Seekordse jutu teema tuleneb slovaki keskkonna- ja arenguabi eksperdi ning õppejõu Juraj Mesiku raamatust "2023: aasta, mil Vene impeerium suri" (Juraj Mesik "2023: The Year the Russian Empire Died", 2023).

Mullu ilmunud üllitise alguses selgitab ta, miks üks keskeurooplane selle teema ette võttis ja pealegi veel inglise keeles avaldas. Nimelt leiab ta, et kuna tema regiooni rahvastel on ajalooline kogemus Vene okupatsiooni all elamisest, siis tunnevad nad venelasi ja Venemaad sügavamalt kui enamik muid rahvaid, kel seda kogemust ei ole. Pealkirja ambitsioonikuse kohta märgib ta, et kõik impeeriumid surevad ja mõned surevad väga äkiliselt.

Praegu võidakse väiteid Venemaa lagunemisest pidada fantaasiaks või soovmõtlemiseks. Kuid eks maailmas ole toimunud palju asju, mida võimalikuks ei peetud. Kasvõi Saksamaade ühinemine või nõukaliidu kollaps. Nüüdisaegse Venemaa saatuslik metafoor on Mesiku arvates Lenini mumifitseeritud surnukeha mausoleumis Punasel Väljakul. Kui juhtmed ja voolikud lahti ühendada, siis igavesti elav laip laguneb.

Keegi ei oska ennustada, kuidas ja mitmeks osaks Vene impeerium jaguneb. Mesik ennustab, et tõenäoliselt võtab osades piirkondades võimust uus smuta ehk täieliku segaduse ajastu. Teistes võivad võimu võtta relvajõugud, kuritegelikud jõud või oligarhide ja seniste võimurite eraarmeed, kuid mõnes osas tärkab demokraatia. Õnnelikud võivad aga liituda demokraatlike naabrite, soomlaste, norralaste, ukrainlaste või teiste eurooplastega. Vähem õnnelikud võivad langeda kommunistliku Hiina võimu alla.

Vahemärkusena olgu öeldud, et sellest õnnest on väga ennatlik rääkida, kuna mainitud demokraatlikel naabritel ei pruugi olla mingit soovi Vene piirkondi ja rahvaid enesega liitma hakata.

See ongi Mesiku raamatu üks suuremaid puudusi. Ta konstrueerib tulevasi moodustisi, kuid selleks on vaja nii sealsete elanike kui ka välisriikide elanike soovi ja valmisolekut, mida teps mitte ei pruugi olla. Kui aga hakata Vene impeeriumi pirukat noaga vägisi lõikama, ei too see midagi head ega ka püsivat. Ilmselt peavad need protsessid teisiti arenema, kui need üldse käivituvad. Pigem on Juraj Mesik minu arvates pakkumas ühte nägemust ühest võimalikust arengust ja seda tasub võtta pigem mõtteainena kui plaanina.

Õigustatult näitab autor aga näpuga kollektiivse lääne kui ühe põhjuse poole, mis võimaldas Vene tagasilangemise agressiivsesse fašistlikku režiimi Moskvas. Seetõttu on mõtlemine Venemaa lagunemisele pingutus mõista erinevaid stsenaariume, analüüs sellest, mis võib ja hakkab juhtuma Vene varemetel, et koostada vajalikud strateegiad eesolevale geopoliitilisele maavärinale reageerimiseks.

Mesik meenutab, et mida suurem on impeerium, seda enam on selle ülalpidamiseks vaja vahendeid. Neid saadakse juba vallutatud ja annekteeritud aladelt. Üha kasvav vajadus tingib aga pidevaid pürgimusi impeeriumit laiendada.

Mesik meenutab ka lääne vigu nõukaliidu lagunemisel. Ta toob näitena George Bushi kuulsa Kiievis peetud kõne ehk "Chicken Kiev speechi", milles too kutsus ukrainlasi mitte pürgima iseseisvusele, vaid jääma suure riigi osaks ja hoiatas ka enesetapjaliku natsionalismi eest.

1990. aastatel lääs isegi ei kaalunud Tatarstani ja Tšetšeenia iseseisvuse tunnustamist, kuigi viimast tegelikult tunnustas Moskva ise. Sõda ja vägivald Tšetšeenias kestis aastaid lääne silme all. Praegu aga kasutab Moskva koloniaalimpeeriumite tavalist taktikat, saates sõtta allutatud rahvaste ja regioonide esindajaid.

Mesiku sõnul on Vene impeeriumi hoidnud koos kolm sisemist ja üks väline jõud. Sisemised on suurvõimu ideoloogia, repressiivaparaat ja tulu energiakandjate ekspordilt. Väline jõud on olnud tsiviliseeritud maailma kurikuulus ükskõiksus lääne tsivilisatsiooni perifeerias toimuva suhtes. Vene suurushulluslike ja messianistlike müütide püsimine venelaste peas on aga võimalik tänu sellele, et nad elasid aastasadu informatsioonilises isoleerituses, süstemaatilise propaganda ja ajupesu tingimustes.

Mesik toob välja tõiga, et Moskva käsul moodustati Ukrainasse saatmiseks kohaliku võimu rahaga ja kohalikest elanikest üksusi. Lisaks Tšetšeenia üksustele on teada rahvuspataljone Tatarstanist, Baškortostanist, Mari Elist, Tõvast, Burjaatiast ja ka mitmest Vene regioonist. Andrei Piontkovski andmeil olnud mullu mais Ukrainas umbes 40 era- ja regionaalarmeed.

Mitmed rikkurid ja võimurid loovad tulevaseks võimalikuks võimuvõitluseks eraüksusi. Ehk siis tulevases võimalikus kodusõjas oleksid vastamisi rikkurite privaatarmeed, kes hakkaksid Vladimir Putini režiimi jäänuseid jagama. See tulevane klannide sõda oleks mõne analüütiku arvates impeeriumi olemasolu viimane faas.

Venemaa lagunemisel tasub meeles pidada, et masside mentaliteet ei vahetu režiimi vahetumisega. Mihhail Gorbatšov ega Boriss Jeltsin ei suutnud venelasi demokraatlikuks pöörata, kui neil selline siiras soov üldse oli. Venemaa kui eksistentsiaalse ohu kõrvaldamine vajab enamat kui ühe võimurühma vahetamist teise vastu.

Mesiku arvates võib kindel olla, et jäädes ühe geograafiliselt tohutu riigi elanikeks, ei saa venelaste tulevik olema demokraatlik. Aga juba mullu levisid läänes kirjutised, milles viidati vajadusele Venemaa lüüasaamise korral Ukrainas hakata teda abistama, et impeerium ei laguneks. Kuid nii suurt ala selle praeguste sotsiaalmajanduslike ja demograafiliste arengute juures ei ole võimalik koos hoida ka ilma Ukraina sõjata. Kuigi praegu just sõda ongi see, mis impeeriumit aitab säilitada.

Jätan kirjeldamata Venemaa jagamise stsenaariumi, mis minu maitse jaoks on liiga kunstlik. Panen lõpetuseks vaid autori õigustatud märkuse, et Vene eksiilis oleva opositsiooni enamuse unistustes olevat demokraatlikku föderatsiooni lõppastmes ei teki. Kui nad ise võimule pääseksid, tähendaks see 1990. aastate vigade kordumist. Ja impeeriumi päästmise riskid on suuremad kui selle kokku varisemine, kuna Vene impeerium ähvardab kogu vaba maailma hävinguga.