Lõppev aasta kinnitas taas igitõde, et väikeriigi heade kavatsuste tee on sillutatud alati ootamatute halbade välismõjudega. Ei viinud Eesti majandust kasvule bürokraatia vähendamine, riigieelarve tasakaalustamine ega maksukoormuse suurendamine. Aga Reformierakonnas teatakse ka seda, et kannatlike päralt on valimisvõit. Suvest saadik, mil valitsuses vahetati suurilmajuhiks ära läinud peaminister paremini kodus püsiva vastu, on erakond asunud enesekindlalt planeerima 2027. aasta riigikogu valimiste võitu.

Majanduskasvu saavutamine siin ja praegu on valimiskampaania seisukohalt ilmne raiskamine: kasv peab saabuma ja valijate mälu pealmises kihis olema õigel hetkel ning matma kõik kärpimise ja lisamaksustamise põhjustatud valud. Teisisõnu on küsimus võrdlusbaasi ajastamises. Reformierakonna soovitud valimistulemusele mõeldes on majanduskasvu saabumine enne järgmist sügist enneaegne. Veel parem, kui 2025. mööduks kurvalt kesises seisus ning kasvumühin jõuaks valijate kõrvu alles 2026. aastal.

Nii lähebki, kui leplikud inimesed järgivad kõrgemal pool välja kuulutatud maksurahu. Vana sõjandustarkuse järgi aga: soovid rahu, valmistu sõjaks. Millest veel peaks maksurahu ajal rääkima, kui mitte maksudest? Nii palju on hädavajalikke katteta kulukohti, aga ka kasutamata maksustamisvõimalusi. Kui neid ka kohe arutama hakata, jätkub juttu ikkagi valimispäevani ning sel juhul ei tule uued maksuotsused kellelegi üllatusena või "suure valena", nagu viimati.

Mullust võrdlusbaasi kasutades võib öelda, et poliitikategemise kultuur tänavu paranes, aga eks see mullune olnud ka sünge must auk. Parlament sai tagasi osalise töövõime, obstruktsiooni tiibadelt langesid viimased suled ja rahvaesindajad saavad taas kodus linade vahel magada. Negatiivselt poolelt: koos obstruktsiooni lõpuga aga kadus peaaegu olematusse ka mingilgi määral koordineeritud ühistegevuseks suuteline opositsioon. See omakorda tähendab, et võimul enamus saab tegutseda karistamatult, aru andmata ja ohuta saada vastutusele võetud.

Opositsiooni puudumisel on kogu poliitiliste vastuolude väljamäng praeguseks saanud võimukoalitsiooni siseasjaks. Opositsionäärid päriselt ei puudu, aga möödunud aastal alanud ja tänavu reipalt jätkunud parteijooks teeb keeruliseks neid tõsiselt võtta. Jooksiklased kui mardikad võivad kiiresti joosta ja põllul kasulikud olla. Sama ei käi Toompea lossisaali aknaaluste jooksiklaste kohta. Nagu Vikipeediagi ütleb: "Kui jooksiklane kätte võtta, võib ta pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget."

Opositsioonita võim kaldub kergesti liialdustesse, ületab lubatavuse piiri, murendades sellega demokraatlikku elukorraldust ja eneselegi märkamatult orbánistub. Värske näide on kõrgetasemeline verbaalne rünnak Eesti Kunstiakadeemia vastu. Nii pea-, välis- kui ka haridusminister teatasid nõudlikus toonis, et ülikool peab "üle vaatama" (loe: tühistama) oma otsuse lõpetada väike koostööprojekt ühe Iisraeli ülikooli õpetlasega. Lisagem otsest natsiretoorikat kasutanud riigikogu liikmete ja muude võimukate, sealhulgas ajakirjanike kommentaarid ning saame iseseisvusaja ühe räigeima poliitilise sekkumise ülikoolide autonoomiasse.

Põhiseaduse § 38 määrab, et "teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed". Paragrahvi kommentaaris 17 selgitatakse: "Ülikooli ja teadusasutuse autonoomia tähendab seda, et taolisel asutusel peab olema avar enesekorraldusõigus. See õigus kaitseb ülikoole ja teadusasutusi välise, iseäranis riigi liigse sekkumise eest."

Avaõiguslikud ülikoolid on niisiis seadusega kaitstud poliitilise mikrojuhtimise või – veel hullem – meelsuskontrolli eest. Minugi arvates on EKA kõnealune otsus tarbetu ning kui see kord langetati, pidanuks selle selgitamise paremini läbi mõtlema. Aga ülikool ei pea seepärast taluma ähvardusi, nagu välisminister Margus Tsahkna suust kõlanu: "Ma loodan, et see nõukogu, mis on sellel asutusel olemas, korra istub ja mõtleb korra järgi, mida tegelikult üks riigi poolt rahastatav haridusasutus teeb. See on ka riiklik sõnum." Mis see sõnum siis on? Et võtame raha ära, kui te ei tee, mis kästud?

Selline poliitiline reaktsioon "riikliku sõnumina" on täiesti lubamatu ja võib küsida, kas mõnel poliitikul jätkub nüüd ka vaprust asuda põhiseadusliku korra kaitsele. Kui selline asi läheb läbi ühe korra EKA-s, võib see aina süngemas vormis korduda teistes ülikoolides, rahvusringhäälingus või muus demokraatiale elutähtsas süsteemis.

Kui uskuda lugu eestlastest kui hariduslembesest raamaturahvast, ei tohtinuks kõike eelkirjeldatut juhtuda. Juba aastaid hõivavad raamatupoodide uudiskirjanduse letipinnast poole ja müügiedetabeli kohtadest enamuse inimesi ilu, rikkuse, tarkuse ja sisemise harmoonia, täiuslikkuse otsingutel tippu juhtivad käsiraamatud. Loeb rahvas, loevad juhid.

Lugemuse põhjal end isiksustena geeniuseks kujundanud juhid peaksid seega olema eksimatud ning kindla käega juhtima ühiskonda heaolu, külluse ja õnneni. Et seda ei ole juhtunud, peab takistuseks olema kehv tähtede seis või pigem järeldama, et need arvukad õpetused ei ole muud kui peturaamatud ehk mastaapne kelmus. Ärigospel, millega lihtsameelseilt kogu raha ära võetakse ja mille läbivad märksõnad on "väljakutsed", "mugavus­tsoonist lahkumine" ja "karjääripööre".

Paraku leidub uskujaid ja see tähendab nii poliitikas, ettevõtluses kui ka eraelus inimeste vaimse ja füüsilise ressursi arutut pillamist. Täiesti loogikavaba on arvata või koguni nõuda, et inimene, kes on kutsumuse järgi endale vabalt valinud meeldivaima eriala ja ameti, peaks lakkamatult oma valikus kahtlema ning paaniliselt midagi muud otsima.

Arusaadav, et kasvavat last peab pingutama sundima ja selleks ongi üldine hariduskohustus ning koolisüsteem välja mõeldud. Pingutama motiveerib peamiselt lubadus, et haritus ja oskused tagavad koolikatsumuste lõpuks mõnusa ja mugava elu. Elu mugavustsoonis, mis hõlmab kodu, töökohta, tervet riiki. Aga "väljakutsujad" õpetavad, et ainuüksi mõtegi mugavast elust on surmapatt.

Õige inimene heidab viivitamatult mugavuse ahelad ning läheb ebameeldivasse kohta endale vastikuid asju tegema, et mitte valgustatud juhtidelt parasiidi silti kaela saada. Seejuures vingumata, sest Kaja Kallase aasta alguses lansseeritud moeväljendi järgi on vingumise paratamatu tagajärg vaesus, vaid vaesus, ei muud.

Aga kes vingumist alustas? Juba aastaid on avaliku võimu tegevuse põhihelistik minoorne. Võimulolijad ei saa enda sõnul muud kui langetada ebameeldivaid, raskeid, endalegi vastikuid ja maailmavaatega kokkusobimatuid otsuseid (ja opositsioon eesotsas alailma mures Urmas Reinsaluga ahastab).

Seal, mugavustsoonist väljas, on neil valus ja juhtide järgi joonduv rahvas valutab kaasa. Või ta siis ikkagi ei viitsi, vaid hülgab ebausu ning pärast järelemõtlemist kuuse all kolib igaüks vastavalt võimalustele oma mugavustsooni, teeb seal kutsumuse kohaseid, meeldivaid ja mõnusaid asju. Uueks aastaks soovin kõigile juhtidele proovida sedasama. Kui mõnukutsumust ei ole, siis aitab karjääripööre. Rahulikke pühi ja head uut aastat!