Kuidas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) otsus lõpetada koostöö Iisraeli ülikoolide ja teadlastega teid tundma pani?

Olen terve aasta tegelenud sama asjaga. Sama asi juhtus minuga Itaalias ja Hispaanias, osaliselt ka Saksamaal.

See oli üllatav. Kahel põhjusel. Esmalt ma ei oodanud midagi sellist, sest ma olen EKA-ga mitu aastat töötanud ja mul on seal palju sõpru, keda ma väga hindan.

Aga ma arvan, et tervikuna kogu see asi oli pisut veider. Ma sain e-kirja ühelt sõbralt, kellega ma koos töötasin, aga mulle ei saadetud mitte midagi ametlikku. Ja pärast seda, kui ma rääkisin sellest Shenkari ülikooli presidendile, võttis tema EKA-ga ühendust ja nad ütlesid, et nad on kõik järgmise aasta tegevused edasi lükanud ja hiljem vaatavad, mis edasi saab. Või midagi sellist.

Kas nad põhjendasid oma otsust?

Mulle mitte midagi. Ma ei saanud isegi ametlikku kirja.

Lihtsalt mu sõber, kes EKA-s töötab, ütles, et selline otsus oli. Ma ei näinud küll seda oma silmaga, kuid mu president ütles, et põhjus oli selles, et asjad on praegu natukene keerukad ja nad otsustasid kõik tegevused edasi lükata.

Nad ei selgitanud, mida nad mõtlevad selle all, et asjad on keerukad?

Ei. Samas ma olen sellega juba harjunud, peale viimast aastat.

Aga ma olin ikkagi üllatunud nii otsusest kui ka sellest, kuidas nad asju läbi viisid. See oli väga imelik.

Kas te mõistate, miks nad sellise otsuse tegid?

Mul oli väga halb kogemus Soomes. Soome instituutidega. Ka teiste riikidega.

Mulle tundub, et rakendub topeltstandard, sest selgelt tuleb vahet teha inimese, akadeemilise institutsiooni ja valitsuse vahel. Mõnel juhul käituvad inimesed minuga kui valitsuse esindajaga. See on ebaõiglane ja ma ei arva, et lahendus on endassetõmbumine, boikott ja muu selline.

Ma arvan, et see on väga halb kahel lihtsal põhjusel. Me akadeemikud oleme Iisraelis enamikul juhtudel ainsad vasakpoolsed või pluralistid, või kuidas iganes seda nimetada, aga me oleme nagu viimane mõistus või viimane kaitse kõige selle vastu, mis maailmas praegu toimub. Ja nüüd meil ei ole enam kontakte partneritega väljaspool Iisraeli.

Ma arvan, et selline korraldus on halb ja ebaõiglane. Ma olen üsna kindel, et kui Donald Trump otsustab teha midagi väga-väga halba, siis mitte keegi ei boikoteeri Ameerika Ühendriikide ülikoole. Kõiges selles on midagi veidrat ja ebaõiglast.

Mitmed EKA tudengid on tõenäoliselt Palestiina poolt ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu vastu, või Iisraeli vastu. Kas te olete midagi sellist EKA-s kogenud?

Ei. Aga ma pean seda ütlema, et me peame olema väga täpsed. On vahe selles, kui olla Netanyahu vastu või Iisraeli vastu. Või Jonathani vastu, sest kui on isiklik mure või kui inimene näiteks ei õpeta hästi, see on õigus tema vastu olla. Aga akadeemia boikoteerimine ei tähenda midagi. See on korrelatsiooni loomine riigi ja valitsusega, mida reaalsuses ei ole.

Ma õpetan üsna palju väljaspool Iisraeli. Viimase aasta jooksul, mida iganes ma mõnes välisriigis teen, ma alustan oma vaadete tutvustamisega ja selgitan, kuidas mina näen seda, mis Iisraelis toimub. Paljudes riikides, näiteks Šveitsis mul oli väga häid kogemusi. Ma tutvustasin oma vaateid ja kuigi seal olid üliõpilased Liibanonist ja Iraanist, kõik oli ok. Toimus hea debatt.

Meil oli sarnane asi EKA-s. Üks üliõpilastest rääkis, et ta külastas Läänekallast ja tal oli kogemusi Palestiinaga. Meil oli väga huvitav debatt.

Erinevate vaadete ja arvamuste üle arutamine on hea. Aga kui sa ei taha midagi kuulata ja otsustad boikoteerida kedagi konkreetsest riigist, see on minu arvates problemaatiline.

Mis on teie hinnang Iisraeli-Palestiina konfliktile?

See on keeruline ja ma ütlen, miks. Esmalt, mis toimub Gazas seoses tsiviilelanike tapmistega? See on kohutav, nagu ka igas teises sõjas. Aga me peame meeles pidama, kuidas see konflikt alguse sai. Me siiani ootame tagasi inimesi, kes rööviti nende kodust.

Inimestel on kombeks asjadesse suhtuda väga selgel binaarsel viisil. Asi on kas vale või õige. Aga nagu ka igas teises sõjas, asi on keerukas. Mul on valitsuse suhtes rohkelt kriitikat. Te tõenäoliselt teate, mis toimub näiteks seoses meeleavaldustega. Ma ütlen, et asi on keerukas, sest see on. Isegi minu jaoks, kes on siin sündinud.

Mu poeg on erivajadustega ja tema lasteaia õpetaja on palestiinlane. Üks tema sõpradest on Palestiina kristlane. Elades Jeruusalemmas ma saan selle keerukusest aru. Samas ma arvan, et inimene, kes esmakordselt Gazast kuuleb, ei saa sellest keerukusest aru. Aga ilmselgelt, kui tsiviilelanikke tapetakse, see on kohutav. Ei ole võimalik kuidagi teistmoodi seda vaadata.

Mõned inimesed ütlevad, et Shenkari ülikool aitab Iisraeli kaitseväge, pakkudes neile teenuseid ja asju.

See ei ole õige ega täpne. Me saime Bologna ülikoolilt väga kurja kirja, kus öeldi sama asja ja et meie üliõpilased on sõjakurjategijad. Alustame lõpust. Nagu paljudes muudes riikides sa ei saa valida, kas olla sõdur või mitte. Sa pead kaitseväes teenima ja kui sa seda ei tee, lähed vangi.

Me Shenkaris alguses aitasime inimesi, kes olid rünnakus lähedasi kaotanud. Ja aitasime lapsi, kelle vanemad olid Hamasi kohutavas rünnakus hukkunud. Mõnedel juhtudel me andsime sõduritele riideid või muid tarvikuid, nagu tegid seda ka teised ülikoolid või mittetulundusühingud.

Alguses oodati sellist käitumist kõigilt sarnastelt asutustelt. Meid rahastatakse riigieelarvest. Me oleme riiklik ülikool, me ei ole erainstitutsioon. Mõnel juhul inimesed ei saanud meie tegevustest aru, vaadates vaid sotsiaalmeediat, kohati keelest mitte aru saades.

Väga lihtne on süüd külge riputada, aga ma arvan, et kõik tuleneb mujalt.

Ma õppisin Londonis rohkem kui kümme aastat tagasi. Isegi siis koheldi mind väga ebatervelt – kutsume seda nii. Seega ma arvan, et on olemas sisemine eelarvamus. Te võite seda nimetada, kuidas soovite, kuid eelarvamus on olemas.

Teie hinnangul on lääne ülikoolides eelarvamus Iisraeli inimeste vastu?

Kõik ütlevad, et see on Iisraeli vastu ja see ei ole antisemitism. See on nagu öelda mustanahalisele, kes ei ela Aafrikas, et tema vastu olevad inimesed ei ole rassistid. See on semantika.

Natuke veider on, seda võib nimetada, kuidas soovite, aga eelarvamused on olemas. Nüüd on need üsna äärmuslikuks muutunud, kuid selles ei ole midagi uut. Ma olen seda kogenud paljudes riikides ja juba ammu enne seda, mis praegu toimub.

Kas te tundsite sarnaseid eelarvamusi Eestis?

Ei. See üllatas mind. Ma tundsin seda teistes riikides. Mõnedel juhtudel, näiteks Taanis, inimesed ütlesid mulle, et nad vihkavad mind, sest ma olen Iisraelist, kuigi nad ei olnud mind varem kohanud.

Aga Eesti oli suurepärane. Ma olin siin neli korda ja mulle väga meeldis riik ja EKA. Ma arvan, et see on hea kool ja mul on seal palju sõpru. Sellepärast oligi see kõik nii üllatav.

Lisaks ilmselt te teate, et Eesti ja Iisraeli vahel on mitu sõjalist lepingut. Seega ma ei tea. Kindlasti on palju silmakirjalikkust ja väiklast poliitikat. Aga ei ole saladus, et akadeemiline maailm kipub suunduma kindlas suunas. Ja mõnes riigis on see hullem kui teises.

Kas te tulevikus oleksite valmis Eestisse tagasi tulema?

Jah, kindlasti. Mul on palju sõpru. Mulle tundub, et mingitel hetkedel inimesed lihtsalt kardavad. Ma võin mõista miks, aga ma ei saa aru isiklikest suhetest.

Näiteks mul on Ühendkuningriigis ja Itaalias sõpru, kellega me oleme sõbrad olnud juba aastaid ja lihtsalt hetkega nad enam ei vastanud mu kirjadele. Ja ma ei arva, et nii on ilus käituda.

Ma toon näite. Ma juhin oma koolis teooriaosakonda. Enam kui kaks aastat tagasi sain kaks kirja, umbes nädalase vahega. Üks oli Moskva disainülikooli professorilt ja teine Ukraina professorilt. Ma rääkisin mõlemaga ja pakkusin välja koostööd. Venelanna ütles, et selgelt ta on valitsuse vastu ja sooviks professionaalset koostööd. Ja ma ütlesin jah. Kuigi ma olen Venemaa valitsuse vastu, ma ei ole personaalselt tema vastu. Professorile Ukrainast ma pakkusin varjupaika Iisraelis. Ilmselgelt oli see enne sõda. Praegu ma ei usu, et sellist asja oleks kuigi ilus pakkuda. Aga kokkuvõtvalt ma ei näe vastuolu, sest ma töötan inimeste, mitte valitsustega.

Kas te mõistate EKA otsust?

Ma arvan, et ma mõistan. Ma ei taha küll pakkuda, aga võib-olla survestasid neid teised ülikoolid. Võib-olla on see kuidagi regionaalne asi, teised Balti riigid, nagu ma ütlesin, Soomes tundub olevat Iisraeli-vastane suhtumine, võib-olla ka Rootsis ja Norras.

Ma ei tea, aga akadeemilises maailmas on eeldus, et valitakse pool ja ei arvestata kogu asja keerukusega.

On muidugi erandid. Mul oli Šveitsis väga hea kogemus. Mul oli Prantsusmaal väga hea kogemus. Hetkel, mil ma ütlen midagi oma valitsuse vastu, pean olema piisavalt julge, et seda valjusti teha. Ma arvan, et akadeemiates tuleb seda sama teha, mitte lihtsalt järgida üldiseid trende või alluda survele, mis akadeemilistes keskkondades liikvel.