Märtsikuu esimesel päeval möödus sada aastat Jaroslav Hašeki romaani "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" esimese osa ilmumisest. Praeguseks on see teos tõlgitud 60 keelde, viimane olla vietnamikeelne väljaanne. Eesti keeles ilmus mõni aeg tagasi uustrükk ja saadaval on see ka audio ja e-variandis.

Mul on siiski kuri kahtlus, et erinevad põlvkonnad Eestis suhtuvad sellesse teosesse erinevalt, kui üldse suhtuvad. Mihkel Mutt kasutas Švejkile viitamist oma hiljutises vaenukõne eelnõud käsitlevas kommentaaris, kuid tema on minuga sama põlvkonna inimene ja meiesuguseid sellised viited veel kõnetavad.

Geenius või idioot?

Meenub, et kui mind 1974. aastal nõukogude armeesse võeti, siis võtsin kaasa vaid ühe raamatu, sellesama "Švejki". Ja leidsin meie Poola piiril paiknevast väeosast mitu tegelast, kelle prototüübid oli Hašek ajalukku kirjutanud. Nii näiteks meenutas väeosa komandör väga täpselt seda kindralit, kes kannatas selgitamise ja seletamise maania all.

Hašeki tuntuima teose sajanda aastapäeva puhul avaldas Tšehhi ajakiri Respekt pikema kirjutise Švejki teemal, pealkirjastades selle igivana küsimusega: "Geenius või idioot?". 

Teemal "geenius või idioot" on tublisti vaieldud, kuigi nõukogude ajal leidsime vist enamuses, et tegemist oli idiooti mängiva geeniusega, kes oma vaiksel viisil režiimi peedistas. Ja meenutame, et jutt on ühe ametlikult idioodiks tunnistatud, pealtnäha lihtsameelse tšehhi tegelase seiklustest Esimese Maailmasõja aastail Austria-Ungari armees, millesse ta end vabatahtlikuna kirja pani.

Respekti kirjutise autor Jan Vitvar viitab jäähoki rahvuskoondise treenerile Vladimir Martinecile, kelle sõnul on kogu tšehhi rahvas tegelikult švejkid, sest neile meeldib kõike lihtsustada.

Švejki seikluste ilmunud osa on tegelikult vaid kogu loo algus, teos jäi Hašekil lõpetamata, sest ta suri 39-aastaselt südamerabandusse. Seetõttu olemegi silmitsi olukorraga, kus Švejki marsikompanii ei jõudnudki rindele Vene vägede vastu, kuigi Hašeki plaanides olevat see sees olnud. Praeguse raamatu ilmumiseks osadena kulus kaks aastat ja siis jäi töö saatuse tahtel katki.

Švejki seiklused ei olnud päris esmaüllitis, Hašek oli juba varem sel teemal lugusid avaldanud. Nii ilmus aastal 1911, elik enne ilmasõja algust ja Hašeki rindele saatmist ning Vene vangi, sealt tšehhi väeosadesse ja siis Punaarmeesse politrukiks jõudmist, viis lühijuttu kohtu poolt korduvalt idioodiks tunnistatud sõdurist. Need lood ilmusid ajakirjas Karikatury.

Juba siis sai Švejk hakkama igasugu tükkidega. Nii olevat ta sõna-sõnalt asunud täitma käsku osta Bad Voslau päritolu armulauaveini. Kuid ta ei läinud seda soetama kauplusest, vaid siirdus kohusetundlikult ja isiklikult Alam-Austriasse sellenimelisse veinikasvatuspiirkonda.

Vahva sõduri Švejki sündroom

Paljud kirjandusteadlased on proovinud tuvastada, kes oli Švejki prototüüp. Nii leiti, et imperiaalses Austria-Ungari parlamendis oli Agraarparteisse kuulunud tegelane nimega Josef Švejk ja arvati, et Hašek võis olla kasutanud tema nime poliitiku konservatiivsete vaadete tõttu.

1990. aastate lõpul leidnud aga Moskva uurija Sergei Nikolski Praha Sõjaajaloo Arhiivist andmeid Josef Švejki nimelise sõduri kohta, kes olla Esimeses maailmasõjas võidelnud Zborovi lähistel.

Enamus uurijaid kaldub küll arvama, et konkreetset prototüüpi Švejkil ei olegi. Samuti märgitakse, et raamatust ei leia me mingeid Švejki poolt väljendatud emotsioone, me ei näe teda kunagi magama minevat, tal ei ole unistusi ega unenägusid ja nii edasi. Elik kuidagi pealiskaudne värk ilma iseloomujoonteta. Nii arvab näiteks diplomitööna Švejki iseloomu tõlgendamist uurinud Alena Raskova, kes muide kaitses oma töö Ceske Budejovice Ülikoolis. Mäletatavasti oli see linn oli aga üks Švejki lemmikuid.

Teine uurija, Vera Schmiedtova luges kokku, et raamatus on 126 korda kasutatud sõna "idioot" ja sama tihti kohtab Švejki patentväljendit "Teatan alandlikult…"

Kümme aastat tagasi avaldasid aga Briti psühhiaatrid, et on leidnud uue vaimse häire nimega "Vahva sõduri Švejki sündroom", mille kohaselt inimene kasutab omaenese psühhoosi isiklikes huvides, vältimaks vajadust konfliktsele olukorrale vastu astuda. Noh, sellised meditsiinilised lähenemised peaks vist kõrvale jätma, sest need võivad kogu mõnu raamatu lugemisest ära rikkuda.

Švejki kui kultuurifenomeni uurinud Lukas Zeleny leiab oma Pardubice ülikoolis ilmunud uuringus, et Švejki ebaküps täisealisus peegeldab tšehhide veel ühte omadust, nimelt ükskõiksust laia maailma arengute vastu, sest neil on oma asjadega piisavalt tegemist ja laiemate teemade osas pole neil midagi kaasa rääkida.

Sloveenia filosoof Slavoj Žižek väidab aga, et vastuvaidlematult käske täites tekitab Švejk üleüldist segadust, mille tulemusena valitsev ideoloogia kaotab oma võimu. Švejkist lähtuva õõnestustegevuse mõju olla seetõttu olnud isegi suurem kui Vaclav Haveli võitlus totalitaarse süsteemiga.

Švejk kõnetab kultuuritegijaid tänapäevalgi. Tšehhidel olnud plaanis täiemõõduline mängufilm, kuid see projekt on hetkel pandeemia ja rahapuuduse tõttu peatatud. Ja lõpetuseks jääb vist ainult nõustuda määratlusega, et "Josef Švejk on tark idioot, tõenäoliselt isegi suisa briljantne idioot".