Tavalisel päeval Uuskasutuskeskustes rahvast jagub ja töötajad näevad vaeva, et ükski riiul päris tühjaks ei jääks. Kui uusi riideid ja kodutekstiile ostab eestlane aastas keskmiselt umbes 12 kilogrammi jagu (16 tuhat tonni Eestis), siis viimase kolme aasta jooksul on jõudsalt kasvanud just taaskasutatud riiete tarbimine. Ja ka annetusi jõuab teise ringi poodidesse üha enam.

"Kogu annetuste maht on kuskil hetkel 250 000 kilogrammi, aga sinna alla kuuluvad praegu ka jalanõud ja muud annetused. Annetuste arv on kasvanud, inimesed investeerivad ringmajandusse, toovad ilusaid ja korralikke kaupu. Me saame neid ringlusesse saata. Aga peab tõdema, et kasvanud on ka sellise kauba arv ja kogus, mida me tegelikult ringlusesse saata ei saa, mis tegelikult peaks jõudma prügimäele. Vahel võib tulla ette selliseid juhuseid, kus sa sorteerid 10 kotti toodud annetusi, need on 1,5 liitrit. Ja võib-olla me saame sealt ühe kotitäie kaupa, mida me saame ringlusesse saata," rääkis Uuskasutuskeskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Jaanika Mirtel Aasa.

Seetõttu on kasutatud riietega kauplejad sunnitud aina rohkem tekstiilijäätmeid saatma jäätmekeskustesse, kus need põletatakse. Eestis lihtsalt puuduvad täna head lahendused, mida riideprügiga peale hakata.

"Tekstiilitoodete käitlemise ehk ringlusse võtu võimekust ei ole Eestis, ei ole ka laiemalt Euroopa Liidus. See on alles väljatöötamisel. Neid tehnoloogiaid alles arendatakse. See peaks kõik lähiaastatel tekkima. On väga suur vajadus investeerida sellesse sektorisse, nende tehnoloogiate, käitiste rajamisse," ütles SEI Tallinna rohe- ja ringmajanduse üksuse juht Harri Moora.

Probleem riidejäätmetega on muutunud niivõrd suureks, et sellega on asunud võitlema ka Euroopa Liit. Nii hakkab järgmisest aastast kehtima direktiiv, mis nõuab, et iga inimene oma riideid ja kodutekstiile liigiti koguks. Üle Eesti on selleks praegu olemas 160 riidekonteinerit- ja keskust, kes taaskasutuseks kõlblikke rõivajäätmeid vastu võtavad. Riideprügi saab viia jäätmejaamadesse. Ekspertide hinnangul ei ole Eesti aga selliste jäätmete kogumiseks veel valmis, kuna suurtes kogustes tekstiiliprügi pole kuhugi panna.

"Euroopa Komisjon on ka ise mõnevõrra tunnistanud, et selline kogumise nõude kehtestamine oli, ilma pakkumata siia juurde seda lahendust, sealhulgas ka selle süsteemi rahastamise lahendamist, mis siis peaks selle tootjavastutusega tulema, et see oli mõneti enneaegne nõue," lausus Harri Moora.

"Siin ei tasu uisa-päisa liiga palju tormata ehk siis ei ole mõistlik koguda väga suures koguses tekstiilijäätmeid, kui meil ei ole lahendusi ja võimalusi nende käitlemiseks," lisas ta.

Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna juht Peep Siim nii pessimistlik pole, kuna koostööd arutatakse ka teiste Euroopa riikidega. Laias laastus on tekstiilijäätmete ümbertöötlemiseks kaks võimalust, mis mõlemad vajavad uue tööstusharu loomist. Esiteks võib tekstiili purustada mehaaniliselt kiududeks, teiseks saab materjali muuta keemiliselt.

"Mehaaniline töötlus on see, kus me mehaaniliselt purustame selle tekstiili ja kiustame seda ja sõltuvalt kiu pikkusest on võimalik sellest toota järgmisi materjale. Keemiline ringlusesse võtt on see, kui me muudame tekstiili keemiliselt," sõnas Siim.

"Kui me toome näiteks mehaanilise ringlusse võtu, siis on need lahendused tegelikult osaliselt olemas näiteks Itaalias ja Hispaanias, kuhu saaks siis juba eelsorteeritud, -töödeldud tekstiile saata ringlusse võtuks. Aga on ka sellised keemilise ringlusse võtu arendusi siin põhjamaades planeerimisel," rääkis Siim.

"Ja probleem ongi selles, et tekstiil on hästi mitmekülgne, lihtne on ringlusesse võtta näiteks lina või ühte tooni olevat või värvi olevat tekstiili, aga mida rohkem on tekstiil selline värvilisem ja mitmekesisem, seda keerulisem on seda ringlusesse võtta. Lisaks on seal küljes need nööbid, trukid, lukud. See kõik tuleb eelsorteerimise raames ära lahendada, ära purustada ja siis saab seda mehaanilisse või keemilisse töötlusesse suunata," ütles Siim veel.

Kõigepealt tulekski Eestisse luua hoopis sorteerimiskeskus, et teised riigid üldse kaaluksid Eesti tekstiili vastuvõtmist. Keskuse rajamiseks on olemas ka Euroopa Liidu toetusmeede, kuid otsus on alles kooskõlastamisel.

"See on automaatne liin, kus laseritega põhimõtteliselt eri tüüpi tekstiilid sorteeritakse välja ja lisaks võetakse sealt välja ka korduvkasutusse minevad tekstiilid. Põhimõtteliselt oleks see võimalik järgmise aasta jooksul, selliste liinide ülesehitamine Eestis," rääkis Siim.

Aga Euroopa Liit plaanib veel muudki. Nimelt on kavas luua tekstiilitootjatele tootjavastutussüsteem, mis tähendab, et tekstiilitootja peab ise hakkama korraldama kogu jäätmete vastuvõtmist, sorteerimist ja ringlusse võttu.

"See tähendab seda, et tootja peab hakkama korraldama ja ka maksma kogumise, sortimise, ringlusse võtu ja käitlemise eest. See lisarahastus peaks tulema eelkõige kaubandusettevõtetelt, kes rõivaid-kodutekstiile müüvad," ütles Harri Moora.

Ja selle kõik maksavad tulevikus kinni tarbijad.

"Need summad võivad olla küllaltki märkimisväärsed, mida tekstiilitoodete turule panijad peavad välja käima ja muidugi nad selle kulu panevad toote lõpphinda," lisas Moora.

Seega kõige kindlam viis, kuidas moetarbimist ja keskkonnajalga vähendada on ikkagi lihtne - ära lihtsalt osta.

"Tarbija võiks jälgida esmalt, et kui ta midagi soetab endale, siis kas tal on päriselt seda asja vaja. Soetada eelkõige naturaalsest kiust rõivaid, kas puuvillast, villast, siidi. Selles mõttes, selle ümbertöötlemine on kergem ja on biolagunev ka," ütles Jaanika Mirtel Aasa.