Dokumendist loen, et pärandi mõjuhinnang on koostatud vastavalt UNESCO nõuetele ja seepärast, et juurdeehitus võib ohustada maailmapärandi nimekirja kuuluva Tallinna vanalinna väärtust. Muinsuskaitseamet on tegelikult ju korduvalt ka ise juba öelnud, et nad ei näe võimalust, et Estonia teatrile võiks soovitud mahus juurdeehitus tulla. Miks siia juurde oli vaja eraldi pärandi mõjuhinnangut?

Pärandi mõjuhinnang on selline dokument, mille olemasolu eeldab see, et Tallinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja aastast 1997 ja kõigile nii-öelda pärandi nimekirja kuuluvatele maailmapärandi paikadele, mida ohustab võimalik tegevus selle pärandi tunnuste kahjustumise näol, tuleb tellida mõjuhinnang, et mida ja kui palju need tegevused võivad mõjutada.

Tänavu kevadel muinsuskaitseamet sellise dokumendi telliski.

Analüüs annab hinnangu kolmele variandile. Neist esimene on Estonia enda soovitud juurdeehitus. Teine on selles mahus, mille pakkus välja Tallinna
linnavalitsuse ruumiloomeosakond ja kolmas lähtub muinsuskaitseameti kevadel antud eritingimustest. Kõiki variante hinnati sarnaste kriteeriumite alusel alates mõjust vanalinna bastionimüüridele, lõpetades mõjuga piirkonna vaadetele. Kas eri kriteeriumid on kuidagi eri kaaluga, ma mõtlen, kas näiteks bastioni müüride säilimine on olulisem kui näiteks pargiala säilimine?

Tegelikult ei ole, kõik need mõjud on võrdse tähtsusega või täpsemalt öeldes isegi kõik need vanalinna väärtuse tunnused. Ma selgituseks ütlen, mida see dokument tegi või mida ta hindas. Ta tegeles selle kavandatava
juurdeehituse mõjuga Tallinna vanalinnale tervikuna, mitte siis konkreetselt olemasolevale Estonia teatri hoonele ja see tegi ka selle dokumendi koostamise tegelikult keerulisemaks. Sest kogu Tallinna vanalinna kui terviku mõttes on paljud asjad, mida Estonia juures kavatsetakse teha, võib-olla teistsuguse väärtusega, kui me hindaks nüüd, mida see üks või teine tegevus või see kavandatav juurdeehituse maht siis Estonia teatri kui hoone ja arhitektuurimälestise jaoks tähendab.

Omal ajal, kui Tallinn UNESCO maailmapärandi nimekirja võeti, toodi välja väärtused, mis on vanalinnasüdame väärtused. Mida selles dokumendis tegelikult esmakordselt välja toodi või analüüsiti, on väärtuse tunnused. Et kui umbes kujutame ette, milles võiks see vanalinna väärtus olla ja et me midagi kaitseme mitte sellepärast, et seal on vanad müürid ja tore bastionivöönd,
vaid sellepärast, et me väärtustame mingil põhjusel neid elemente.

Need väärtuse tunnused – kokku siis on neid seal töös välja toodud seitse – üks nendest ongi siis seesama haljastatud või pargialaks kujundatud rohevöönd ümber vanalinna; üks on kindlasti väärtuslik arhitektuur ja nii edasi. See töö analüüsis siis mõju neile tunnustele, mis on UNESCO jaoks olulised.

Läheme nende mõjude juurde linna bastionivööndis. Tammsaare pargi Uue turu pargi all on säilinud eri kindlustuselemendid, sealhulgas bastioni müür. Ma loen teie ülevaatest, et Estonia juurdeehituse rajamine tähendaks ka maa-aluste kindlustuste osade eemaldamist ja osalist eksponeerimist. Sellega koos saaks kindlustus äärmiselt suurt kahju. Milleks säilitada müüri, mis on maa all, teadmisega, et kõige parem viis tema säilitamiseks on see, kui ta püsib maa all, et keegi seda mitte kunagi ei näe?

Tallinnas on näiteid bastionimüüri eksponeerimisest ka siis, kui ta on välja kaevatud. Kõige suurejoonelisemalt kindlasti Vabaduse väljaku parkla alal. Tõepoolest, milleks säilitada asja, mida me ei näe, aga need on asjad, mis moodustavad selle ühe Tallinna vanalinna tunnuse ja väärtuse ehk siis nii maapealsed kui ka maa-alused linnakindlustused ja nende väljakaevamine ja suures osas hävitamine tähendab, et neid meil ka enam ei ole.

Märgite ülevaates ka seda, et Estonia juurdeehitus konkureeriks ajaloolise hoone ehk praeguse Estonia hoonega – veel enam – selle jaoks tuleks lõhkuda ka osa hoone Pärnu maantee poolsest fassaadist. Aga võib-olla lisatakse hoopis väärtuslikku arhitektuuri selle ehitamisega?

Jah, seda argumenti on ka välja toodud, et uus arhitektuur on ka omaette väärtus, korraldatakse arhitektuurikonkurss, tõsi, väga kitsastes raamides, kuhu see uus maja üldse võiks tulla, ja me saame enneolematu arhitektuurisümboli või uue maamärgi sinnasamasse paika.

Kui Estonia valmis sai aastal 1913, siis oli ta juba kõige suurem hoone bastionivööndis, nii et me eelkõige räägime teise samasuure või veidi suurema mahu juurdeehitamisest olemasolevale hoonele. Üks vaieldamatuid vanalinna muinsuskaitseala tunnuseid või väärtusi on see haljastatud bastionivöönd,
mis on pikitud üksikute hoonetega.

Estonia on juba, nagu ma mainisin, kõige suurem seal ja teise sama suure mahu juurdeehitamine ükskõik kui arhitektuurselt suurepärases vormistuses tegelikult rikub pargimaastikku.

Nüüd võivad paljud küsida, et sealt Georg Otsa tänava poolt teisele poole, kus on reaalkool, millele ehitatakse täna juurdeehitust, sealsamas on inglise
kolledži võimla, mis on tegelikult 21. sajandil ehitatud sinna nii-öelda endisesse bastionivööndisse.

Aga seesama kvartal, mida ma mainisin, on koht, kuhu hakati ehitama hooneid juba 19. sajandi lõpul. Ehk see on toodud välja ka Tallinna muinsuskaitseala kaitsekorras, mis on hetkel kehtestamisel, piirkonnana või kvartalina, kuhu võib uusi hooneid sobivuse korral rajada.

Saan ma õigesti aru, see mure on sellega, et bastionivööndisse ehitades, on seal mingisugune lõige sees vaadates linnulennult või lennuki pealt. Siis vanalinna ei ümbritseks enam selline roheline vöönd.

Väga õige, tegelikult bastionivöönd rajati sinna peale seda, kui Tallinn nii-öelda demilitariseeriti. Selliseid bastionaalseid pargialasid loodi üle Euroopa. Üks kõige kuulsamaid on Viinis. See on kindlasti üks Tallinna väärtusi ja täna, kui me räägime rohelisest pealinnast ja sellisest sujuvast haljasalade võrgustikust ümber vanalinna, mis on hetkel erinevas heakorrastaadiumis, siis Tammsaare park on tegelikult üks kõige paremas korras pargialasid Tallinna vanalinna ümbruses. Selle täisehitamine ei käi lihtsalt kaasas pehme pealinna väärtustega.

Täiesti omaette väärtus on see, missugune vaade avaneb Estonia teatrile ja missugune vaade avaneb Tammsaare pargist ka vanalinnale. Analüüsis seisab, et Estonia juurdeehitus sellises mahus, nagu Estonia ise sooviks, mõjutaks neid vaateid oluliselt. Ma ei ole seal Tammsaare pargis tegelikult väga suurt vaadeldavust ise märganud. Esiteks on maantee kole. Teiseks on pargis uus klaasist paviljon. Kolmandaks on pargis puud, ehk siis lõpuks see tunnetus seal keskel on ikkagi see, et ma olen pargis, mitte kohas, kus ma nüüd vaatlen ühte või teist hoonet. Mis vaadet täpselt silmas peetakse?

Nagu te ise kirjeldasite, tegelikult vaade ongi tervik ja see ongi vaade pargist. See paviljon ehitati ajaloolistele turuhoone müüridele, et omal ajal oli seal Uus turg Estonia ümber ja taga. Ja suures osas on ta haljastatud peale Teist maailmasõda ja nüüd neli-viis aastat tagasi avati rekonstrueeritud Tammsaare park uues kujunduses. Võib-olla ühe kõige suurema muutuse tegigi läbi see Uue turu ala, mis on konkreetselt Estonia taga. Vaadeldavuse all peetaksegi silmas nii sellelt Uue turu platsilt avanevaid vaateid vanalinna poole kui ka vastupidi sellele Estonia tagafassaadile.

Kui kuulajale kirjeldada natuke visuaalselt seda analüüsi, siis seal on tabelisse seatud erinevad mõjud, mille tugevusele on antud ka oma värvikoodid. Võin öelda, et see Estonia enda soovitud juurdeehituse mahu analüüs on üleni punane sammas. Kas saan sellest õigesti aru, et vähemalt selle analüüsi järgi kohe kindlasti ei soovitata Estonia juurdeehitust sellises mahus teha?

Jah, see analüüs toob välja ka soovitused edasiseks tegevuseks. Iseenesest on need lihtsad: kas teha juurdeehitus vähendatud mahus, mis kahjustaks vähem väärtuse tunnuseid, või leida Estonia ooperile uus asukoht.

Need tunnused ja mõjuhinnangud said koostatud vastavalt UNESCO juhistele ja tabelitele, need otseselt ei ole siin nii-öelda põlve otsas välja mõeldud.
Ja tegelikult annavad suhteliselt kaine ülevaate, millised on need väärtused, millised on erinevad mõjud ja mis tervik kokku tuleb.

Tallinna linnavalitsuse ruumiloomeosakond pakkus ka oma lahenduse,
kuidas Estoniat võiks laiendada. Nemad pakkusid juurdeehitusega võiks laiendada ainult Estonia teatrisaalipoolset tiiba ehk seda, mis jääb reaalkooli poole. Samuti ehitataks täis teatrihoone sisehoov. Kas see juba oleks aktsepteeritav variant või ka see on liiga suure mõjuga?

See on kindlasti parem variant. Estonia ooperiteatri põhiprobleemiks on lava suurus ning taga- ja kõrvallavade suurus ja puudumine. Nii Tallinna ruumiloome osakonna pakutud variant kui ka muinsuskaitse eritingimustega lubatud variant kahjustavad tegelikult suurel määral olemasolevat Estonia saali,
lubades seda ümber ehitada. Siin on jälle kaalumiskoht, kas ja kui. Selles mõjuhinnangus on välja toodud, et mõju väärtuslikule arhitektuurile on ka nende kahe teise variandi puhul päris suur ja päris negatiivne.

Ruumiloomeamet tõi ise välja, et nende lahendus tegeleb avaliku ruumiga ümber Estonia teatri hoone. Nagu teame, siis täna on seal väga suures osas teatri enda parkimine, mis ei ole päris kindlasti kõige kaasaegsem lahendus. Saaks likvideerida need parklad seal ümber ja võtta need kasutusele avaliku ruumina, et anda juurde ehitusmahtu Estoniale selles nurgas, mis nende hinnangul kõige vähem kahjustab hoone visuaalset vaadeldavust teistest külgedest. Aga ka selle lahendusega läheks kolmandik tagafassaadist.

Ka selle lahendusega oleks võib olla mõju bastioni müüridele ja siis laiemalt vanalinnavaadetele või siis vähemalt draamateatri hoonele. Kas saan õigesti aru, et analüüsis lõpuks jõutakse järeldusele, et kui see juurdeehitus teha, siis tuleks püsida kolmanda variandi ehk muinsuskaitseameti välja pakutud eritingimuste raamides, mis lubab hoonet laiendada kuni 33 protsenti ja lubab seda teha põhimõtteliselt ainult sisehoovi arvelt ja kui väga vaja, siis natukene ka reaalkooli poolt?

Tegelikult kolmas variant, mida eritingimused tõesti väga äärmisel juhul lubavad, on ooperisaali ümberehitus – lava suurendamine. Akustik Linda Madalik on teinud analüüsi, kuidas saaks parendada saali akustikat osaliste rõdude ja isegi saali põranda allalaskmise abil. Need tähendavad kõik suuri muutusi saalis, aga kui arvestada just seda mõju vanalinnale tervikuna, millest UNESCO eelkõige huvitub, siis jah, muinsuskaitseameti kevadel väljastatud eritingimuste kohane mahuanalüüs on kõige leebem, aga veel kord, ta toob ka kaasa pöördumatuid kahjustusi mälestisele.

See analüüs, mis ütleb, et põhimõtteliselt muinsuskaitseameti eritingimuste raamesse mahtudes võiks asjaga edasi minna, ei ütle samas, et seda kindlasti võib teha. Sellepärast kuna analüüs keskendub just UNESCO väärtusele –vanalinnale –, ta ei keskendu niivõrd sellele, missugune on selle hoone sisearhitektuur ja kui palju seal võib midagi muuta või mitte muuta. Need vaidlused seisaks veel ees.

Hoone sisearhitektuuri muutmist käsitlevad needsamad muinsuskaitse eritingimused, mis muinsuskaitseamet kevadel välja andis ja seal on väga detailselt välja toodud tegelikult, mis peab säilima ja mida võib äärmise vajaduse korral muuta.

Aga eelkõige sõltub asjade käik nüüd ka Estonia enda valmisolekust kompromissile minna või leida teisi lahendusi peale selle, mis praegu avalikkuses kõige jõulisemalt on välja käidud – et me soovime seda suurt mahtu. Ja neil on oma argumendid. Tasub ka välja tuua, et tõepoolest nende tehnilised ja lavaruumilised tingimused on kehvapoolsed, näitlejate ja esinejate olmetingimused on kohati probleemsed, mida nad soovivad lahendada.

Üks mõju, mida see mõjuanalüüs hindab on teatrikunsti kvaliteedi või ooperikunsti kvaliteedi tõus – kui palju see mõjutab vanalinna üldist kultuurilist rikkust.

Ma lihtsustan Estonia seisukoha veel natuke enam ära: muinsuskaitse eritingimustest pakutud mahus ehitamine oleks mõttetu, see ei annaks teatrile absoluutselt uut väärtust või vähemalt mitte piisavalt. Kas sellepärast teete te seal analüüsis ka ettepaneku algatada ooperimajale sobivate alternatiivsete asukohtade analüüs?

See alternatiivsete asukohtade analüüs on tegelikult käinud juba julgelt 20 aastat, tegelikult Estonia ruumiprobleemi on teadvustatud väga-väga ammu ja seda alustati ajal, kui neid sobivaid kohti kesklinnas, mis kuulusid riigile
või linnale, oli kõvasti rohkem.

Tänaseks on nende võimalike kruntide arv kindlasti vähenenud. Aga seda sama teemat on arutanud ka arhitektide liit, kes siis, kui Estonia juurdeehituse teema avalikkuses taas esile tõusis, pakkus välja sadamaala, pakuti välja Linnahalli ja Linnahalli kõrval olevaid krunte – midagi, mis oleks esinduslik ja mis veel kuuluks riigile. See on täiesti eraldi teema ja muidugi tänase kultuuri eelarve valguses ka probleemne teema, mis seal salata. Aga ega Estonia ei
ole nüüd järgmise viie aasta küsimus, vaid pigem 15 või 50 aasta küsimus.

See analüüs ei ole veel valmis, ma saan aru, et nüüd nii Tallinna linn, muinsuskaitseamet, aga ka Estonia ise saavad siin esitada arvamusi,
ettepanekuid.

Tõepoolest, praegu on saadetud selline tööversioon või töödokumente ligi 20 partnerorganisatsioonile. Nende tagasiside on oodatud kahe nädala pärast
ja edasi viiakse need täiendused dokumenti sisse ja siis läheb ta avalikustamisele ning tõlgitakse inglise keelde ja saadetakse Pariisi UNESCO peakorterisse.

Aasta alguses kultuuriministeerium informeeris UNESCO-t, et selline tegevus nagu Estonia juurdeehitus on Eestis jutuks tulnud ja esmane tagasiside UNESCO-lt veebruaris ka tuli, ja nemad soovitasid sedasama kahte asja: kas teha oluliselt väiksem juurdeehitus või leida alternatiivne asukoht.