Vene kirjanik Boriss Akunin on paljudele lugejatele kindlasti teada, tema teostest on ka eesti keeles ilmunud päris mitmed. Akunin on kirjanikunimi, tema pärisnimi on Grigori Tšhartišvili. Elab ta Londonis, kuhu siirdus 2014, kuna oli vastu Krimmi annekteerimisele. Venemaal on tema suhtes algatatud mitu kohtuasja, ta on kuulutatud tagaotsitavaks ja välisagendiks.

Räägin tema kui ajaloolase viimasest üllitisest. Nimelt käivitas Akunin 2014. aastal projekti "Vene riigi ajalugu" . Praeguseks on ilmunud kümme köidet ja neist viimane ongi seekord jutuks. Vähemalt kaks osa sellest sarjast on ka eesti keeles olemas. Tegu on päris uskumatu tööga, eriti kui arvestada, et iga ajalooperioodi köite juurde on ta üllitanud ka mõne ilukirjandusliku ajastut iseloomustava raamatu.

Jutuks olev seni viimane üllitis kannab alapealkirja "Impeeriumi lagunemine ja taassünd 1917–1953" (Борис Акунин, "История Российского Государства. Разрушение и воскрещение империй 1917–1953", 2024). Piiratud formaadi tõttu saan pakkuda vaid mõningaid mõtteid sellest tööst. Mõnes kohas tekkis küll lisamõtteid ja kohati ka kahtlusi mõne lähenemisnurga osas, kuid see on subjektiivne värk ja jäägu kõrvale.

Akunin märgib, et vaadeldud sündmused hõlmavad vaid 36 aastat, kuid selle ajaga muutus Venemaa tundmatuseni. Ta muutus iseenese vastandiks, ühest vahepeal kõige vabamaks riigiks saanud maast kõige mittevabamaks.

Ka riigi seisund maailmas muutus. Mahajäänud ja lagunevast maast sai sõjalis-tööstuslik suurriik, mis pretendeeris maailma liidri kohale. 1917. aastal arenes tsaaririigist kodanliku demokraatia algetega moodustis, mis tormiliste sündmustega muutus nõukariigiks. Nüüdse Venemaa puhul võime öelda, et nõukariik lagunes demokraatia algetega Jeltsini riigiks, mis omakorda langes tagasi ja muutus putinistlikuks režiimiks.

Akunini arvates ei ole ajalugu juhuslike sündmuste kaootiline haakumine. See on ebalineaarne, kuid seaduspärane protsess, mida võib loogiliselt seletada. Rahvas Vene riigis oli Lenini alustatud ja Stalini poolt välja ehitatud süsteemis vaid savi suure juhi kätes. Oli seda siis ja on ka praegu. Kuid ükski valitseja ei saa oma rahva kallal toime panna midagi, millele rahvas kategooriliselt vastu vaidleb. Ei varem ega nüüd. Seda tasub meeles pidada ka praeguse sõja puhul.

Akunin keskendub vaadeldud ajajärgu võtmeristmikele. 1917. aastal oli Venemaal palju rohkem teeharusid, mida valida, kui aastal 1920. 1920. aastatel omakorda oli valikuid rohkem kui 1927. aastal, mil omakorda oli valikuid rohkem kui aastal 1934. Ja nii edasi. Ehk iga eelnenud ristmiku tähtsus oli suurem kui järgneval, aga valikute arv üha vähenes.

Aastad 1917–1922 oli vapustuste aeg. Impeerium kukkus siseprobleemide tõttu sõja taustal kokku, kuid revolutsiooniline valitsus ei suutnud neis oludes uut demokraatlikku riiki rajada. Oht tollasele valitsusele oli nii vasakult kui ka paremalt, kuid kõige tegusamaks osutusid bolševikud, kes võtsid võimu ja kehtestasid diktatuuri. Isevalitsust keegi tegelikult ei kukutanud, see varises ise kokku.

Vene riigi sisekonflikti generaator oli riigi ajalooliselt kujunenud ülesehitus. 15. sajandil mongoli impeeriumi rusudele tekkinud riik päris oma alused eelkäijalt. Taolise killustatud ala valitsemiseks oli vaja nelja tingimust. Esiteks, ülitsentraliseeritus ehk juhtimise totaalne vertikaalsus. Teiseks, riigi kui ülima idee sakraliseerimine, mis tähendab, et sellele võis kõike allutada. Kolmandaks, valitseja isiku jumalustamine. Neljandaks, haldusvõimu ülimuslikkus seaduste suhtes.

Üheski lääne monarhias ei olnud sellist jäikust kui Vene tsaaririigis. Ja muide, need nähtused on ju kõik omased ka praegusele Venele. Kuid taolisel hordilikul arhitektuuril on oma eelised – kõrge vastupanuvõime, ressursside kiire mobiliseerimine ja riiklike otsuste operatiivne täitmine. See võimaldas Venemaal laieneda ja välisrünnakuid tagasi lüüa.

Selline süsteem surub maha eraalgatuse ja see pidurdab arengut. Selgus, et reformikatsed õõnestavad riigi aluseid ja viivad vältimatu kriisini. Seda ülevaadet rohkem kui saja aasta tagusest Venest on võimalik projitseerida ka nõukariigi lõpule ja järgnenud arengutele idanaabri juures. Palju pädeb nüüdis-Vene puhul, kuigi eraalgatus on teatud piirini lubatud tingimusel, et see on riigi kontrolli all.

Viide vahepealsele demokraatliku olemusega Venele tuleneb sellest, et veebruarirevolutsiooni järel välja antud dekreedid muutsid riigi tõesti maailma üheks kõige vabamaks. Poliitvangide amnestia, sõna- ja trükivabadus, ühingute ja koosolekute vabadus, naiste valimisõigus, rahvaste ja regioonide võrdsustamine. Kõik see andis hetkeks lootust, mille bolševikud aga oma pöördega lämmatasid.

Lenini idee oli kogu maailma ümberkorraldamine ja tema eripära oli idealismi ja pragmatismi harukordne ühendamine. Samal ajal oli ta täiesti moraalilage. Nagu ta ise ütles, võib kaabakas parteile kasulik olla just seeläbi, et on kaabakas. Selle mõtte viis täiuslikkuseni Stalin, kes kujundas kaabakatest oma kaadrivaru. Lenin ei olnud sugugi väiksem terrori kasutaja kui Stalin, nagu ajalooürikud kinnitavad, kuid revolutsioonilisele perioodile järgnes diktatuuri kehtestamine ja peategelane oli siis juba Stalin.

Stalinil ei olnud mingit idealismi, ta ei uskunud kommunismi ideesse ja mõistis maailmarevolutsiooni võimatust. Ta oli hea strateeg, kuid tegi taktikalisi vigu. Kaadri osas oli ta aga julmalt efektiivne ja koondas enese kätte kogu võimu. Järgnes loogiline samm Vene ajaloolises perspektiivis, juhi sakraliseerimine ehk isikukultus. Terror oli mõeldud mitte ainult eliidi kontrolliks, vaid ka rahva juhtimiseks. Põhimõte oli, et hirmunud inimene töötab paremini kui südametunnistusega töötaja.

Välispoliitiliselt sai bolševike tööriistaks mitte diplomaatia, vaid õõnestustegevus. Jälle paralleel nüüdisajaga. Sõja järel sai nõukariik suurriigiks ja imbus ka ise iseenda suurusest läbi. Siis muutus nõukariik ka taas impeeriumiks, mille peamine siht on laienemine. Ja riik oli suunatud mitte tulevikku, vaid minevikku, Vene impeeriumi aega. Sama olemus on ka nüüdis-Venel, jääb vaid tõdeda.