Näiliselt tasapisi, tegelikult meeletu hooga sündisid riburadapidi eesti algupärane kirjandus, kunst, muusika, teater, film.

Nüüdseks on meil rikas teatrielu, maailmatasemel heliloojad ja muusikud, kirev algupärane kirjandus, kui mainida vaid mõnd kunstinähtust. Eesti keeles on võimalik lugeda Dante "Jumalikku komöödiat" ja James Joyce'i "Ulyssest", rääkimata mitmetest rahvuseepostest, kreeka müütidest, piiblist või koraanist. Tõlkimise läbi on meie kultuur paisunud palju suuremaks, kui me ehk oskasime paarsada aastat tagasi loota.

Aga seda kõike me ju teame. Või kas teame? Võib-olla teame liiga hästi? Nii hästi, et külluslik kultuurielu ja hea haridus tunduvad meile iseenesestmõistetavad.

Kultuuri ja hariduse hüved

Bioloog Aveliina Helm räägib 2021. aasta ööülikooli loengus "ökosüsteemi teenustest", millele pakub ka ilusama nime: looduse hüved. Ta ütleb, et looduse hüved (puhas õhk, muld, tolmeldajad jne) peaksid olema ja kaasajal sageli juba ka on majandusse sisse kirjutatud, st neile on külge riputatud hinnasilt.

Helm toob välja ka majandusliku mõtlemisviisi miinused. Öelda, et "muldade kadu maksab miljard dollarit aastas" on eksitav. Reaalses elus ei tähenda see mitte miljardite kadu, vaid maailma lõppu, sest mulda me ise valmistada ei oska. Meil on valida: kas hävitada hoogsalt tarbides puhtad mullad, metsad ja veed, ja loobuda peatselt elust, või lahti öelda hullumeelsest tarbimisest ja hoida elu alles.

Helm leiab, et looduse rahasse arvutamine on selguse huvides vajalik, aga märgib, et selline arvepidamine samal ajal distantseerib meid loodusest, sest "suured mudelid ei seostu minuga". Valmisolekut anda elurikkuse säilitamiseks oma panus mõjutab palju rohkem meie isiklik side loodusega. Kui kaob mets minu (maa)kodu lähedusest, alles siis mõistan tõeliselt, mis on juhtunud.

Kas sarnaselt muldade kao hinnale saaksime välja arvutada ka summa, mis läheb ühiskonnale maksma üks põhikoolist väljalangenu või klassitäis nõrga õpetamistaseme tõttu matemaatikaeksamist läbi kukkunud noori?

Nii põhikoolist kui gümnaasiumist kaob õpilasi, kelle käekäigust me teada ei saa. Teame, et nad alustasid iseseisvat elu erialata, oskusteta, realiseerumata annetega, et nad läksid "kuhugi". Teame ka, et tähelepanu, toetuse ja hea juhendamise korral oleksid nende anded ja võimekus leidnud väljundi ning täiskasvanuna oleksid nad saanud anda panuse ühiskonna hüvanguks. Nüüd on nende tulevik jäetud juhuse hooleks. Kui palju maksab üks juhuse meelevalda jäetud noor inimene?

Kujutlegem elu ilma kultuuri ja hariduse hüvedeta. Esialgu (kuni hariduse puudus ei ole meid veel kollapsisse viinud) jäävad meile toit, peavari, toasoojus, transport, maanteed, töökohad (väljaspool kultuuri- ja haridusvaldkonda), tehased, poed, riided, jalanõud, kodumasinad. Lapsed on kodus. Nende haridus piirdub vanematelt saadavate õpetustega, mille najal neil tuleb elust läbi minna. Me tõuseme hommikul üles, teenime igapäevast leiba, sööme, läheme magama.

Kultuur on vaimne ruum meie ümber. See on eneserefleksioon, teiste peegeldamine ja enese nägemine teiste peeglis, maailma tõlgendamine, mälutöö, märkamine, kujutlemine, küsimine, seostamine, mõistmine, unistamine, loomine. Kultuur ja haridus on nagu looduskeskkondki osa elurikkusest. Kuidas oleme jõudnud mõttele, et need hüved peaksid riigile olema tasuta või peaksime need õhinapõhiselt töötavatelt loojatelt "kätte saama" väga väikese raha eest?

Me oleme kahepalgelised. Ühelt poolt rõhutame, et eelkõige kultuuri arendamise ja säilimise nimel me oma riiki peame. Teiselt poolt eeldame, et nende püsiväärtust loovate valdkondade nimel ei ole meil tarvis teha ühtki poliitilist valikut nende kasuks, kes loovad kultuuri sisu. Justkui oleks kevaditi lastelt tänulilli vastu võtva õpetaja või "seisvaid ovatsioone" nautiva näitleja soov teenida riigi keskmist palka kohatu, naudib ta ju selletagi põnevat loomingulist tööd, millega käivad kaasas laste säravad silmad ja publiku maruline aplaus.

Veel kord: mis on pannud meie poliitilist eliiti arvama ja oma ideed ka avalikkuses levitama, et võime nautida kultuuri ja hariduse hüvesid peenraha eest?

Hüvede hind

Mõned aastal 2024 kehtivad hinnasildid (tegemist on brutosummadega).

Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk on 1600 eurot, Eesti Draamateatri näitlejate keskmine palk 1683 eurot, kultuuriministeeriumi ametnike keskmine palk 3245 eurot. Riigiasutuste madalaimasse teenistusgruppi kuuluvate sõidukijuhtide palk oli möödunud aastal 1553 eurot (palgaerinevus kõrgharidusega kultuuritöötajaga 47 eurot). Selle aasta jaanuaris toimunud õpetajate streigi tulemusel tõusis õpetajate miinimumpalk 17 eurot (bruto) ja on seega 1820 eurot (netopalk 1444 eurot). Haridusministeeriumi ametnike keskmine põhipalk (ilma preemiate ja lisatasudeta) on 2997 eurot.

Jätkata oleks ülearune. Hästi makstud on korraldajad, vahendajad, järelevaatajad ja arvepidajad. Valdkonna sisu loojad ja sama valdkonna ametnikud elaksid justkui erinevates universumites. Huvitav, mis tunne on vaadata peeglisse, kui tead, et elualal, mille sisu loojateta ei oleks sul ei töökohta ega tööd, rääkimata palgast, ja milles täidad toetava taustajõu rolli, teenivad loojad sinust kaks või kolm korda väiksemat palka.

Näib, et oleme astunud "asjapulkade ajastusse", kus isegi uus loodav "õpetaja karjäärimudel" on üles ehitatud ideaalile, mille kohaselt iga enesest lugupidav (hea) õpetaja võiks ja peaks soovima lastest võimalikult kaugele pääseda. Pürgima kolleegide koolitajaks, koolielu korraldajaks, õppe- ja ainekavade ülevaatajaks, vaikses lastevabas kabinetis arvutil tippijaks. Pürgima "meisterõpetajaks", kellelt ametijärkude kirjelduse järgi oodatakse tegutsemist eelkõige piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel ja keda klassiruumis kohtab ilmselt harva.

Mida parem õpetaja, seda vähem võiks ta lastega kokku puutuda? See mõte näiks isegi humoorikas, paneks muigama, kui see poleks ühtaegu siiras ja samal ajal vildakas. Sest kas pole tõeline meisterõpetaja mitte see, kes pühendub eelkõige õpetamisele, tööle laste ja noortega, ja teeb seda aasta-aastalt järjest paremini, teadlikumalt, tundlikumalt, mõistvamalt, targemalt ja seega ka tulemuslikumalt?

Tõeline meisterõpetaja on loovisik, tema antu ainulaadne ja kordumatu. Praegu kavandatavast neljaastmelisest karjääriredelist jääb mulje, et õpetaja karjääri tipp võiks asuda mõnes haridusministeeriumi valgusküllases kabinetis, mitte laste ja noorte juures koolis.

Julgustavalt mõjub seejuures Tallinna reaalkooli ja Gustav Adolfi gümnaasiumi keemiaõpetaja Martin Saare otsus loobuda aastaid peetud õppealajuhataja ametist, et pühenduda õpetamisele.

Noori innustada, sütitada, mõtlema panna, toetada, julgustada ja neile ses keerulises maailmas alternatiive näidata saab vaid nendega koos olles, silmast silma suheldes. Just selles seisneb õpetaja tõeline karjäär ja töö üdi, just sellisena on õpetaja töö mistahes kultuuri säilimise ja arenemise aluseks. Ja just selle, fundamentaalse rolli eest ühiskonnaelus väärib ta korralikku palka.

Solidaarsus

24. septembril teatas õpetajate esindaja Reemo Voltri, et kohtumine haridusministriga "läks halvasti", kokkuleppeid ei sündinud, aga õpetajad siiski uut streiki ei alusta, sest soovivad olla ühiskonnaga solidaarsed ja mõistavad seoses suurenenud kaitsekulutustega riigi vajadust kulusid kärpida.

Solidaarsusele rõhus kultuurivaldkonna ebaproportsionaalselt suuri kärpeid õigustades ka kultuuriminister Heidy Purga, öeldes muuhulgas, et küsimuse kärpimise metodoloogia kohta peaks esitama rahandusministeeriumile.

Niisiis oodatakse meilt solidaarsust, aga kellega ja mis küsimuses. Loomulikult kodanikega, kes panustavad ühiselt riigi kärpeprogrammi, loobudes osast oma senistest hüvedest. Kui räägime ühiskonnaga solidaarne olemisest, eeldame õigustatult, et sellises üliolulises küsimuses nagu seda on riigi rahalise olukorra parandamine ja kaitsevõime suurendamine, panustavad kõik ühiskonnaliikmed võrdselt. Kas see on aga tõepoolest nii? Kes, kui suures mahus ja millest loobub?

Rahandusministeeriumi eelarvepoliitika asekantsleri Sven Kirsipuu sõnul pole kultuuriministeeriumi palgakulu kärpida otstarbekas. Seda põhjusel, et ministeeriumi ametnike palgafond on viis miljonit eurot, see on riigieelarve koostajate meelest nii väike raha, et seda kärpides pole suurt võitu loota.

Niisiis nõuavad poliitikud ja valdkonna juhid õpetajatelt ja kultuuritöötajatelt solidaarsust ja teatud hüvedest (nt hakata saama lubatud riigi keskmist palka) loobumist, aga jätavad enese panuse andmata, arvates end sellega automaatselt "puutumatu eliidi" hulka. Sama tõdes Postimehe juhtkiri: "Seega enne kui hakkame rääkima mistahes solidaarsusest, oleks ülioluline, et riigisektori kõrgem ametnikkond viiks ellu vähemalt kümneprotsendilise palgakärpe."

Mõiste "solidaarsus" tähistab "huvide ühtsust", "üksmeelt", mis ei saa suurtes riigiküsimustes kuidagi puudutada vaid üht või paari ühiskonnagruppi (antud juhul madalapalgalisi).

Me noogutame mõistvalt, kui energiafirma või telefoniteenuste pakkuja e-kirjas teatab, et "soovides tagada teenuse kvaliteeti, tõuseb teie paketi kuutasu alates x kuupäevast 15%".

Me noogutame malbelt, kui töömees küsib kuu aega vältava vannitoa remondi eest 10 000 eurot, sest "alla 10 000 ei tee teil seda tööd keegi".

Solidaarsusest võiksime sel juhul tegudega toetada ka õpetajat, kes reedeti tunde ei anna, sest tema palga suhe keskmisesse langeb iga aastaga ja tal tuleb äraelamiseks nädala viimasel tööpäeval väljaspool kooli lisatöid teha. Solidaarsusest ühiskonna kärpeprogrammiga võiks tööandja võimaldada oma töötajal reedeti lastega kodus olla ja neid iseseisval õppel aidata.

Kas ei kannata aga nõnda tegutsedes meie laste haridus? Kindlasti kannatab, kuid nagu energiafirma ei saa varem kehtinud tasu eest "tagada kvaliteetset teenust", langeb paratamatult ka hariduse tase, kui me sellesse ei panusta. Miks ei lahku me mõistval ilmel etenduselt, kus näitleja jätab viimase vaatuse mängimata, sest 1600 euro eest ta rohkem pühenduda ei jaksa ja viimase vaatuse ajal tuleb tal pere elatamiseks teha lisatöid väljaspool teatrit?

Kodanikud, olgem üksteisega solidaarsed! Tööandjad olgu solidaarsed lapsevanematega, lapsevanemad õpetajatega, kultuuri tarbijad kultuuri loojatega. Igal ajal, aga eriti rasketel aegadel. Isegi kui Euroopas käib sõda. Nõuda teiselt inimeselt: ole ühiskonnaga solidaarne, loobu oma hüvedest, samal ajal, kui mina samas valdkonnas töötades neist hüvedest kiivalt kinni hoian, kas ei ole see mitte küüniline mõtteviis?

Kullamäed ja tabamata ime

Võib-olla annab kärpesügis haridusministrile hoopis poliitilise punkti ja varasemate aastate süstemaatilistest tegematajätmistest kujuneb töövõit, kingitus kõige nõrgemale? Kõlab ju ilusti ministri teade: "Ainsad, kelle palka me ei kärbi, on päästjad, õpetajad ja kaitseväelased." Sama "ilus" on kultuuriministri lubadus jätta kirjandusvaldkond kärbetest puutumata. Kas kirjanduse hulktahukal leiduks üldse veel mõni nurk, mille saaks madalamaks viilida?

Pärast jaanuaris toimunud streiki lubas haridusminister Kristina Kallas hakata õpetajate madala palga küsimuse ja selle kaudu õpetajate järelkasvuga tõsiselt tegelema ja õpetaja ameti eest päriselt seisma. Kas see lubadus on saabunud "kärpesügisel" oma tähenduse kaotanud? Kristina Kallas ütles suvel Delfile: "Kui aasta lõpuks hariduslepet ei sünni, siis pole ma suutnud oma eesmärki saavutada ja astun tagasi."

Veel kord: me ei räägi sellest, et õpetajad ja kõrgharidusega kultuuritöötajad (meie kultuuri sisu loojad) sooviksid kokku kraapida kullamägesid. Me räägime sellest, et riigis, mille esmane eesmärk on tagada "eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade", ei tohi me leppida olukorraga, kus oma igapäevase tööga püsiväärtust loovad inimesed teenivad riigi keskmisest madalamat palka. See oleks – on! – absurdne ja pikas perspektiivis ka meie kõigi huvisid kahjustav.

Ilmselt on meie juhtidele ja ametnikele mugavam meie põhiseaduse kaunis preambul argipäevadeks unustada. Ka see on valik: võtta raskes olukorras kultuuri loojatelt ja hoidjatelt mitu nahka.

Olgu peale, valigem nii, aga vaadakem siis ka peeglisse: need oleme meie. Noorte õpetajate järelkasv ei huvita meid. Koolihariduse arengu ja püsimajäämise ning kultuuri hea käekäigu oleme otsustanud jätta juhuse hoolde. Ehk jääb seni loodud heast siiski midagi alles, kuidagi iseenesest? Ehk tuleb mõni ülikoolilõpetaja siiski kooli ja leidub aeg-ajalt mõni idealist, kes valib õpetajatee? Ehk loovad lavastajad ja näitlejad vaatamata südamesse kogunenud vimmale meile edaspidigi sügavaid, mõtlemapanevaid lavastusi? Ehk saame seejuures kultuuri- ja haridusametnike kõrged palgad säilitada? Ehk.

Valikutel on tagajärjed. Need ei pruugi saabuda kohe. Ka aastate kaupa liigselt metsa raiudes ei muutu maastik hoobilt tühermaaks. Esialgu leidub siin-seal mõnusaid matkaradasid ja piknikukohti. Aga möödub veel mõni aasta ja me märkame üha rohkem lagedaid alasid, kus ei kasva puu ega laula lind.

Üha sagedamini märkame, et meie kultuur on varasemast üheülbalisem, rohkem laiatarbekaup kui elamus ja vaba loova mõtte vili. Meie koolist on saanud pigem formaalne institutsioon kui lastele loodud elav ja turvaline arengukeskkond. Ühtäkki oleme vaesemad, palju vaesemad. Metsa tagasikasvamine võtab aastasadu, hariduse puudujäägid ilmnevad mõnekümne aasta pärast ja lähevad kalliks maksma.

Tehkem silmad lahti, südamed ka. Mis paistab me peeglist, praegu, sügisel 2024? Ehk vilksatab seal korraks ka küsimus: kas me oleme oma valikud teinud teadlikult, ilmseid tagajärgi arvestades? Äkki jätsime tabamata ime siinsamas, meie endi ukse all?