Sündimuse teema on Euroopas kõigil suus. Eestit ja tema pisitillukest rahvastikku ähvardab sündimuse langus lähitulevikus katastroofiga. Küll aga näitab maailma kogemus, et üksnes investeeringud perepoliitikasse ei ole võluvits.

Demograafid teavad, et selleks, et rahvastik ei kahaneks, peab sündimuskordaja – mitu last sünnitab üks naine keskmiselt – olema 2,1. Eestis oli see viimati nii nõukogude ajal. Aastal 2022 oli meie sündimuskordaja 1,41. Veidi madalam kui Euroopa keskmine. Tollest ajast läks kõik ainult halvemaks.

Kuidas seda ravida? Ausalt öeldes peaaegu mitte kuidagi, kui "ravida" nii-öelda otse. Sündimus langeb kogu maailmas. Paljudes maades on võimud otsustanud, et on lihtne panna naisi sünnitama. Kas piitsa või präänikuga. Piitsa variandid on näiteks Ameerika, kus abort on 13 osariigis keelatud, või Venemaa, kus kohati naise mõjutamise eest oma rasedust katkestada määratakse trahvid ja lastetuse propaganda on keelatud. Präänikud on märksa mitmekesisemad: raseduse eest annab riik raha, vabastab maksudest, subsideerib autode ostu.

Patriotismist naised ei rasestu

Ja kõik see ei tööta. Investeeringud perepoliitikasse ei toimi tõhusalt. Nagu ei tööta ka valjud üleskutsed à la Martin Helme "mobiliseerida kogu rahvas eesti rahvuse taastootmisele". Nii kohutav, kui see Eesti rahva kaitsjatele ka ei ole, patriotismist naised ei rasestu. Ei taha.

Et aru saada, mida me teeme valesti, tasub vaadata statistikat selle kohta, kus Euroopa Liidus sünnitavad naised kõige enam. Esikolmikus on Prantsusmaa, Rumeenia ja Bulgaaria. Mitte kõige ilmekam riikide kogum. Järgnevad Slovakkia ja Tšehhi. Kõige madalam sündimus on Maltal ning neljas katoliiklikus riigis, mida peetakse väga lastesõbralikuks, Hispaanias, Itaalias, Poolas ja Portugalis.

Üllatav, kas pole? Mis ühist on Prantsusmaal ja Rumeenial? Kui süveneda statistikasse, hämming aina suureneb. Ükskõik, milline näitaja võtta – riigi kulutused väikelaste haridusele või lasteaias käivate laste osakaal –, on Prantsusmaa graafiku ühel poolel, Rumeenia ja Bulgaaria teisel. Eesti on kusagil keskel. Ei mingit süsteemi.

Kuigi tegelikult süsteem on. Võtame lasteaiad. Prantsusmaal käib lasteaias ja sõimes 60 protsenti alla kaheaastastest lastest ja peaaegu sada protsenti 3–5-aastastest. Rumeenias on need näitajad palju väiksemad, vastavalt 15 ja 75 protsenti. Kui aga vaadata "mitteametliku lastehoiu" näitajat – jutt käib sisuliselt vanaemadest ja vanaisadest –, siis Rumeenias aitavad nad kasvatada üle poole alla 12-aastastest lastest. Prantsusmaal on seda muidugi palju vähem.

Ja see on minu arvates üks lahenduse võtmetest. Riikides, kus sünnitatakse rohkem, on tasakaal. Vaestes riikides, nagu Bulgaaria ja Rumeenia, aitab riik lastega peresid vähem, kuid seal on endiselt traditsioonid, näiteks lapselaste kasvatamises osalevad vanaemad. Rikastes arenenud riikides, nagu Prantsusmaa, on raske toetuda vanaemadele, kuid saab toetuda riigile.

Kindlustunne ülehomses päevas

Loomulikult on see lihtsustus, kuid see langeb kokku demograafide järeldustega. Sündimuse kasvu või languse peamine tegur on naise kindlustunne mitte ainult homses, vaid ka ülehomses päevas. Lihtsalt öeldes stabiilsus.

See stabiilsus on traditsioonilistes kultuurides, kus naised istuvad sagedamini ja kauem kodus, on vähem haritud ja "mehega nagu kivimüüri taga". Seda on ka nüüdisaegsemates kultuurides, kus traditsioonilised väärtused on ammu kadunud, kus naised ei jää koju, nad õpivad, teevad karjääri, teostavad end sama hästi kui mehed, ja kus võimud on teinud head tööd, et naine teaks ja tunneks, et riik ei jäta teda ja tema lapsi hädaolukorras maha. Riik aitab. Riik kaitseb.

Eesti on jäänud nagu tavaliselt kuskile keskele. Meil ei ole traditsioonilisi väärtusi, kuid puudub ka stabiilsustunne. Perepoliitikasse riik veel kuidagi panustab, aga kui naine naaseb tööle, tervitab teda suurim sooline palgalõhe Euroopa Liidus: tinglikele "pükstele" makstakse meil keskmiselt 21 protsenti rohkem, kui "seelikule". Lõhe nagu patriarhaadi ajal, väärtused nagu Prantsusmaal. Ei klapi see asi.

Kui naine viib Tallinnas oma lapse lasteaeda, siis selgub, et linna lasteaedades puuduvad kümned töötajad. Või, ärgu andku jumal, naist peksab abikaasa. Tuleb perelepitaja ja hakkab abikaasasid lepitama, "laste pärast", sest meil kujunes välja selline praktika, ja mingit muud pääsu naisel reeglina pole.

Arvatagi on need väikesed mosaiigikillud. Keskne fragment on stabiilne majandus. Kindel veendumus, et sel ajal, kui sa istud lapsega kodus, on mehel või partneril töö ja talle makstakse nii palju, et tema palgast ja vanemahüvitisest saab pere elada. Ja ka taskukohane tervishoid, mis muide puudutab ka vanavanemaid.

Pärast koalitsiooni tulgu või veeuputus

Kui riik poeb kasvõi nahast välja, et kärpida sotsiaalvaldkonda; kui toimetulekutoetust ei muudetud alates 2022. aastast ja inflatsioon on olnud Euroopa Liidu kõrgeim; kui minister Kristina Kallas mõtiskleb otse-eetris, kuidas peaks kärpima pensionitõusu; kui järjekord arsti juurde on liiga pikk; kui võimud tegelike probleemide lahendamise asemel peavad mokalaata; kui vastikult korraldatakse eranditult kõike, kaasa arvatud lasteaedade ja koolide katastroofilist üleminekut eestikeelsele õppele, siis öelge mulle, kuidas saab naine tunda, et selles riigis on võimalik sünnitada.

Just seda ütlevadki demograafid: pandeemia ja sõda ei saanud olla sündimuse järsu languse põhjusteks. Süüdlane on halvenev majanduslik olukord. Investeeringud perepoliitikasse üksi ei aita. Näiteks Iirimaal kulutab riik ühele lapsele peaaegu poolteist korda vähem kui meil, kuid seal sünnib palju rohkem lapsi. Lihtsalt üldine heaolu, kindlustunne Iiri majanduse tulevikus ja selles, et riik ei jäta sind raskel hetkel maha, on palju suurem.

Nii kurb kui see ka pole, meil on kaks alternatiivi. Kas leppida sellega, et elanikkond vananeb ja võtame vastu migrante. Muide, selle tee on valinud paljud Lääne-Euroopa riigid, kus sündimus on parem kui meil, näiteks Soome. Või toimub valitsevate erakondade poliitikute massiline virgumine ja nad mõistavad, mida peaksid kõigepealt tegema. Aga selleks on lootust minu arvates vähe. Isiklikult läheb neil inimestel hästi ja pärast neid tulgu või veeuputus.