Venemaast rääkides kuuleme analüüse majandusest, poliitikast, elust erinevates regioonides, ent väga harva sellest, mis toimub Vene teadusmaailmas. Kui algas Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, siis tähendas see kohe ka muutusi Venemaa teaduses.

Mäletatavasti lõpetasid Eesti ülikoolid Tartu Ülikooli eestvedamisel ametlikud sidemed Venemaa teadusasutustega. Selline otsus lõi rahvusvaheliselt laineid. Tegelikult olid nii Venemaa kui ka teiste riikide teadlased parajas paanikas, sest keegi ei teadnud, mis saab aastakümnete jooksul sõlmitud teadussidemetest. Nüüd võib öelda, et paljud sidemed on katkenud, kuid katkemine pole olnud täielik.

Üks esimesi samme, mis Venemaal teadusvallas tehti, oli Scopuse artiklite nõude kaotamine. Scopus on andmebaas, milles sisalduvad teadusajakirjad on kõrgema staatusega kui ajakirjad, mis sinna sisse pole saanud. Teadusmaailmas peetakse Scopuse ajakirju oluliseks, nendes avaldatud artiklite järgi käib ka teadlase edukuse mõõtmine.

Venemaal võeti Scopuse nõude tühistamine vastu üldise juubeldamisega. Põhjus on selles, et Vene teadlased ei suuda reeglina ingliskeelsetes teadusajakirjades oma artikleid avaldada ja see suutmatus on olnud läbiv probleem eriti Vene humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Nüüd võttis Vene riik vastu otsuse, et pole vaja avaldada "vaenulikes" ajakirjades, vaid loeb hoopis Venemaa enda teadusajakirjade indeks RINS.

Ma olen alates Ukraina-Venemaa sõja algusest mõnede kolleegidega suhelnud ja ega muud moodi Venemaa teaduses toimuva kohta siseinfot eriti ei saagi. Nagu kolleegid, kes on alati olnud kriitilised nii Vladimir Putini kui ka Venemaa imperialismi suhtes, mulle rääkisid, ei läinud kõik ülikoolid alguses Scopuse artiklite nõude tühistamisega kaasa. Osa ülikoole jätkasid Scopuse artiklite nõudmist ja arvestasid seda ka töötajate palkade ning privileegide määramisel.

Kui ma hiljuti samade kolleegidega taas suhtlesin ja Scopuse-nõude kohta küsisin, siis kõlas vastuseks, et "praegu on segane olukord: nagu nõutakse, aga samal ajal nagu ei nõuta".

Mis on Venemaa teaduses muutunud, on teaduskoostöö. Lääneriigid kuuluvad nüüd ametlikult "ebasõbralike" riikide kategooriasse ning koostööd nende riikide teadlastega ei soodustata. Küll aga tervitatakse koostööd n-ö sõbralike riikide teadlaste ja teadusasutustega. Nii ongi Venemaa konverentsidel hakanud käima teadlasi Aasia ja Aafrika riikidest.

Ma arvan, et paljud Venemaa ja eriti Moskva teadlased pole sellise muutuse üle rõõmsad. Üks asi on korraldada rahvusvahelist konverentsi, kuhu tulevad kolleegid kuulsatest Suurbritannia, Prantsusmaa, USA või Saksamaa ülikoolidest, hoopis teine asi on istuda ühes saalis Zimbabwe või Pakistani teadlastega. See on mõru pill alla neelata, sest just Moskva ja Peterburi teadlased peavad ennast Venemaa teaduse eliidiks, kelle jaoks on Oxfordi, Cambridge'i või Berliini teadlastega võrdsel alusel suhtlemine prestiižiküsimus.

Ma olen huvi pärast vaadanud suurte Venemaa konverentside programme ja suurematel konverentsidel on näha ka mõne läänlase osalemine. Reeglina on tegu mõne Suurbritannia või Saksamaa mitte eriti tuntud ülikooli teadlasega. Nii või teisiti on lääne teadlaste osalemine Venemaa teaduskonverentsidel Venemaale väga oluline propagandavõit. See sümboliseerib seda, et Venemaa teadus pole isolatsioonis ja et Venemaa teadusasutustega soovitakse koostööd teha.

Nagu ma olen aru saanud, pole ka kõik lääne teadusasutused ja ülikoolid sidemeid Venemaaga katkestanud. Nagu mulle üks Venemaa kolleeg hiljuti rääkis, olid tema ülikooli inimesed hiljuti rahulikult sõitnud Itaaliasse ja Šveitsi konverentsidele. Arvestades tugeva Venemaa-sümpaatiaga Itaalia teadlaste ning üldse haritlaste seas, siis midagi imelikku selles polegi.

Mis on mõjutanud Venemaa teadust rohkem kui Alžeeria või Pakistani teadlaste suurenev osalus Venemaal toimuvatel konverentsidel, on paljude teadlaste lahkumine ja vallandamine.

Kohe sõja alguses tegid mitmed Venemaa ülikoolid puhastuse ja vallandasid enam-vähem päevapealt töötajad, kes ei tervitanud vaimustusega Putini "sõjalist erioperatsiooni". Veel rohkem lahkus Venemaalt teadlasi vabatahtlikult. Eks kardeti üldist Venemaa isolatsiooni ja selle ennetamiseks üritati Euroopas või ka Kesk-Aasias uus töökoht leida.

Nii töötabki nüüd paljudes Kasahstani, Saksamaa või Prantsusmaa ülikoolides terve hulk Venemaa teadlasi. Mõnda inimest ma isegi tean, paljudel on kas alaline või ajutine töökoht, osa töötavad kolme-nelja kuu kaupa erinevates Euroopa ülikoolides, kus just parasjagu töökoht leida on.

Head Venemaa teadlased leidsid kusjuures üllatavalt ruttu uue töökoha, vähemedukad on seevastu isegi vaikselt Venemaale tagasi läinud, kuna raha sai otsa.

Vene teaduses, eriti humanitaar- ja sotsiaalteadustes on nähtav ja tuntav ideologiseeritus. Venemaal vist ei toimu konverentsi, kus ei võetaks vastu ühiskommunikee, milles avaldatakse toetust palavalt armastatud presidendile. Teine sagedane nähtus on ettekanded ja kõned Vene teaduse olulisusest maailma mastaabis. Kohati näib, et teadlased kiidavad ennast ise, kuna keegi teine seda niikuinii ei tee.

Kõrvalt vaadates on Venemaa teaduses toimuv parajalt sürreaalne tsirkus. Siiski, kõik asjaosalised teevad näo, et midagi pole muutunud ja elatakse sõjaeelses maailmas. Kui ma õigesti aru saan, siis seda nägu teeb terve Venemaa ühiskond, teadusinimesed pole mingiks erandiks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.