Tartu teadlaste välja töötatud uus DNA-test, kuidas eristada võltsmett ehtsast, on mõnede meelest aasta suurim Eesti teadussaavutus. Fakt on, et kui kaks kuud tagasi soetati eksperimendi jaoks Eesti poelettidelt 55 purki erinevate tootjate mett, olid tulemused masendavad.

"Lõppresultaat on üllatav ja tegelikult on ta täitsa masendav ka," sõnas Celvia teenuslabori juhataja Kaarel Krjutškov.

2019. aasta märtsis vaatas Tartus töötav geeniteadlane Kaarel Krjutškov "Pealtnägija" saadet, kus rääkisime, kuidas poelettidelt võib pahatihti leida mee võltsinguid, head meetodit rämpsmee tuvastamiseks toona polnud ja petised olid tihti ühe sammu järelevalvest ees.

"Teadlastena see muidugi erutas meid, sellepärast et ma tunnetasin, et võib-olla varsti on aeg küps tulla meditsiinis väga täpse DNA-tehnoloogiaga ka toiduvaldkonda," lisas Krjutškov.

"Rääkisime mesinikega ja alustasime koos arendusprojekti, et aidata siis DNA- põhiseid metoodikaid välja arendada just nimelt võltsingute ja mee koostise tuvastamiseks," ütles Celvia toiduvaldkonna juht Kairi Raime.

Seni enim tuntud kui rasedate loote kromosoomuuringule keskendunud Celvia meditsiinilabor töötas viie aastaga välja mee analüüsi metoodika, kogus autentse mee võrdlusandmebaasi ja pakub tänavu aprillist testi nii hobimesinikele kui ka professionaalidele.

Ehkki eestlaste leiutatud meetodil pole veel ametlikku akrediteeringut, on seda juba tunnustanud mainekad teadlased, kasutanud rahvusvahelised mesindusorganisatsioonid ning see on ajanud pöördesse hallil alal tegutsejad.

"Meie silmis on mesi kui elusorganism ja ta on väikene osa sellest ökosüsteemist, kus mesilane käib, toimetab ja toodab oma mett. Nüüd kõik see, millega mesilane kokku puutub ja mis seal mesitarus toimub, see kõik jätab meesse oma DNA. Ja kõik see DNA kogum ongi mee DNA," rääkis Krjutškov.

Raime sõnul on see meetod väga tundlik ja täpne. "Näeme ära ka näiteks mesiniku, koduloomade DNA jäljed, mesilase mikrofloora ja ka putukate DNA, kes käivad samadel taimedel, kus ka mesilane on käinud, näeme me ära," rääkis Raime.

"Kui mett toodetakse ebaausal teel – mesilasi söödetakse siirupiga valel ajal, mee tootesse segatakse sisse siirupit, võltsmett, siis see kõik jätab meesse oma jälje," rääkis Krjutškov.

Paralleelselt teadlaste arendustööga märkasid Eesti kutselised mesinikud, kuidas turule tulvas aastatega järjest rohkem kahtlaselt odavat ja tihti väljastpoolt Euroopat pärit mett.

"Kolm aastat tagasi tõenäoliselt tekkis siis see arusaam, et midagi on turul väga valesti, mesinikud ei suuda oma mett müüa," sõnas Eesti kutseliste mesinike esindaja Peeter Matson.

Eesti kutseliste mesinike esindaja Taavi Tull ütles, et mee hind on kümne aasta taguselt tasemelt tulnud alla 30 protsenti.

20 aastat meeäris tegutsenud Taavi Tull ja 10 aastat mesilasi pidanud Peeter Matson, kes veavad meeturu puhastamiseks kampaaniat "Clean up honey market" ("Puhastage meeturg"), panid tänavu sügisel seljad kokku toidu teadlikku tarbimist propageeriva sotsiaalmeedia keskkonnaga Fuudish ning soetasid Eesti suurematest poodidest 55 erinevat mett, mis viidi Tartu laborisse.

"Võtsime erinevate brändide tooteid, nii importtooteid kui ka Eesti kohalike tootjate mett," ütles Tull.

"Toidulabori esimeses etapis eraldame meest totaalse DNA ja edasi analüüsi käigus saame DNA-d analüüsida ja sekveneerime ka selle ära, et kõik mee DNA molekulid jõuavad ka lõpuanalüüsi," rääkis Krjutškov.

Eri riikide toiduohutuse ametid ja teadusasutused on mett ennegi kontrollinud, kuid varasemad testid olid spetsiifilisemad, kallid ja pidevalt sammu võltsijatest maas. Tartu laborilt tellitakse nüüd analüüse kogu Euroopast. Näiteks samal ajal meie partiiga sekveneeritakse Austria mett ja Saksa uuriv ajakirjandus avaldab oma maa detailsed tulemused nädala pärast.

"Sakslastel tuvastasime 80 protsenti mitteautentset mett kogumis, mida analüüsisime. Soomlastel oli see protsent kuskil 60 protsendi juures, mis ei läbinud testi. Siis tuli suhteliselt suur üllatus Suurbritanniast – seal üle 90 protsendi põrus läbi ja viimane pomm on Austriast, kus kõik 25 proovi põrusid läbi. Ehk et seal supermarketites mitte ükski mesi ei sarnane autentse meega," rääkis Krjutškov.

Ootuspärane, et tootjad, kelle kaup testis põrub, seavad kahtluse alla analüüsi pädevuse, alustades kasvõi sellest, et võrdlus-andmebaas on järelduste tegemiseks liiga väike.

"Kui me kujutame ette, et meil on autentsete mete andmebaas, siis siin on sadu ja sadu autentseid meeproove ja muidugi nad varieeruvad üksteisest selle poolest, et nad on korjatud eri aastaajal – mõni kevade poole, mõni suve lõpupoole –, erinevatest taimedest ja see on täiesti normaalne, et nad ka varieeruvad. Seetõttu see pilv ongi selline natuke laialivalguv," sõnas Krjutškov.

"Siiamaani meil on kogemus, et kõik autentsed meed, mis on meile saadetud allkirja vastu, istuvad alati siin grupi sees. Ja võltsmete puhul nad on sellest grupist valgusaasta kaugusel," sõnas Krjutškov.

Et rahvusvahelise meeäri käive ulatub miljarditesse ja eestlaste test kontrollib kauba ehtsust seninägematu täpsusega, saavad nii puhtusekampaania vedajad kui ka teadlased sõimu ja otseseid ähvardusi kuni selleni välja, et Saksa konverentsil pidid neid saatma turvamehed.

"Sakslased võtsid seda väga tõsiselt, sellepärast et kui muutub Euroopa meeturg ja see muutub sinna suunas, et tõesti autentne mesi jõuab ka tarbijate poeletini, siis ilmselgelt on ka selles mängus kaotajaid," rääkis Krjutškov.

Samal ajal meie eksperimendiga sõidavad Eesti mesinikud Pariisi messile. Ühes boksis on härrad, kes esindavad enda sõnul Hiina ja Vietnami tootjaid. Juba lühikeses vestluses selgitatakse skeemi, kuidas nende "mett" oma mesilindude saagile lisades saab luua segusid, mis eri Euroopa riikide toiduohutuse testidest läbi lähevad.

"See ei saa olla suhkrust toodetud, sest see on veel odavam kui suhkur. Ja nad andsid meile valemi ka kaasa, kuidas see supp tuleb kokku keeta, mis sinna meepurki tuleks panna. See kõlab ikka uskumatult, et see nii nahaalselt käib," rääkis Eesti kutseliste mesinike esindaja Peeter Matson.

Kui aasia härrade kaasa toodud näidiseid hiljem Eestis laborisse tuuakse, kinnitabki see kahtlusi – tegemist ei ole meega ja teadlaste sõnul ei pruugi olla ohutu.

"See tegelikult ei ole ainult meemaailma väike probleem, vaid siin on küsimus ka toiduohutuses, sest me tegelikult ei tea, kui ohutud need kokku segatud siirupilaadsed ained on ja mida nad tegelikult sisaldavad," sõnas Raime.

Kaks nädalat pärast Eesti jaekaubandusest võetud proovi sisseandmist on testide tulemused valmis. Rohelised sildid näitavad, milline on ehtne mesi, ja roosad, milline ei ole ehtne. 55 tootest kukkus läbi 17 ehk siis nendes on kübeke ka mett, aga nad sisaldavad valdavalt muid magusaineid.

30 protsenti selle analüüsi järgi ei läbinud testi ehk et nad ei näinud välja kui autentsed meed ja need on korjatud meil kõikidest poekettidest üle Eesti.

Kui üldiselt Eesti meed on puhtad, siis seda ühe erandiga. Analüüsis põrus kahe erineva brändi all tegutsev Eesti tootja, kes jäi hiljaaegu PTA hambusse kui tootest leiti võõrsuhkruid. Ettevõtte teiseks tegevusvaldkonnaks on puidutööstus, aga enda sõnul peab umbes 800 mesilasperet.

"Meil on niimoodi, et see sulatuskamber läks katki ja termostaat ei töötanud ja siis seal mesi oli väga-väga kõvasti üle kuumutatud. Sellepärast see oligi niimoodi, IMF tõusis niimoodi õudselt üles," rääkis Anatoli Seredjuk.

Aga kuidas see saab DNA-d muuta? Ma ei oska öelda selle kohta mitte midagi.

Kui selgitame metoodikat pikemalt, jääb ettevõtte juht kindlaks, et pole meega sohki teinud ja mingit jama sinna sisse seganud.

"Ei ole, kindlasti 100 protsenti mitte. Meil kõik mesilaste tarud seisavad majade ääres gruppidena ja me ei hakka enda reputatsiooni niimoodi rikkuma, et paneme sinna siirupit sisse. See on mingi jama," sõnas Seredjuk.

Märkimisväärselt halvem seis on aga Eestisse imporditud meega. Suur osa läbi-kukkunud meest tuleb väljastpoolt Euroopa Liitu, aga sekka ka näiteks Bulgaaria tootja, kes on samuti varasemates toiduohutuse kontrollides põrunud ja kelle kaks brändi ei ole nüüdse DNA järgi ehtsad meed. Ettevõte raiub kirjalikus avalduses, et tegemist on ausalt vurritatud kraamiga ja DNA-analüüs jama.

Enamik eksperimendis põrujaid on kaubakettide n-ö omabrändi tooted, mis on enamasti odavamad ja sisaldavad kirjade järgi mett nii Hiinast, Mehhikost kui ka Ukrainast. Näiteks Lidlist ja Prismast soetati kummaski kaks sellist toodet, kõige rohkem ehk kuus mett Rimist.

"Loomulikult me teame, et hankijad, et Rimi ise mett ei tooda, meil on selle jaoks hankijad, neile anname ette, millist mett me täpsemalt nii-öelda sinna soovime purki panna. Valdavalt meie mesi tuleb kas siis nii-öelda Aasiast või siis ka Lõuna-Ameerika riikidest. Üldiselt see on segu erinevatest regioonidest, üks tuleb ka näiteks Euroopast ja üks ka Ukrainast," rääkis Rimi Eesti ostujuht Talis Raak.

"Meie oleme jälginud omakaubamärgi toodete puhul kõiki kvaliteedinõudeid ja sellest lähtuvalt toimub pidev kvaliteedikontroll. Igast partiist võetakse välja valikuliselt tooted, mis saadetakse laboratooriumitesse. Eurofinsi laboratooriumid on need, mida meie kasutame," sõnas Prisma hanke- ja sortimendidirektor Kaimo Niitaru.

"Pealtnägija" suhtleb mitme testis negatiivse tulemuse saanud müüja või tootjaga, kellest mitmed – nagu näiteks Lidl – ei soovi kaamera ees esineda. Nad kinnitavad kooris, et kasutavad traditsioonilisi laborianalüüse ning neile kehtestatud reegleid, mida – nagu me ka eelpool nägime – saab justkui ära petta.

"Meie ei loo neid kvaliteediteste ja meie ei mõtle välja seda, kuidas võiks olla mesi testitud ehk peame usaldama seda, mis on kinnitatud meetodid," sõnas Raak.

"Selle viimase informatsiooni valguses kõige tähtsam on see, et kõigile oleks kättesaadav meetesti tegemine ja et saab oma kaubamärgi tooteid ka detailsemalt uurida. Tooteohutuse vaatenurgast siin ei ole küsimustki, sest ühtegi ohtlikku toodet me turule ei lase. Ja kuni teistmoodi pole otsustatud, siis ta on mesi," rääkis Niitaru.

"Hästi tavaline on see, et kui need tooted läbi kukuvad, siis tullakse välja sõnumiga, et jah, see ei ole mesi, aga see on ohutu tarbimiseks. Need väited, et see on ohutu, on väga ohtlikud, sest tegelikult keegi ei tea, mis seal sees on. Me teame, et seal sees ei ole mesi, aga millega tegemist on, seda see ei ole teada," rääkis Matson.

Tarbijana poes leti ääres seistes pole võimalik teha vahet, mis on autentne mesi ja mis ei ole.

"Päris palja silmaga mett vaadates võltsmett tuvastada väga võimalik ei ole. Aga jäme rusikareegel oleks see, et kui vaadata, kust see mesi pärit on, ja seal on tõesti konkreetse mesiniku informatsioon, siis kipub mesi olema pigem autentne. Kui me loeme sealt pealt, et tegemist on Euroopa Liidu välise mee mingisuguse müstilise seguga, siis suure tõenäosusega on analüüsis näha, et tegemist ei ole päris autentse meega," sõnas Raime.

Toidujärelevalvet tegev PTA ütles kirjalikus kommentaaris, et on DNA-analüüsiga kursis, aga kuna tegemist ei ole veel ametlikult sertifitseeritud meetodiga, siis nemad seda ei kasuta. Täisnimekirja eksperimendis analüüsitud toodete kohta avalikustab Fuudish ja "Pealtnägija" Facebooki leht.