Rait Pihelgas: jäätmereform on vajalik selle plaanitaval kujul
Kas jäätmereform lahendab kõik valdkonna mured? Kindlasti ei lahenda ja olgu kohe selgelt välja öeldud, et sellist ambitsioonikat eesmärki pole jäätmereformi kavandamine endas kunagi kandnudki, kirjutab Rait Pihelgas.
Huvigruppide tugeva lobitöö tõttu on avalikkusele jäänud tunne, et jäätmereformi polegi vaja kuna see ei too lahendusi. Eesti Ringmajandusettevõtete Liit ja selle aktiivsemad liikmed proovivad igal võimalikul viisil müüa meile narratiivi, et reformi plaanid on täiesti vildakad, muutusi jäätmehoolduse korraldamise süsteemis pole vajagi ja üleüldse hakkab reform tekitama suurt kahju nii inimestele kui ka jäätmekäitlusettevõtetele. Ja mis peamine, reformi läbiviimine ei aitavat mitte ühelgi moel kaasa jäätmete ringlusse võtmise edendamisele.
Need on kõlavad loosungid, millel puudub aga sisu ja mille taga on peidus hoopis mõnede jäätmeettevõtete ambitsioonikad ärilised eesmärgid. Jäätmereform on vajalik selle plaanitaval kujul ja selgitan seda järgnevalt eelkõige elanike vaatenurgast lähtudes.
Reformi kandev eesmärk on määratleda selge vastutaja jäätmehoolduse arendamise ja riigi nõutud ning omavalitsuse soovitud tulemuste saavutamisel, andes ülesande täitmiseks ka vajalikud tööriistad.
Jäätmehoolduse kui olulise avaliku huviga teenuse planeerimine ja korraldamise vastutus saab kuuluda ainult omavalitsustele ja seda kavandatav reform ka väga selgelt sõnastab. Sõltumata aastaajast, majandusolukorrast, tekkivatest kriisidest ja ettevõtete kadumistest ja uute asutamistest peavad jäätmed saama kogutud ja käideldud. Sellist vastutust saab kanda ainult omavalitsus.
Erasektor on praegu ja saab ka tulevikus olema omavalitsustele partneriks, kes aitab omavalitsuse reeglite alusel kogutud jäätmete parimal viisil töötlemist korraldada.
Mida jäätmereform elanikule kaasa toob?
Omavalitsus saab sõlmida elanikuga ühe ja püsivalt kehtiva kliendisuhte jäätmeveo teenustega seonduvas. Kaovad ära olukorrad, kus tavaliselt iga kolme kuni viie aastat tagant toimuva jäätmevedaja vahetumisega algab lepingute uuesti vormistamine, mis loob põhjendamatult ebamugava olukorra nii elaniku, omavalitsuse kui ka jäätmevedaja jaoks.
Selline lepingute ümbervormistamine ei loo mitte mingit väärtust, kuid tekitab segadusi, meelepaha ja ressursside raiskamist. Edaspidi on elanikult leping omavalitsusega, mida siis vajaduse korral täiendatakse.
Elanikud, kes kasutavad jäätmeveo teenuste standardahendusi, ei pea tõenäoliselt enam üldse kokku puutuma lepingu täiendamise teemadega. Kogu info jäätmeveo teenuste osas on omavalitsuse hallata ja elanikud saavad vajaliku info kätte ühest kohast. See on teenuse mugavuse oluline tõus.
Praegu on tavaline, et elanikul on leping jäätmevedajaga, kellega suhtlemisel on probleemid pigem igapäevased ning seetõttu jõuab suur osa neist probleemidest nagunii omavalitsuse lauale lahendamiseks.
Praktikale tuginedes saan öelda, et suurele osale elanikest on jäätmeveo teemade osas klienditeenindajaks omavalitsuse keskkonnaspetsialist, mitte jäätmevedaja sageli kättesaamatu või kõikidele küsimustele mitte vastata oskav klienditeenindaja. Jäätmetega seotud küsimused saavad olla väga erinevad ning on normaalne, et elanik saab kõikidele oma küsimustele vastuse ühes kanalist.
Jäätmereformiga luuakse võimalus uueks, mugavamaks andmehalduse korralduseks nii omavalitsuse kui ka elaniku vaatest. Praegu on jäätmeveo teenuste andmete haldamise mugavus elaniku ja omavalitsuse jaoks puudulik.
Paljud meist on jäätmeveo teenuste korraldamisel ja probleemide lahendamisel puutunud kokku jäätmevedajate iseteenindustega, mis tegelikult ei ole täiemahulised iseteeninduskeskkonnad, vaid pigem minimaalsete võimalustega kodulehed, mis ei paku soovitud lahendusi.
Reform loob eeldused muuta jäätmevaldkonna andmete haldamine sama hästi korraldatuks nagu pangateenuste kasutamine – kogu info on olemas, kõik soovitud tegevused saab tehtud oma arvuti või telefoni abil. Iseteeninduse keskkond peab olema elanikule abiks. Infoks, et sellised lahendused on täna Eestis juba arendamisel.
Jäätmereformi tulemusena tekib eeldus, et turule tulevad uued jäätmevedajad ja välditakse jäätmeveo monopoli. Praegu on meil sisuliselt paar jäätmevedajat ja see ei ole jätkusuutlik. Sõltume jäätmete veo korraldamisel kahe ettevõtte tahtest ja võimekusest.
Jäätmereformi raames luuakse võimalus, et väiksemad ettevõtted saavad siseneda jäätmeveo turule. Kuidas? Investeeringud infosüsteemidesse teeb ära kohalik omavalitsus või selle koostööorganisatsioonid.
Võib ju väita, et erasektoril need juba olemas ja nende loomine on väga kulukas, aga reformi eeldus ei ole luua sama võimekusega infosüsteeme, vaid praegusest kordades efektiivsemaid ja kasutajasõbralikumaid. Ükski infosüsteem ei ole igavene ja vajab uuendust.
Jäätmereform suunab omavalitsusi koostööle ja läbi selle tekib võimalus ressursside kasutamise efektiivistamiseks. Koostöö osaks on ka jäätmehoolduse korraldamise reeglite ühtlustamine ning koostöö võimaldab jäätmehoolduse korraldamise tegevuskulusid vähendada. Reformi kriitikute väited, et reform toob vältimatult kaasa halduskulude suures mahus ja kontrollimatu kasvus, on hirmutamine.
Kes vähem sorteerib, see rohkem maksab. Saastaja maksab põhimõte tähendab, et need, kes ei viitsi jäätmeid liigiti koguda, maksavad rohkem. See põhimõte julgustab inimesi ja ettevõtteid olema vastutustundlikud oma tegevustes ning vähendama oma keskkonnamõjusid. Igaühel meist on seega võimalik oma jäätmeveo teenuste arvet kujundada.
Kokkuvõtteks
Jäätmereform on vajalik samm, mis korrastab jäätmehoolduse korraldamise põhimõtteid ja määratleb selge vastutuse ning aitab rakendada tõhusamat jäätmekäitluse süsteemi, mis vastab tänapäeva vajadustele ja keskkonnakaitse eesmärkidele.
Lõpetuseks vastus ka kriitikale, mis puudutav reformi mõju puudumist jäätmete ringlusesse võtmise tehnoloogiate rajamisele – reform ei ole mõeldud konkreetsete tehnoloogiate investeeringute teostamiseks, vaid vajalike eelduste loomiseks, mis võimaldab nii ettevõtetel eraldi kui ka koostöös omavalitsustega võtta vastu otsuseid julgeteks ja eesmärki täitvateks investeeringuteks ning seda koos riigi toetusmeetmete kasutamisega.
Toimetaja: Kaupo Meiel