10. oktoobril ilmus ERR-i uudisteportaalis intervjuu Triin Ojariga, kes tutvustas muinsuskaitseameti tellitud rahvusooperi hoone juurdeehituse pärandi mõjuhinnangut. Tutvunud dokumendi eelnõuga ja koostades sellele vastust, ei saa avalikult jagamata jätta põhimõttelisi aspekte, mis mõjuhinnangu objektiivsuse kahtluse alla seavad.

Kõigepealt tahaks ära õiendada artiklis öeldu, et mõjuhinnang (täpsemalt selle mustand) on ajendatud mõttest ehitada rahvusooperile juurdeehitus. Juurdeehituse mõte on juba kolm aastat tagasi transformeerunud väga selgeks riiklikuks tahteavalduseks, mis on väljendunud riigikogu 2021. aastal vastavasisulises otsuses riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise kohta. Sellele eelnes mitme aastane arutelu riigikogu kultuurikomisjonis, kuhu oli kaasatud väga lai ring erinevaid huvigruppe.

Samuti peab ette rutates märkima, et komisjonis oli mingil hetkel arutelul ka täiesti uue ooperimaja ehitus, kuid see langes välja üsnagi pragmaatilistel finants-majanduslikel põhjustel.

Nüüd kõige tähtsama, ehk nimetatud pärandi mõjuhinnangu enda juurde. Kahjuks peab tõdema, et niivõrd kallutatud ja ühepoolset analüüsi on vägagi kahetsusväärne lugeda. Esiteks on hea halduse põhimõtetega vastuolus asjaolu, et mõjuhinnangu koostamise juures tegutses töörühm, mille liikmed on kõik avalikult esitanud oma seisukohti Estonia teatri juurdeehituse vastu.

Kui tõenäoline on võimalus, et oma eelarvamuse kujundanud eksperdid saavad olla objektiivsed või neutraalsed kaalutlevad? Haldusmenetluses, kus selline dokument mingil hetkel peaks olema sisuline ekspertiisiakt, on selline lähenemine vastuvõetamatu.

Kõige arusaamatumaks peab aga lugema asjaolu, mille mõju üldse hinnati ja mille pinnalt. Sisuliselt mõõdeti emotsioone ja avalikke spekulatsioone. Käesolevaks ajaks ei ole olemas võimalikke juurdeehituse arhitektuurseid lahendusi.

On olemas erinevad eskiisid, mis lähtuvad erinevate arhitektide nägemustest ja võtavad aluseks Estonia teatri poolsed mahuarvutused. Teisisõnu, kui palju potentsiaalset ruumi oleks vaja planeerimaks kvaliteetse akustikaga ooperisaali ja lahendada muud kaasaegsele ooperi- ja balletiteatrile vajalikud kunstilised ja tehnilised ruumiprobleemid.

Samuti puuduvad praegust maja ümbritseva linnaruumi puudutavad muinsuskaitselised eritingimused. Nende olemasolu annaks võimaluse alustada sisulist ja pädevat arutelu kui palju, mida ja kuhu võib ehitada ja kui palju sekkuda ajaloolisse kultuuripärandisse.

Muinsuskaitselised eritingimused on koostatud vaid praeguse maja pinnalt. Nende analüüs näitab et püstitatud eesmärkide saavutamine vaid olemasoleva maja piires ei lahenda probleeme. Veelgi enam, selle tulemusel saaks tuntavalt kahjustatud ka tänase teatrimaja ajalooline kultuuripärand.

Kindlasti tasub märkimist ka mõjuhinnangu koostamise vormiline pool. Koostatud dokumendi mustandist lähtuvalt, on nimetatud hinnangu tellinud muinsuskaitseamet. Selle üks eesmärk on hinnata juurdeehituse vastavust UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi konventsiooniga.

Me kindlasti ei vastandu sellise objekti nagu rahvusliku ooperiteatri juurdeehituse kõigi detailide kooskõlla viimisel kehtivate kodumaiste ja rahvusvaheliste normidega, kuid tahame selles protsessis juhtida tähelepanu võrdsele kohtlemisele. Esitatud analüüs sisuliselt eirab läbi sajandite jätkuvalt toimuvaid muutusi vanalinna muinsuskaitsealal, selle kaitsevööndis ning eriti bastionaalvööndis.

Lisaks on peale Tallinna vanalinna muinsuskaitseala arvamist UNESCO maailmapärandi nimekirja vanalinna alale ehitatud 15 olulise pärandimõjuga hoonet ja ehitist alates korterelamutest kuni kaubamajadeni. Rajatud on spordikomplekse ja koolide laiendusi. Kahjuks pole ühelgi juhul muinsuskaitseamet tellinud sarnast mõjuhinnangut ega teavitanud UNESCO-t, mis jätab mulje selektiivsusest ja suunatud vastasseisust teatrimaja juurdeehituse riiklikule otsusele.

Täiesti arusaamatu ja ebapädev on hinnangu koostajate soovitus koostada juurdeehituse majandusliku tasuvuse analüüs. Sellise ebakompetentsuse väljendamisega väljusid hinnangu koostajad UNESCO konventsiooniga ettenähtud hindamise raamidest.

Ooperiteater on seaduse alusel loodud riiklik institutsioon ning tema finants- ja majandustegevuse järelevalve on ette nähtud vastavalt seadusele. Samuti läheb just selline sekkumine otsesse vastuollu UNESCO konventsiooniga, mis rõhutab kõigi osalejate riikide suveräänsust oma poliitiliste otsuse tegemisel juhul kui need ei lähe vastuollu ülemaailmsete huvidega. Jääb küsimuseks, kuidas Estonia finantstegevus mõjutab ülemaailmset kultuuripärandit.

Pikalt ei tahaks hakata peatuma mõjuhinnangus kirjeldatud hindamismõõdikutele, kuna selle koostamisel on sisuliselt lähtutud ainult negatiivsetest mõjudest. Sisuliselt puudub hinnang kuidas juurdeehitus mõjutaks positiivselt nii Eesti kultuuri arengut, kui ka pärandit ega ka seda kuidas juurdeehitus aitaks kaasa UNESCO konventsioonis välja toodud eesmärkide täitmisele.

Nende hulgast tasuks välja tuua sellised väärtused nagu pärandi säilitamine, populariseerimine tulevastele põlvedele. Juurdeehitus oleks just selleks sillaks keskaja, rahvusliku ärkamise ja tänapäeva vahel, kuna võimaldaks eksponeerida seni nähtamatuid bastionimüüre, siduda meie rahvuslik kultuuritempel tänapäevase arhitektuuriga, mis samuti aastakümnete pärast kujuneks juba meie pärandiks järeltulevatele põlvedele.

Ooperiteatri uuendamine ei ole kaubamaja ehitus kesklinna, see eeldab tõsist ja sisulist rahvusvahelist konkurssi, mille tulemusel me populariseeriksime meie vanalinna ümbrust, tooksime sinna uut hingamist ja identiteeti.

Estonia rahvusooperi ja tema asukohaga seotud muutuste puhul on oluline mõõta ja kaaluda kõiki mõjusid nii ajaloolisele pärandile, kultuurile kui ka linnakeskkonnale, kuid see protsess peab olema neutraalne, tasakaalustatud ja asjakohane. See peab lähtuma objektiivsetest lähteandmetest ja reaalsetest lahendusvariantidest, mitte oletustest ja spekulatsioonidest.

Selline mõjuhinnang väärib kindlasti ka rahvusvahelist ekspertiisi ja lähenemist, kuna sellelaadsete juurdeehituse praktika on olemas paljudes auväärsetes Euroopa linnades, mis samuti kannavad nii ülemaailmset kui ajaloolist pärandit.

Kahjuks antud mõjuhinnangus pea kõik see puudus. Kõlama jäi taas soovitus ehitada rahvusooper uude asukohta. Peab tõdema, et riigikogu juurdeehitust käsitleva otsusele eelnevate arutelude käigus ilmnes mitmeid huvigruppe, kes uuele ooperiteatrile erinevaid asukohti ja kinnistuid välja pakkusid. Kindlasti erinevatel motiividel. Kuid see arutelu lõppes vastava riikliku otsusega. Paraku tundub, et sellest ei ole kõik aru saanud.