Harri Tiido: ühe soomlase vaade Venemaa ennasthävitavale käitumisele
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Arto Luukkaneni abil vaatluse all Putini pärand. Luukkaneni arvates on tõenäoline, et Ukrainas kasutatav vägivald siirdub Vene enese pinnale ja võimalik on sekurokraatia sisemine jõhker arveteõiendus, märgib Tiido.
Taas on jutuks üks soomekeelne raamat. Sedapuhku Arto Luukkaneni "Putini pärandi ülevaade" (Arto Luukkanen "Putinin perukirja. (Tarina Venäjän sekurokratian itsetuhosta Ukrainassa ja sitä, kuinka Suomi karkasi idän karsinasta Naton pilttuuseen)", 2024).
Autori puhul peab ära märkima, et tegemist on Põlissoomlaste ridadesse kuuluva tegelasega, kes oli aastail 2021 kuni 2023 erakonna sekretär ja kandideeris tänavu ka europarlamendi valimistel. Valituks ta ei osutunud, kuid valimiste eel oli tema teos ühe raamatukaupluse nimekirjas rubriigis "Valimisraamat". Ehk siis eeldati, et tegemist on osaga valimiskampaaniast. Eks ta seda ka oli.
Autori auks peab ütlema, et tegemist on ühelt poolt teoloogiadoktori kraadiga inimesega ja teisalt ka keelt oskava väga hea Venemaa tundjaga. Ja mõni kriitik on ka ära märkinud, et Luukkanen oli üks neist soomlastest, kes Vene täiemõõdulise invasiooni alguses Ukraina vastu meelt muutis ja endisest suuremaks Vene-kriitikuks muutus. Aga eks inimene ongi arenev olend, keda olude muutumine kujundab.
Luukkanen ise kirjutab, et tema jaoks läks raamatu lugu liikvele Wagneri juhi Jevgeni Prigožini mässust, mistõttu sellele on ka tublisti tähelepanu pööratud, kuid jätan selle osa valdavalt kõrvale.
Ukraina sõja puhul märgib autor õigustatult, et selle siht oli ja on niinimetatud Ukraina küsimuse lõplik lahendamine. Kuid sõja põhjus olnud eelkõige Vene sekurokraatia paranoiline maailmapilt ja tõik, et Vladimir Putini ajal on Vene imperialismi põhjalikult elustatud.
Ta toob näitena paranoilisest imperialismist anonüümse raamatu "Projekt Rossija", mida trükiti miljon eksemplari. Selle kohaselt kuulub tulevik mingile teokraatiale ja Suurele Ideele, mis peatselt koitvat. Ja Venemaast saaks päästev jõud, mis hakkab särama üle kogu maailma.
Luukkanen paigutab projekti ilmumise aastasse 2014, kuid siin ta eksib. Ilmselt peab ta silmas raamatu kõigi nelja osa ühisüllitamist sel aastal. Avalikult ilmus projekti esimene osa 2008, kuigi juba 2005. aastal levitati Kremlis selle eriväljaanet. Kogumikuna on kõik neli osa ilmunud ka hiljem, mul endal riiulis 2017. aastal ilmunud trükis, kuid lugema ja selle ligi tuhandest tiheda kirjaga leheküljest ülevaadet tegema ei ole ma seni suutnud ennast sundida.
Tagasi Luukkaneni juurde. Tema hüpoteesi kohaselt on Putini loodud poliitiline režiim saavutanud küllastusastme. Olukord Moskvas olla nagu Stalini lõpuaastail: diktaator on üksildane, eristunud, kahtlustav ja tulevikku pelgav. Venemaa riigikord on sekurokraatia, mis põhineb juhirollil nagu natsidel ehk führerprinzip. See aga viitavat poliitilisele ummikule, kuna juht on tõstetud poliitikast kõrgemale.
Luukkanen arvab, et Putini lahkumisel ükskõik mil viisil vajub Venemaa ettearvamatute tagajärgedega ebakindluse aega ja võimuvõitlusesse. President on praegu liim, mis süsteemi koos hoiab.
Läbi aegade on Vene olnud rangelt ülalt alla juhitav ja praegu valitseb seda hübriidrežiim, mis on osaliselt totalitaarne, osaliselt bürokraatlik-autoritaarne ja osaliselt turukapitalistlik. Putini tähtsaim ülesanne on olnud lojaalsetele sekurokraatia liikmetele võim ja vara tagada. Reforme ei ole ette näha, kuna nende katseid on Vene ajaloos olnud, kuid kõik on nurjunud. Ei saa uuendada riiki, kui ei tohi uuendada poliitilist struktuuri. Kasvõi ühe komponendi muutmine võib lagundada kogu süsteemi.
Ajaloolane Aleksander Janov ennustas juba aastal 1978, et Vene tulevik kuulub fašistlik-õigeusklikule režiimile, mis kommunismi järel võimu haarab. Tollal teda ei usutud, kuid ennustus täitus. Janov on hiljem öelnud, et nõukaaegne kahjutu natsionalism muutus võimule pääsedes sõjalis-imperialistlikuks natsionalismiks. Muutusi Venemaal ilmestab tema sõnul ka stalinismi rehabiliteerimine.
Venemaal on pikalt valitsenud minevikuihalus ja vastumeelsus ning viha lääne vastu. Seda maailmapilti olevat autori sõnul toitnud ka paljud kirjanikud, kaasa arvatud näiteks Vassili Belov ja Valentin Rasputin.
Mis puutub aga süüsse sõja eest, siis on keskne küsimus, kuidas seda jagada? Kas kõik on süüdi? Luukkaneni arvates on kõigi süüdistamine mõttetu, enamus tahaks lihtsalt rahus elada ja on sõja suhtes ükskõiksed. Ja kui kõik on süüdi, siis ei ole tegelikult keegi süüdi. Ehk siis vastutus tuleb tema arvates jagada alalõikudeks. Praegu valitseb Venemaal riigi loodud tugev sõjapsühhoos. Liidrile on see vajalik, sest sekurokraatia legitiimsus tugineb liidri võitmatusele. Ilma võitudeta selline režiim ei püsi.
Luukkanen märgib, et sõda on hakanud rebestama sekurokraatia võrgustikku, akendest on alla kukkunud oligarhe ja muid tegelasi. Varasemat erastatud omandit on hakatud ümber jagama.
Sõda olla üldse igatsugu arengute kiirendaja. Autor märgib, et Vene ühiskond on mässanud keskmiselt kord sajandis. Kui ühiskonnas teatud sotsiaalsed tõkked purunevad, muutub protsess kiiresti vägivaldseks. Sellest ka rahvuskaardi volituste laiendamine Putini poolt, et enesele jõu kasutamiseks vahendid tagada. Samal ajal võib see olla märk ka Putini rahulolematusest FSB ja muude julgeolekuteenistustega.
Luukkanen käsitleb ka Soome arengut nii Ukraina sõja eel kui ka järel, tuues esile Soomest negatiivse kuvandi loomise Venes juba 2010. aastatel, kuigi samal ajal rääkis Soome ametlik tasand veel soojadest suhetest Venemaaga.
Mõni sõna ka autori nägemusest edaspidise kohta. Putini surm ei tähenda tema arvates demokraatia saabumist Venemaale. Pigem võib järgmine liider olla veelgi armutum ja välispoliitikas jäigem. Sõda Ukrainas aga lõpeb ükskord niikuinii.
Luukkaneni arvates on tõenäoline, et Ukrainas kasutatav vägivald siirdub Vene enese pinnale. Võimalik on sekurokraatia sisemine jõhker arveteõiendus. Üks variant võib olla ka Putini järel vallanduv kodusõda, mis tähendaks Soome jaoks vajadust idapiiri kiire sulgemise järele.
Putini impeeriumi lõpu osas saab Luukkaneni arvates kindel olla vaid ühes: see võib juhtuda kiirelt, paari päevaga, nagu 1917. aastal, või siis võib see protsess kesta aastaid.
Toimetaja: Kaupo Meiel