Jutu ajendiks on suvel loetud uudis sellest, et Vene prokuratuur otsustas keelustada arvutimängu "Viimane rong koju" ("Last Train Home"). Mäng põhines tšehhide ja slovakkide leegioni esimese ilmasõja lõpu järgsel pikal retkel läbi Venemaa Ukrainast Vladivostokki.

Maailmasõja alguses olid tšehhide ja slovakkide asualad Austria-Ungari impeeriumi koosseisus ning neid mobiliseeriti keisririigi vägedesse. Osa neist elas ka Ukraina aladel, kus neid olnud kokku umbes 100 000. Vene impeeriumis elanud tšehhide eestvedamisel moodustati vabatahtlike Tšehhi malev, kuhu võeti ka sõjavange ja ülejooksikuid.

1915. aastal kasvas üksus polguks, seejärel brigaadiks ja bolševike pöörde ajaks oli tegemist juba korpusega, kuhu kuulus umbes 45 000 meest. Tsaari-Vene luges seda oma armee osaks. Bolševikega koostööst korpus keeldus ja jäi ustavaks Antantile, sealhulgas siis ka tsaari-Venemaale. Algselt olnudki tšehhide-slovakkide üksus panslavistliku ja monarhistliku liikumise lootus, sihiga luua sõltumatu Tšehhi kuningriik Vene kindralkuberneriga Prahas.

Pärast veebruarirevolutsiooni Venemaal läks korpus Tšehhoslovakkia rahvusnõukogu poliitilise juhtimise alla. Nõukogu baseerus läänes ja juhtis tšehhide-slovakkide võitlust Habsburgide monarhia vastu. Nõukogu eesotsas oli muide Tomaš Mazaryk, hilisem Tšehhoslovakkia esimene president.

Bolševikud proovisid korpuse ohvitsere oma poolele meelitada, kuid üle läks vaid umbes 150 meest, nende seas ka kuulus kirjanik ja Švejki lugude autor Jaroslav Hašek. Korpuse põhiosa jaoks oli see aga vastuvõetamatu ja tollal juba leegioniks nimetatud üksuse juhtkond läks Prantsusmaa kindralstaabi alluvusse, leegioniga liitusid mitmed kohale saadetud Prantsuse ohvitserid.

Võrreldes bolševike armeega, mis oli alles loomisel, olid tšehhid-slovakid vägagi arvestatav jõud. 1918. aasta veebruaris kuulutati Tšehhoslovakkia korpus osaks Prantsusmaal paiknevast Tšehhoslovakkia armeest. Üksus oli kasvanud juba 50 000 meheni ja erinevatel hinnangutel võis neid hiljem olla isegi kuni 60 000.

Kui Ukraina 1918. aasta veebruaris Saksamaa ja tema liitlastega rahulepingu sõlmis ja Venemaa seejärel Bresti lepinguga maha sai, muutus leegioni viibimine sealkandis ohtlikuks ja otsustati lahkuda.

Siht oli liituda Antanti vägedega läänes. Kuna Venemaa oli Bresti järel sisuliselt Saksamaa liitlane, viibiti tegelikult vaenlaste territooriumil. Põhja poole, Arhangelskisse, oli liiga riskantne minna. Läände ja lõunasse suundumine oleks samuti tähendanud vaenlase alade läbimist. Otsustati minna itta, Vladivostokki, et sealt laevadega Prantsusmaale seilata ja Antanti vägedega liituda.

Kaardile vaadates oli see pealtnäha hullumeelne idee, reisida Ukraina kandist Kaug-Itta. Kuid bolševikega jõuti kokkuleppele, millega nood lubasid korpusel kasutada Trans-Siberi raudteemagistraali lahkumisteena. Kokku olnud tšehhe-slovakke 63 ešeloni, mis jagunesid venides kogu Venemaad läbiva raudteekoridori ulatuses. Tšeljabinskis toimus aga vahejuhtum vastassuunas liikuvate Ungari sõjavangidega. Ungarlasi lugesid tšehhid-slovakid vaenlasteks, sakslaste liitlasteks.

Muuhulgas meenutavad tšehhi ajaloolased, et Punaarmee loomisel oli ungarlastel ja saksa sõjavangidel suur roll, paljudes väeosades olevat algselt nende osakaal ulatunud 80 protsendini. Ka punaseid olevat tšehhid-slovakid nimetanud tihti lihtsalt sakslasteks, et pilt selgem oleks.

Tšeljabinski kokkupõrke järel käskis Lev Trotski leegionäridelt relvad võtta, millele nood vastu hakkasid ja hõivasid linna. Kui 2000 kilomeetri peale laiali veninud leegioni üksuste vahel telegraafiside kehtestati, hakkasid nad koos kohalike bolševike vastaste jõududega järjest uusi linnu hõivama. Paari nädalaga kujunes korpus punaste vastase võitluse kõige arvestatavamaks jõuks Venemaal. Nõukogude võim kukutati nende abil paari kuuga Volgamaal, Uuralites ja Siberis. Vallutati Ufaa, Simbirsk ja Kaasan.

Leegionäride seast tõusis esile ka mitmeid võimekaid väejuhte. Nii sai kapten Radola Gaijdast 26-aastaselt juba kindral, kes kandis neid paguneid ka koostöö algamisel Vene valgetega Aleksandr Koltšaki armees, kuid admiral Koltšakis leegionärid peagi pettusid.

Tasub meenutada ka omaaegset Ukraina vabariiki Kaug-Idas, mille hävitamisel oli suur roll just valgekaartlastel, kes nägid mittevenelastes vaata et suuremat ohtu kui bolševikes. Koltšak oli algselt mõelnud panna kindral Gaijda isegi juhtima Moskva vallutamist, kuid suusad läksid neil risti ja Gaijda võeti Koltšaki armees üldse kohalt maha ning hiljem jõudis ta isegi olla osaline Vladivostokis esseeride alustatud Koltšaki-vastases mässus.

Igal juhul olid tšehhid-slovakid Vene kodusõjas tegijad. Läbi lahingute jõudsid nad Vladivostokki ja sealt Euroopasse 36 laevaga, millest viimane lahkus aprillis 1920. Ja suur osa neist mängis arvestatavat rolli uue Tšehhoslovakkia armee rajamisel. Kõrgemas juhtkonnas olid pea kõik kindralid leegioni taustaga.

Vladivostokist lahkumisel olla kaasa viidud ka hulgaliselt vara, sealhulgas kuulujuttude kohaselt ka üks vagun tsaari-Vene kullaga. Algselt olnud leegioni kätte sattunud kaheksa vagunit kulda, kuid seitse olla üle antud bolševikele. Aga see võib olla ka lihtsalt jutt. Nimelt jõudsid leegionärid oma mitmeaastase teekonna vältel tegeleda ka majanduslike ja kaubanduslike teemadega ehk lihtsamalt öeldes äri ajada. 1920. aasta alguses loodi isegi Tšehhoslovakkia Leegionide Pank ja mõnedel hinnangutel olnud väljaveetud kuld hoopis selle omand.

1999. aastal sõlmisid Venemaa ja Tšehhi valitsus kokkuleppe sõjaväehaudade hooldamise osas. Nimelt hukkus leegioni retke ajal umbes 4500 meest. 2018. aastal hakkasid tšehhidel tekkima aga Venemaal probleemid ja sellesuvine teade leegioni retke alusel loodud arvutimängu keelamisest on Moskva suhtumise muutumise üks kinnitus.

Viited lugemishuvilistele

• Прокуратура потребовала запретить в России игру про Чехословацкий корпус (svoboda.org)
• Поезд не доехал. В России хотят запретить игру о Гражданской войне (svoboda.org)
• Чехословацкий легион: освободители или агрессоры? К вопросу о характере участия Чехословацкого легиона... " Клуб историков и обществоведов "КЛИО" (istoriki.su)
• Как Чехословацкий легион за несколько недель сверг советскую власть в Сибири и Поволжье и почему Ярослав Гашек стал "красным" (currenttime.tv)
• Их борьба: Легион и Мафия (livejournal.com)
• An Army with No Country: The Czechoslovak Legion in Europe Czech Center Museum Houston - A place to celebrate our world's art, music, dance and diverse cultures — What to do in Houston? Visit the Czech Center Museum Houston The Czech Center Museum Houston is a meeting place for Czech and local culture, a place where artists and professionals, Czech and non-Czech alike, can celebrate art, culture and music.
• The Czechoslovak legions: myth, reality, gold and glory | Radio Prague International