Väikese riigi eelis on paindlikkus ja võime kiiresti kohaneda. Suure kruiisilaeva kiiruse tõstmiseks peavad sõukruvid rohkem tööd tegema, et rasket alust edasi lükata. Väikesele purjekale saab aga purje trimmides uue hoo anda märksa hõlpsamini. Miks ei kasuta me sama põhimõtet börsidirektiivi puhul ning laseme heal pagil niisama mööda vuhiseda?

Eesti on üle võtmas Euroopa Liidus 2022. aastal vastu võetud börsifirmade soolise tasakaalu direktiivi. Sellega võtame eesmärgi värvata nõukogudesse senisest rohkem naisi, mis tooks otsuste tegemisse enam erinevaid kogemusi ja vaatenurki. Puudutab see suuremaid börsil olevaid ettevõtteid, mida Eestis on mõniteist, sealhulgas Tallink Grupp, Tallinna Kaubamaja Grupp ning LHV Grupp.

Ettevalmistused uute nõuete sisse viimiseks olid paljutõotavad. Kuigi direktiiv kehtestaks nõuded vaid börsiettevõtetele, lubas riik solidaarselt kõigi tingimustele vastavate riigifirmade nõukogudes samad nõuded kehtestada. Olgu öeldud, et praegu on riigiettevõtete nõukogudes naisi vaid 28 protsenti¹. Seega oleks samm parema tasakaalu poole igati mõistlik ja oodatud ettevõtmine.

Eelnõu esimese kooskõlastusringi järel otsustati äkitselt, et riigiettevõtted, mis börsil ei ole, jäetakse seaduse tasemel nõude alt välja. Selle asemel pakutakse eelnõus, et täiendatakse hoopis riigi osaluspoliitika põhimõtteid. Tõsi, need põhimõtted küll suunavad riiki äriühingutes tegutsemisel, kuid ongi vaid suunisteks, mitte ei oma samasugust kaalu kui seadus.

Lõviosa riigiettevõtteid tegutseb börsiväliselt, mis tähendab, et tulevase seaduse mõjualast jäävad need väljapoole. Soolise tasakaalu poole püüdlemine riigifirmades võibki seetõttu jääda hobikorras tegelemise teemaks, mida ei võeta piisavalt tõsiselt.

On kummaline, et end muidu eeskujuks sättiv riik jookseb võrdsuse küsimustes lati alt läbi. Naiste osakaal juhtide seas üldiselt on Eestis 34,4 protsenti². Eesti naiste haridustase on meeste omast märkimisväärselt kõrgem, mis tähendab, et puudust kompetentsetest ja edasipürgivatest naistest ei tohiks olla. Küsimus on vaid selles, kas riik seda kasutamata potentsiaali ka väärtustada oskab, naisi tippjuhtkonda ja nõukogudesse ootab ning selleks vastavad süsteemid loob.

17. veebruaril tähistasime Eestis võrdse palga päeva ning vaatasime otsa oma rahvusvaheliselt kurikuulsale soolisele palgalõhele (2023. aastal 13,1 protsenti³). Ka Euroopa soolise võrdõiguslikkuse indeksi⁴ järgi, mis hindab soolisi lõhesid ehk ebavõrdsust, on Eesti just majandusliku võimu poolest Euroopa Liidu riikide hulgas kõige viimane. See tähendab, et kuigi poliitikas näeme naisi juba varasemast rohkem, ei saa majandusliku võimu puhul naiste võrdsest esindatusest juttugi olla.

Ometi näitavad uuringud, et sooline võrdõiguslikkus toetab otseselt majanduse kasvu ning võit on isegi SKP protsentidesse tõlgitud5. Kui riigi kulud kasvavad ning kärped ja kokkuhoid üks peateema, siis võiks ju madalal rippuvad viljad esimesena noppida ning soolise tasakaalu saavutamiseks vajalikud sammud astuda. Riigifirmade nõukogudesse soolise tasakaalu loomine oleks üheks neist võimalustest.

Riik saab olla eesrindlik ja näidata end Euroopa kultuuriruumi kuuluvana. Sooliselt tasakaalus riigifirmade nõukogud aitaksid muuhulgas kaasa sellelegi, et naised juhtkondades saaksid osaks normaalsusest.

Väikese riigina oleks meil võimalik võrdsema ühiskonna suunas palju kiiremini liikuda, kui vaid oskaks targemini tuuli püüda. Tundub, et Eesti on aga kapteniks saamisest veel kaugel ja tuleb jungana tekki edasi nühkida.