Eelmise aasta detsembri keskpaigast alates on Eestis Iisraeli ja Hamasi konflikti kontekstis olnud palju arutelu selle üle, kas ülikoolid peaksid võtma poliitilisi seisukohti. Nagu sageli juhtub, lähevad niisugused arutelud äärmustesse, kus ühelt poolt räägitakse Palestiina rahva õigustest ja teiselt poolt antisemitismist.

Ülikoolid kui avalik-õiguslikud juriidilised isikud on oma otsustes ja seisukohtades küll autonoomsed, aga minu arvates peaksime küsima hoopis seda, kas poliitiliste seisukohtade võtmine on ikka kooskõlas akadeemilise traditsiooniga.

Selle kohta ütleb ülikoolide aluspõhimõtteid ja väärtusi sedastav "Magna Charta Universitatum", millele on alla kirjutanud 975 ülikooli 94 riigist, nende hulgas Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool, et uurimistöö ja õpetamine peavad olema intellektuaalselt ja moraalselt sõltumatud igasugusest poliitilisest mõjust ning majandushuvidest.

Minu arvates on see väga õige põhimõte, sest ülikool on ju teadus- ja õppeasutus, kus läbiviidav teadustöö peab olema ennekõike tõenduspõhine ning samuti peab ka õpetamine olema vaba poliitilisest propagandast. Seetõttu õõnestavad ülikoolide poliitilised seisukohavõtud ja poliitiline kihutustöö nende tõsiseltvõetavust teadus- ja õppeasutustena.

Juhin Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis õppetooli, mille 51 töötajat on pärit 19 erinevast riigist. Veelgi mitmekesisem on arvutiteaduse instituudi kui terviku töötajate päritolu. Kuidas peaksin oma õppetooli töötajatele selgitama hüpoteetilist olukorda, kui Tartu Ülikool näiteks võtaks seisukoha ühes või teises välispoliitilises küsimuses?

Loomulikult on erandiks ülikooli positsioon küsimustes, mille kohta on olemas riiklik seisukoht nagu näiteks Venemaa agressioon Ukrainas. Aga kõikides muudes küsimustes peaks mistahes ülikool lähtuma akadeemilistest traditsioonidest ning mitte tegema poliitilisi avaldusi ega lubama poliitilisi kihutuskõnesid oma pinnal.

Meil igaühel on oma poliitilised seisukohad ning väljendame neid ka isiklikes vestlustes. Aga kas kujutate ette olukorda, kus Eesti ülikool võtab seisukoha näiteks Kreeka ja Türgi või India ja Pakistani vastuolude kohta? Ma ei näe, et seisukohavõtmine palestiinlaste ja Iisraeli küsimuses oleks nendest kuidagi erinev.

Sedalaadi vastuoludel on reeglina keeruline kultuuriline ja ajalooline taust, mida saame ülikoolides küll tõenduspõhiselt uurida ning kirjutada vastavaid teadusartikleid, aga mille kohta me ei tohiks ülikooli nimel võtta poliitilisi seisukohti, lähtudes akadeemilistest traditsioonidest, mis on esitatud näiteks "Magna Charta Universitatum'is".