Kuna te olete aasta jooksul nii palju murelikke sõnumeid välja öelnud, siis mida üldse sellest aastast positiivsena välja tuua, peale selle, et teid aasta eurooplaseks valiti?

Mina olen saanud ennast rakendada selle aasta jooksul kaitse valdkonnas, Eesti riigikaitset arendades ja viimased kuud ka Eesti kaitsetööstust arendades. Ma arvan, et minu jaoks on olnud väga töine ja sisukas aasta.

12. juunil ütlesite, et lahkute kaitseministeeriumi kantsleri ametikohalt. Ma tsiteerin teie Delfile antud intervjuud. "Põhjus on selles, et alates 2023. aasta riigikogu valimistest ei ole Eesti valitsuspoliitikud enam langetanud hädavajalikke riigikaitsega seotud otsuseid." Ma lugesin teie toonased intervjuud kõik läbi. Te suhteliselt kordasite mitte ainult samu mõtteid, vaid isegi samu lauseid. Millal te neid lauseid endale märkmikusse hakkasite kirjutama?

Kui ma nüüd kirjeldan oma tööd kaitseministeeriumis ja me hiljuti just rääkisime sellest ka toonase kaitseväe juhatajaga, siis meil oli unikaalne ajalooline võimalus teha tööd sellisel pöördelisel ajal, olla kogu selle maailma muutumise esireas,
panustada palju. See oli väga innustav. Aga üks asi, mis ei lahkunud kordagi minu peast ja ma tean, et ka kaitsejuhataja peast, oli see, et me teeme kogu aeg liiga vähe ja liiga hilja. See oli väga rusuv ja kammitsev mõte. Ja eriti selline vastutus õlgadel tegi selle töö raskeks. Sa oled seal, sa teed, sa näed, sa tead, mis on lahendused ja ometi ei õnnestu miinimumtasemel neid asju sellisena ellu viia, nagu peaks. Ma arvan, et need murenoodid hakkasid enam-vähem koonduma siis, kui me esimest korda sellest täiendavast laskemoonavajadusest hakkasime rääkima. Eks ta sealt järjest hakkas tulema. Mul on hea meel, et mõned asjad on läinud nüüd paremaks.

Te koondasite oma lahkumise kaitseministeeriumist sõnumi ümber, et Eestile on tarvis täiendavat laskemoona vähemalt 1,6 miljardi euro eest. Kõik, kellelt küsida, kirjeldavad teid hästi eesmärgile pühendunud inimesena. Teil on plaan, te ei lahmi niisama. Juba toona ma mõtlesin, et kuidas te uskusite, et ühe kantsleri tagasiastumine, sellega seoses antavad mõned intervjuud, panevad siis poliitikuid otsustama, et jah, nüüd leiame need 1,6 miljardit.

See oli see asi, mida meil ei õnnestunud teha. Kuigi me suhteliselt tundlikest asjadest aina valjemalt rääkisime nii kinniste uste taga kui ka lõpuks päris avalikult. Kui nüüd seda ratsionaliseerida mingit pidi, siis kui mul oleks olnud teadmised, oskused, mismoodi seda kuidagi muudmoodi teha, ma oleks seda siis teinud. See oligi kogu strateegia, et sellele teemale tähelepanu juhtida ja selleks, et see ei oleks lihtsalt targutamine, tuli panna ka omalt poolt kaardid lauale.

Nii mõnelgi teisel poliitilisel hetkel oleks asi teadmiseks võetud, see oleks tõenäoliselt pälvinud sellise nädalase tähelepanu ja siis oleks elu läinud edasi. Te ikkagi tabasite sellist poliitilist pakku.

Tagantjärele vaadates võib igasuguseid asju ratsionaliseerida. Ma keeldun uskumast seda, et mingid otsused tehti ühe intervjuu põhjal. See poliitiline nõudlus, see vajadus, soov ka Eesti inimeste poolt selliseid kulutusi ja sellist koormat võtta, on kogu aeg olemas olnud ja ma arvan, et see tegi selle otsuse tegemise uue valitsuse ja peaministri jaoks palju lihtsamaks. Selles ma olen küll täiesti veendunud, et ei peaminister ega ülejäänud koalitsioonikaaslased võtnud selle kaalutluse aluseks seda, mida mina konkreetselt ütlesin, vaid seda, mida nad pidasid poliitiliselt tulusaks sellel hetkel. Ja ma arvan, et see oli igatpidi õige samm.

Kui valitsus ei oleks vahetunud, siis kas see otsus oleks tulnud?

Te panete asja kuidagi niipidi, nagu see oleks olnud väljapressimine. Minu jaoks oli see pigem tagasivaade ning see, et mul ei ole
õnnestunud teha seda, mida ma olen oluliseks pidanud.

See oli rohkem protest kui plaan?

Ma olin ikkagi esitanud lahkumisavalduse mitu nädalat enne seda. See oli minu oma otsuste põhjendamine, ma arvan. Mul ei olnud mingit poliitilist agendat seal taga.

Kaitseminister Hanno Pevkur ütles hiljuti Delfile, et pole teiega pärast augustit enam rääkinud.

Kaitseministriga, kui ma nüüd mõtlen, siis tõepoolest ei ole õnnestunud kokku saada rohkem.

Ta ütles selles Delfi intervjuus, et kui te oleksite kasvõi ühel koosolekul enne seda lahkumist öelnud, et kui 1,6 miljardit ei tule, siis te lähete ära. Et siis oleks see talle kuidagi palju lihtsam olnud. Kui paljude inimestega te nüüd tülli läksite?

Selline käitumine, et kui nii ei tee, nagu mina tahan või ei taha, töötas viimati teises-kolmandas klassis võib-olla. Ja ma kahtlen, kas see oleks olnud üldse kuidagipidi professionaalne või normaalse inimese käik, kui seda kuidagi töises õhkkonnas teha. Mina ütlen, et ma ei ole kellegagi tülli läinud. Ma möönan, et võib-olla osa inimesed pahandasid selle peale. Aga ennast ma lohutan sellega, et me elame ajal, kus tuleb teha raskeid otsuseid ning olla sellistest üksikisiku tunnetest üle.

Sügise hakul otsustas valitsus igatahes, et ajavahemikul 2025 kuni 2031 kulutab riik veel lisaks 1,6 miljardit eurot laskemoonale. Kaitseväe juhataja Andrus Merilo viitas hiljuti, et sõjaline nõuanne oli siiski natuke teistsugune, aga tema on kompromissiga rahul, sest kaitsevägi saab hakata nüüd vähemalt planeerima. Kas teie olete rahul?

No otsus on otsus. Otsus on parem, kui otsust ei ole. Ja nii palju kui mina tean, siis selle otsuse sees on see, et järgmise nelja aasta jooksul on võimalik selle summa eest minna lepingusse ning need hanked ära teha, mis tähendab,
et see raha on olemas ning on võimalik suunata sinna, kus kaitseväe juhataja seda oluliseks peab. Muidugi kaitseturul on tarneprobleeme, on innovatsioon toimumas. Me peame siin näitama üles loomingulisust ning võtma ka riske. Sest mida kauemaks seda venitame, seda väiksemaks me seda urgentsust (pakilisust-toim) ise ka ju keerame.

Kas keegi toodab või on välja mõelnud viisi, kuidas kõvasti odavamalt viia 300 kilomeetri kaugusele selline kogus lõhkeainet, nagu ATACMS viib?

Kui te Ukraina uudised jälgite, siis taolisi lahendusi on palju, nad on küll enamasti droonipõhised, mitte ei lenda ballistiliselt. ATACMS on palju kiirem ja sellest tulenevalt ka üsna täpne. Ja mida kiirem ta on, seda keerulisem on teda tabada. Neid droonipõhiseid lahendusi on palju ja need on kõik väga palju odavamad. Ma arvan, et üks osa, mida Vene Föderatsioon on sõjapidamisse toonud ja mida ukrainlased on ka järgi teinud, saab väga palju tuleviku sõjapidamist mõjutama. Ehk neid õhust tulevaid ohte hakkab olema sadu või isegi tuhandeid kordi rohkem, kui enne Ukraina sõda oli.

Selline 1,5 miljoni euroste rakettide aeg saab siit läbi?

Ma arvan, et see, kuidas Venemaa on otsustanud sõda pidada lääne vastu, on nende vaatest päris loogiline. Kui sa näed, et sinu vastas on kõrgtehnoloogia, mis on igas kategoorias, igas aspektis sinust tehniliselt üle ja sul ei olegi eriti
teadmisi ning tahtmist sellele kuidagi tehnoloogias vastata, siis ainuke võimalus on sellest massiga jagu saada. See ei ole ju mingi avastus, milleni nad jõudsid 21. sajandil, seda avastust on Venemaa põhimõtteliselt teinud kogu
oma sõjaajaloos.

Nüüd on lihtsalt juhtunud selline asi, et seda kõrgtehnoloogiat läänes napib. Ja napib seetõttu, et seda toodetakse väga vähe ning nüüd napib peamiselt seetõttu, et Ukrainasse on hästi palju ära antud. Mis tähendab seda, et selle tehnoloogia hulgaga, olgugi et see on väga heal tasemel, on sellele massile väga raske vastu saada, sest massi on lihtsalt nii palju. See, mis hakkab tulevikus sõjapidamist mõjutama, inglise keeles kutsutakse seda affordable mass ehk siis taskukohane mass, ma arvan, et see on see, mille peale ka Eesti peaks aina rohkem mõtlema. See on see, mille peale meie mõtleme Frankenburgis täna.

Kui me vaatame, mida ütles Hollandi peaminister pärast JEF-i kohtumist Tallinnas, et enne, kui rääkida 2,5 protsendist, peaksime rääkima, kuidas me tänast raha kulutame. Minu kõrvale jääb sellist urgentsust natukene väheks. Aga seal on selles mõttes tõetera sees, et kui täna minna paljude asjadega hankesse, siis tarned võib-olla tulevad kuue-seitsme aasta pärast. See ei ole raha kulutamine kõige otstarbekamal moel, kui me tahame sõjalise ohuga võidelda, mis meid potentsiaalselt ähvardab kiiremini kui kuus või seitse aastat. Ehk asjad peavad muutuma odavamaks ning neid asju ehk relvi on vajalik hakata oluliselt suuremates kogustes tootma. See on ainukene viis, kuidas kaitsetööstuse koha pealt ohule vastu seista.

Kuidas need hinnad odavamaks saab?

Lääne kaitsetööstust iseloomustab täna see, et relvad on väga head, tehnoloogiliselt väga kõrgel tasemel. Nad on mõeldud selleks, et nad töötaksid iga ilmaga, igas operatsioonilises keskkonnas, pluss 40-ga kõrbekuumuses
ja miinus 30-ga kuskil meie laiuskraadil. Võib-olla kõiki neid tingimusi pole vaja. Palju meilgi seda miinus 30-t on, võib-olla on kolmel-neljal päeval aastal, mis on üks protsent kogu ajast. Äkki on see risk, mille saame võtta, kui selle arvelt saame need relvad poole odavamaks.

Ma mäletan ühte tabelit. Me soetasime mingeid varuosi suurtükkidele ja seal oli ikka umbes 100-euroseid mutrivõtmeid. Ehk siis see vana konstant, et kui miski on roheline, siis tal on kümnekordne hind juures. Kas te puutusite sellega kaitseinvesteeringute keskuse juhina kokku?

Mis on kaitseturul juhtunud viimase 30 aasta jooksul? Pärast Külma sõja lõppu hakkas nii-öelda maharelvastumine pihta, kaitsesse investeeriti aina vähem raha.
Kui turul on vähem raha, siis turg hakkab kokku tõmbama. Turustamismudelid hakkasid muutuma. Kui varem teeniti raha selle pealt, et müüdi soomukeid,
relvi, suurtükke või midagi muud ja kogu see elutsükkel oli nii-öelda kõrvalkulu, mida lihtsalt pidi pakkuma, siis nüüd, kus enam suurtükke sisuliselt pole ostetud 30...

On kuulsad Saksa panzerhaubitze'rid, mida enne sõda tehtud tehingutega vahepeal 15 aastat ei müüdud ühtegi, aga ettevõte peab kuidagi omal elu sees hoidma... Siis ta hakkas suuremat raha küsima hoolduse eest, varuosade eest, hakkas välja mõtlema igasuguseid reegleid, et ainult meie ettevõttes toodetud varuosa saab seal kasutada ja muidu näiteks garantii ei kehti. Ja see omakorda tõi kaasa selle, et asjad ei ühildu omavahel eriti. Kui toodetakse väga vähe, siis sealt krutib veelgi hinda juurde.

Ja mis eriti Ameerikas toimub, on asi, mille nimi on cost plus hinnakujundus ehk uusi võimeid arendatakse läbi selle, et ettevõte teeb pakkumise, et me arvame, et arendus maksab nii palju, sinna peale lisatakse marginaal ning siis hakatakse arendama. Ehk siis igasugune ettevõtlikkus, soov asju odavamalt ja kiiremini teha on juba lepinguliselt ära võetud. Huvi on, et projekt kestaks võimalikult kaua,
ta oleks võimalikult keeruline, et selle pealt saaks võimalikult palju raha teenida. Sest iga euro pealt või iga dollari pealt, mis sa kulutad, tuleb alati kaasa
marginaal. See on viinud sinna, et asjad on liiga kallid, asjad ei ühildu omavahel ja omakorda on see kaasa toonud selle, et neid toodetakse väga vähe ning tarneajad on väga pikad.

See ei ole kellelegi täna saladus, et kaitsetööstuse toodangut ei ole selle 1000 päeva jooksul läänes eriti tõstetud. See kõik on lükatud nii-öelda paremale – ettevõtted on läinud seda teed, et parem läheme kahekordse hinnaga lepingusse ning tagame kliendile näiteks 2032. aastaks tarne, kui teeme endale kolm uut tehast ning üritame täna võimalikult rohkem müüa.

Eks seal on ettevõtte peas mõte, et kui ma ei tea, et nad ka võib-olla kolme
aasta pärast meie käest ostavad, siis miks ma peaksin selle investeeringu tegema. Ja kui me vaatame seda pooleldi patroniseerivalt seisukohalt, et kuidas te nüüd ei näe, et Ukrainas käib sõda ja julgeolekuolukord läheb aina halvemaks,
siis ettevõte ei saa päris nii mõelda. Tema mõtleb seda, et kui ma müün suurtükke ja pataljone pole kuskilt juurde tulnud, siis kellele ma neid müün. Ja kui vastus on, et pole ette näha ka, et neid juurde tuleks, siis ei tehta ka neid vajalikke investeeringuid. Lõpuks taandub kõik sinna, et kui ei hakata kaitsesse
rohkem investeerima ja sealhulgas ka kaitsevägesid suurendama, siis ei ole ette näha, et see relvastusturg kuidagi sinna järgi tuleks.

Detsembri keskel toimus Tallinnas ühendekspeditsiooniväe (JEF) tippkohtumine. Eesti seadis sihi, et kohtumise lõpuks lubaks 10 riigi juhid, et kaitse-eelarved kerkivad 2,5 protsendini SKP-st. Mitme riigi juhid oma pealinnadest selleks mandaati ei saanud. Kas olite üllatunud?

See debatt on kahenäoline. Kui ma mõtlen sellele, mida meie peaminister võis selles olukorras mõelda, siis küllap ta oleks ka võinud välja käia, et see uus eesmärk võiks olla kolm, neli või isegi viis protsenti. Mõeldes lihtsalt selle peale,
mis oleks õige või vastaks julgeolekuolukorrale. Aga rahvusvahelises olukorras asjade kokku leppimine ei ole paraku kunst, et kes suudab ennast kõrgemale pjedestaalile panna, vaid küsimus sellest, mis on võimalik kokku leppida. Ja nagu näha, siis 2,5 protsendi juures on need läbirääkimised juba üsna rasked ja peaminister peab oma poliitilist kapitali investeerima sinna, et ikkagi jõuda selle kokkuleppeni. Õnneks ei olnudki legitiimset ootust, et see kuidagi seaduslikult saab sellel JEF-i kohtumisel kokku lepitud, küll aga järgmise aasta Haagi tippkohtumisel tuleb mingi silmaga nähtav suurenemise samm teha, sest ma arvan, et maailmas ei ole mitte ühtegi julgeolekuvaatlejat, kes arvaks, et president Trump ei tuleks mingisuguse nõudega välja, et Euroopa hakkaks nüüd dramaatiliselt rohkem raha panema.

Kas teie saate aru, mis see Trumpi imerelv on? Ma olen proovinud sellest aru saada. Hispaania Trumpi eelmise ametiaja jooksul tõstis kaitsekulusid 0,9 protsendilt ühele protsendile. Ei ole märgatav hüpe. Mis seekord tal see relv on, mida ta kasutab?

President Trumpi kõige suurem relv on ettearvamatus. Kui teha ettepanekuid, poliitilisi lükkeid nurga alt, mida kõige vähem oodatakse, siis tihti ongi see vajalik irritatsioon, mis sellise poliitilise tahte kuidagi mobiliseerib. Ju ta selle koha üles leiab.

Aga ikkagi. Kuhu kohta sinna Itaalia maksumaksja kukru vahele nuga torgatakse?

Seda Itaalia asja eriti hästi ei tea. Aga me peame Eestis ise ka mõtlema aina rohkem selle peale, kuidas me nendele probleemidele ikkagi esimeses pöördes läheneme. Tõsiasi on see, et kaitsekulutused on lõpuks funktsioon sellest, mis poliitiliselt arvatakse ja NATO on lõpuks ka poliitiline organisatsioon,
kus istuvad poliitikud, kes on rahva poolt valitud. See, et on kaitsekulud osas riikides madalamad ja osas kõrgemad, on ju peegeldus sellest, mismoodi seda ohtu nähakse. See on täiesti loogiline, et ohtu nähakse Venemaast kaugemal oluliselt väiksemana. Kui me tahame, et nüüd kõik hakkaksid dramaatiliselt rohkem tõstma, siis meie asi on kõigepealt ise teha rohkem, vastasel juhul selle jutu veeretamine on õõnes.

Kui palju me jaksame enam rohkem teha? Seda küsivad ka mitmed riigikaitsekomisjoni liikmed.

See ongi poliitikute raske töö seda öelda. Minu jaoks on kõige hirmutavam perspektiiv selline ülekäigurajal auto alla jäänud inimese õigus, et sul oli küll õigus, aga sina istud pärast ratastoolis. Kuhu sa lähed oma õigusega siis? Teised
ei täitnud reegleid nii palju kui vaja.

Kummale te USA presidendivalimiste ajal pöialt hoidsite? Kas Donald Trumpile või Kamala Harrisele, kes oli asepresident presidendile, kes ütles, et Ukrainat aitame nii kaua kui vaja, aga kunagi ei öelnud, et nii palju kui vaja?

Minul oli kodus olemas nii Kamala Harrise sinine nokamüts kui ka Donald Trumpi punane nokamüts. Mul oleks olnud võrdselt hea meel mõlema võidu üle.

Rahvusvahelistes suhetes peab konjunkturist olema.

Aga lõpuks me mängime kõikide kaartidega. Mis meil siin heietame, et kes meie liitlasriikides juhid on. Kõikidega saame läbi. Ma arvan, et väärtuspõhiselt ei ole seal nii suurt vahet ka, mis puudutab üleüldise vabadusepõhise väärtusruumi toetamist.

Alates septembrist olete kaitsetööstusettevõtte Frankenburg tegevjuht. Kuidas see amet erineb teie eelmisest ametist?

Kaitseministeeriumi kantsler oli strateegilise taseme juht, kus kaitseministeeriumi
valitsemisalas töötas igapäevaselt üle 5000 inimese. Kui me paneme kogu reservväe ning kõik asjad kokku, siis neid inimesi, kes otseselt või kaudselt olid meie tööga seotud, oli peaaegu 50 000. See tähendas seda, et need igapäevased tööülesanded ja otsused hõljusid natuke pilvepiiril võrreldes sellega, mis tihti täna tuleb teha, mis on väikeettevõtte ülesehitamine.

Kuidas teie tööpäevad välja näevad?

Tööpäevad venisid siis pikaks ja on ka praegu veninud kaunis pikaks. Aga ma arvan, et nad ei erine kuidagi teiste inimeste tööpäevadest. On palju telefonikõnesid, palju videokõnesid, kohtumisi. On asju, mis lähevad hästi, teinekord mõned asjad ei edene nii kiiresti, kui sooviksid. Lõppkokkuvõttes on see, et meil on täna ettevõttesse koondatud meeskond, kes on erakordselt motiveeritud ja soovib riigikaitsesse panustada läbi meie toodete arendamise ning selle kaudu lõpuks ka Venemaad heidutada ja meie vabaduse eest seista. See on inimeste jaoks piisavalt inspireeriv ning innustav. Mind omakorda innustab see, kui minu ümber töötavad inimesed, kes tahavad asju paremaks teha.

Kuidas te oma meeskonda kokku panete? Kas kujundate selle kuidagi enda silma järgi?

Eks iga juht lõpuks oma silma järgi kujundab seda. Lihtsalt arendades raketisüsteeme ning juhtides kaitseministeeriumit neid kattuvaid ametikohti paraku ei ole väga palju. Raketiteaduse osakonda ei olnud kahjuks kaitseministeeriumis. Talenti on igal pool maailmas ja meie ülesanne on see
üles leida. Oma ettevõtte missiooniga ning tegutsemistuhinaga oleme värbamisturul piisavalt head olnud, oleme enda juurde meelitanud üle maailma väga andekaid inimesi.

Mitu tundi või päeva läks alates 12. juunist, enne kui te esimese telefonikõne saite, et tulge meile?

Esimesed telefonikõned tulid juba tundide jooksul. Neid ikka aeg-ajalt tuli.

Kas kõik tulid ettevõtetest või nägi ka mõni teine ministeerium, et neil on vaja värsket silma?

Tuli ettevõtetest, tuli Eestist, tuli välismaalt, tuli ka avalikust sektorist, aga kaalukauss langes Frankenburgi kasuks.

Mitu erakonda teid läbi helistas?

Erakondadest ei ole mulle siiamaani keegi helistanud. Aga mu telefoninumber on kõigile teada.

Mis mulje teile poliitikast on jäänud? Kas see on koht, kus asju ellu viia?

Elu on lõpuks seiklus. Igasuguseid huvitavaid asju tuleb elus ette. Selles mõttes ma kindlasti ei kavatse ühtegi teed kinni panna enda jaoks. Ma arvan, et poliitiku, ministrina, valitsusliikmena ära teha on võimalik väga palju. Mõnes
eraettevõttes on väga keeruline sama pakkuda. Öelda, et poliitikas ei ole põnevust või eneseteostuse võimalust, oleks kindlasti ülekohtune. Ma arvan, et seal on seda väga palju.

2027. aasta valimistel?

Võib-olla 2027. aastal veel mitte.

Te olete päris pikalt rääkinud, miks te Frankenburgiga liitusite. Taavi Madiberk teie sõnul pöördus teie poole konkreetse tööpakkumisega alles augusti lõpus. Ma ei küsi üle, miks te just sinna läksite, aga miks te teistele ära ütlesite, mida nad oleks pidanud teisiti tegema, mille poolest olema paremad, et Kusti Salmi väärida?

Eks argumente on palju. Frankenburgis, lisaks Taavi Madiberkile, kes on Eesti üks silmapaistvamaid noori ettevõtjaid, töötavad ka kindral Veiko-Vello Palm, kindral Herem, kes on olnud minu väga lähedane meeskond aastaid ja kellega koos mul on tunne, et me suudame oma energiat ühendades teha suuri asju. Ja mis seal salata, minu jaoks oligi oluline see, et see asi näeks enam-vähem normaalne ka välja. Oleks ma läinud mõnda ettevõttesse, kus oleks kaitseministeeriumiga mingisugused suhted juba sisse seatud, siis ükskõik, kui õige see asi oleks olnud, see oleks ikkagi natuke kehv välja näinud.

Frankenburg on alustav ettevõtte. Sellel hetkel ei olnud kaitseministeeriumiga mitte ühtegi lepingut, mitte ühtegi hanget, minu teada isegi mitte ühtegi kohtumist toimunud ja see andis mulle omakorda võimaluse täitsa nullist midagi üles ehitada. See on väga motiveeriv väljakutse, ma siiski pean ennast nooreks inimeseks. Ja valdkond on mulle tähtis. Ma pean ennast selles valdkonnas ka kompetentseks, kogenuks ja võimalus ennast siin rakendada on minu jaoks põnev.

Kui Frankenburgi eesmärk ja siht kokku võtta, siis te plaanite toota droonide alla laskmiseks tarvilikke õhutõrjerakette ja seda kergesti kättesaadavatest komponentidest, senisest 10 korda odavamalt ja 100 korda suuremas koguses.
Päris hea plaan, miks keegi teine seda teinud ei ole?

Kui me vaatame, mismoodi oli õhukaitse ning õhuründe tasakaal pärast Teist maailmasõda üles ehitatud, siis põhines see põhimõttel, et raketid olid alati kordades odavamad kui need õhusihtmärgid. Kõik inimesed on tuttavad raketiga
Stinger, mille hind võib ulatuda kuni poole miljoni euroni, mis on röögatult kallis. Aga Stinger mõeldi välja selleks, et alla lasta helikoptereid. Isegi Vene Föderatsiooni jaoks maksavad helikopterid kuskil 20 miljonit dollarit. Selline üks 40-le teeb ikkagi helikopterite allalaskmise väga magusaks.

Patriot-raketid maksavad 4,5 miljonit ja disainiti selleks, et alla lasta hävituslennukeid. Su-34 maksab umbes 80 miljonit dollarit. See lõi sellise balansi, kus mõlemal poolel oli enam-vähem sama palju rakette ning õhuründerelvi ja läbi Külma sõja seda kõike väga hoolikalt jälgiti. Pärast Külma sõja lõppu, 90-ndate aastate algusega hakkas maharelvastumine, kus lääne pool relvastust juurde ei toodetud, nende rakettide riiul oli kaunis pikk, ehk ainus hulk, mis neil kulus, oli see, mis läks väljaõppeks. Mis omakorda tõi kaasa selle, et lühimaa õhutõrje rakettide puhul oli natukene selline ajusurm, neid eriti juurde ei arendatud. Tehnoloogia, mis 1970. aastate algusest kuni 1980. aastate lõpuni tehti, on siiamaani see, millel need raketid põhinevad. Need on väga kallid ning nende tootmist füüsiliselt ongi olnud väga keeruline suurendada.

Mis juhtus Ukrainas 2022. aasta teises pooles – suurtükimoon sai mõlema poole peal otsa ja vallandus suur innovatsioon ehk hakati igasuguste õhusõidukite külge panema lõhkepäid. 2022. aastal oli see kõik niisugune kodukootud, natuke kokku plätserdatud asi, mis oli kaugelt ebaefektiivsem kui suurtükituli ise. Aga siiski tekkis turg, mis oli kümned tuhanded õhusõidukid kuus. Kui tekib turg, siis tekib tootjaid juurde, tekib käivet juurde, tekib tegijaid juurde, tekib konkurentsi juurde, asjad lähevad paremaks ja 2023. aastal oli see juba Ukraina ja Vene Föderatsiooni poolt kokku kuskil 100 000 kuus. Sellel aastal, kui me kõik kombineerime, on juba miljon kuus. Jah, see on väga palju kaldu nende kõige väiksemate ehk FPV droonide poole, aga siiski. Ja nüüd, kui me vaatame, mis seda kasvu kannustab, siis see on seesama majanduslik kalkulatsioon. Nii Vene
Föderatsioonil kui ka Ukrainal on huvi neid õhusõidukeid edasi toota nii kaua kui raketid, millega neid alla lastakse, on kümneid või isegi 50 korda kallimad.

Ikkagi, miks keegi teine ei ole veel teinud vahendit, mis on odavam? Või käib praegu võidujooks selles vallas erinevate ettevõtete vahel?

Ma täpselt ei tea, miks teised pole teinud. Ma arvan, et suurte ettevõtete puhul kehtib selline turu loogika, et miks teha odavamaid ja väiksemaid asju, kui sul on võimalik olemasolevaid asju mitmekordse kasumiga müüa. Pluss väga suurtes ettevõtetes on innovatsioonikultuur oluliselt teistsugusem, ei ole niisugust ettevõtlikkust. Jah, täna meie ettevõttes läheb kogu energia ühe toote peale, suuremates on seal tooteportfellis võib-olla sadu erinevaid tooteid, mis teeb igasuguse innovatsioonitsükli kordades pikemaks ja kordades kallimaks. Ja ei saa öelda, et droonivastase ohuga ei tegelda. On ju olemas laserid, millest me kõik oleme lehest lugenud. Väga palju energiat läheb nende püüdurdroonide peale. Need kõik on väga vinged lahendused ja kindlasti leiavadki tulevikus väga palju rohkem kasutamist. Lihtsalt see, mismoodi meie Frankenburgis täna asju näeme, on see, et pikaajaline lahendus, mis tagab selle massi, saab olema rakettidepõhine, sarnaselt, nagu kogu õhutõrje infrastruktuur on rakettidepõhine olnud pärast Teist maailmasõda. Põhjus on väga lihtne – raketid on täpsed, raketid on võrdlemisi lihtsad, raketid ei nõua väga palju opereerijaid.

Aga rääkides innovatsioonist, siis te kasutate sihtmärkide tabamiseks tehisintellekti. Mida see tähendab?

Tehisintellekt tähendab seda, et arvuti arvutab, leiab sihtmärgid ise üles ning suudab siis raketi suunata selle sihtmärgi poole. Üks asi on rakettide ehitamine, teine asi on sihtmärkide avastamine. Ei ole igas riigis pidevalt sellist õhuseire katet peal, mis eeldab seda, et see tarkus, mis on rakettide või droonide peal,
läheb suuremaks ja kui sa eeldad, et see läheb suuremaks, siis see peab olema kuidagipidi mingit tarkust täis ja tehisintellekt on see, mis meile seda tarkust täna pakub.

Kas olete raketti juba lendamas ka näinud?

Oleme näinud lendamas.

Sihtmärke on tabanud?

Me ehitame raketti sellepärast, et see saaks sihtmärkidele pihta ja töö selles suunas käib. Ma olen veendunud, et juba lähiajal saame avalikkust selle
kohta informeerida.

Kui kaugel te selle prototüübiga olete? Mida seal peab veel arendama? Mis on valmis või enam-vähem valmis ja mis on see, mis on tehniliselt kõige keerulisem?

See on selline asi, mida avalikkuses väga täpselt ei taha rääkida, kuna meid ei kuula mitte ainult raadiokuulajad, vaid kindlasti kuulavad inimesed, kes tahaks seda ka kiiresti järgi teha ning võib-olla ka need, kellel on vaenulikud kavatsused. Üleüldiselt igas maailma keeles peetakse raketiteadust millekski, mida käsitletakse ühe kõige kõrgema inimintellekti saavutusena. Seal on väga palju keerukaid asju. Kui keegi tahab veenduda selles, kuidas panna mingit suure puukaika sarnast asja õiges suunas lendama, siis proovige visata seda kuhugipoole ja vaadake, kui hästi ta lendab täpselt sinna, kuhu te ise tahate. Selle asja lendama panemine on tervikuna väga keerukas. Aga meil on väga talendikas meeskond, kes saab sellega hakkama.

Te olete päris kiiresti raha kaasanud. Ettevõtte väärtus oli viimati 50 miljonit eurot. Ma saan aru, et nüüd, kui britid tulevad kampa, väärtus kõvasti kasvab. Mille peale raha kulub?

Ettevõtluses asi nii käibki, et investorid investeerivad oma raha, võtavad riske sellega, teevad ära mingisugused olulised kulutused, et seda hiljem suuremas mahus tagasi teenida. Tänased kulutused on meil peamiselt seotud tööjõuga, prototüüpimisega.

Ma olen mõne viimase kuu jooksul kuulnud, et tootmine hakkab Ukrainas peagi pihta. Siis, et tootmine hakkab Lätis ja nüüd sõlmisite brittidega olulise lepingu. Lugesin, et ettevõte investeerib Suurbritanniasse 50 miljonit eurot. Paistab, et tootmine hakkab Suurbritannias. Kuhu see esimene tehas siis tuleb?

Ma saan täna kinnitada, et tootma me hakkame. Mismoodi täpselt, me hea meelega laseme rääkida tehastel endil.

Millal?

Ettevõtte eesmärk on teha neid asju nii kiiresti kui võimalik. Me ei kavatse teha maailma parimat raketti. Me kavatseme teha raketti, mida saab võimalikult kiiresti saata sõjaväljale Ukrainasse. Ja jällegi ma arvan, et meie saavutustest räägivad teod ise ja anname sellest siis teada, kui on õige aeg.

Aga nüüd te lähete Ukrainasse ka rakette katsetama?

Ükski kaitsevaldkonnas tegutsev ettevõte ei saa oma missioonist või oma tööst kuidagipidi tõsiseltvõetavalt rääkida, kui nad Ukrainas kohal ei oleks. Meie oleme täpselt samasugused. Kus me siis veel oma rakette katsetame kui mitte Ukrainas,
kus neid kõige rohkem vaja läheb?

Mis see rakett siis maksma hakkab?

Me saame täna öelda, et rakett saab olema tänaste lahendustega võrreldes kümneid kordi odavam.

Millega võrreldes?

Lühimaa rakettidega võrreldes.

Kas see rakett võiks maksta siis 50 000 eurot tükk? 20 000 eurot tükk? See on juba nõksa odavam kui Shahedi droon, aga kindlasti mitte odavam kui väikesed droonid.

Esialgu me peame alustama sellest, et selle kõige keerukama Shahedi ning Lanceti või Orlani saaks maha võetud, sest nemad lendavad pikema laskeulatusega. Mõeldes natukene selle peale, et Shahed on relv, mille laskeulatus on 2500 kilomeetrit, siis vaadates seda, kuidas Venemaa neid Ukrainas kasutab, oleks natukene naiivne mõelda, et see relv on välja
arendatud ainult sellepärast, et seda ainult Ukrainas kasutada. Seda enam, et need laskeplatvormid on siiamaani olnud rindest mitte rohkem kui 100 kilomeetri kaugusel. See on see oht, mis on ka meie ihule kõige lähemal ja sellega tuleb kõigepealt tegeleda.

Donald Trumpi valitud Ukraina ja Venemaa eriesindaja Keith Kellogg ütles alles päev enne seda, kui me oma intervjuud salvestame, et tema arvates on nii Kiiev kui ka Moskva rahuläbirääkimisteks valmis, et mõlemad on kurnatud ja nüüd on vaja kohtunikku nende lahutamiseks. See on päris hoiatav sõnum, et ta ei näe Ameerika Ühendriike sellena, kes surub Venemaa põlvili, vaid kui vahekohtunikku. Mis te arvate, mis pärast 20. jaanuarit juhtuma hakkab? Kui kuulata Euroopa riigijuhte, siis nende sõnumid on ühtsusest ikkagi väga-väga kaugel.

Ma olen lugenud suure meelehärmiga rahvusvahelisi ajalehti viimastel
nädalatel ja kuudel. Kunagi, kui Ostap Bender kirjutas, et kui kavatsed inimeselt kogu raha ära varastada, siis sa pead hakkama teda varakult selle mõttega harjutama. Selle rahu asjaga on natukene samamoodi. Kõigepealt räägiti rahust eitavas vormis, siis räägiti sellises tinglikus kõneviisis, aga nüüd ta on järsku tekstides igasugustes vormides. Sellest räägitakse igasuguse valehäbita.
Loomulikult kõik tahavad rahu saada lõpuks, lihtsalt küsimus on selles, kas rahu saabub tingimustel, kus Ukraina võidab või vähemalt see paistab välja niimoodi, et Ukraina võidab või see paistab välja nii, et Venemaa võidab. Kui me täna peaksime joone vahele tõmbama, siis ma arvan, et ei suuda keegi mitte ühtegi ukrainlast veenda selles, et nemad on selle sõja võitnud ja ma kahtlustan, et ka Eestis on väga vähe inimesi, kes arvaks, et Ukraina sõja võidaks.

See on see lõpptulemus, mille vastu on Eesti kõik riigijuhid, sõjaväes, kaitsevaldkonnas tegutsevad inimesed kõige rohkem hoiatanud, et kui Venemaa jalutab siit minema teadmisega, et olgugi, et ta maksis selle eest väga suurt hinda inimestes, majanduses ja nii edasi, siis siiski teiste riikide ründamine, okupeerimine, inimeste tapmine ja vägistamine toob sulle poliitilist kasu. Me kõik teame, mis siit edasi tuleb. Seetõttu on see kriitiline aeg. Kui Ameerika Ühendriikidest tulevad taolised sõnumid, siis Euroopas peab see tähendama lihtsalt seda, et nüüd tuleb võtta üks sõõm värsket õhku ning ennast kokku võtta. Tuleb võtta ise juhtpositsioon, et Ukrainat sõjast võidukalt välja aidata. See saab olema maailma ajaloo pöördepunkt, kui Ukraina selle sõja peaks kaotama.

Kas te arvate, et see sõõm värsket õhku Euroopa poolt tuleb?

Lõpuks ta kipub niimoodi olema, et viimane mõistlik lahendus tehakse siis, kui kõik muud lahendused on ennast ammendanud ja nende muude lahendustega on tavaliselt see, et ikka tuleb alati kuskilt juurde. Aga maailma ajalugu on ka näidanud, et lõpuks on kuskil liidrid, kes astuvad paar sammu päevapoliitikast kõrgemale ning võtavad selle vastutuse endale. Ma olen tegelikult veendunud, et Euroopas leiduvad need inimesed ja ka Eesti poliitikute hulgas on neid hulgaliselt.

Aga kahe käe sõrmedest vist piisab, et lugeda need pealinnad ette, mis räägivad Tallinnaga ühte keelt?

Ma olen selle üle mõelnud niimoodi, et Euroopa Liidus on 27 riiki, igal pool on presidendid, peaministrid. Enamikus riikides on need peaministrid ja presidendid jõudnud näiteks kooli ühiskonnaõpetuse õpikusse mitte terve lehekülje jagu vaid lõigukese jagu. Ja kui nende liidrite teadvusesse jõuab selline tõdemus, et see lõik saab olema ainult see, mis ütleb, et tema oli see, kes ei teinud midagi, kui tal oli võimalus, siis ma arvan, keegi ei soovi endast midagi taolist sinna kirja panna. Seetõttu kõik need ajaloolised võrdlused Churchilli ja Chamberlainiga toovad väga hästi esile sellist moraalset polariseerumist. Mingisugune sarnane instinkt meid sellele võiduteele lõpuks ikkagi juhatab.
Sest kõik ju teavad, mis see teine tee on ja keegi ei taha olla see, kelle kohta saab hiljem öelda, et tema sepistas seda teed.

Päris optimistlik olete.

Kõige pimedam on alati enne koitu.

Kuulge, te ütlesite seda esimest korda umbes 1000 päeva tagasi.

Ma mäletan, et millalgi kevadel ma ütlesin midagi taolist selle kohta, et enne, kui asjad lähevad paremaks, lähevad asjad halvemaks.

Või oli see teie hea sõber Jonatan Vseviov, kes on seda öelnud?

Jonatan on seda kindlasti öelnud.

Aga enne, kui asjad lähevad paremaks, lähevad asjad halvemaks ja siis nad lähevad veel halvemaks, siis veel halvemaks ja siis lähevad täiesti hulluks ja alles siis hakkab vaikselt minema paremaks. Ettevaates on väga keeruline aru saada sellest, millal need asjad täitsa hulluks lähevad. Kui Eestis iga päev ringi käia, õhtuti tänavatel, restoranides, õhtul telekat vaadates kodus, siis ma arvan, et keegi ei kirjelda seda veel sellisena, et asjad on läinud täitsa hulluks. Arvata, et meil on nüüd täiesti vesi ahjus igal pool, ei ole ka vist päris õige.

Ma ei teagi, kas see oli nüüd intervjuu ja aasta lõpuks optimistlik või pessimistlik noot.

Eks pessimistlikud inimesed näevad igal pool pessimismi ja optimistid samamoodi optimismi.

Kas saab olla ikkagi kuidagi lootusrikas järgmise aasta suhtes?

Ma olen enda jaoks selle niimoodi defineerinud, et see aeg, kus me kompenseerime tegude puudujääke sõnadega, on ammu möödas. See kehtib riigijuhtide kohta, aga see kehtib täpselt samamoodi tavaliste inimeste kohta.
Kui on suur ärevus, siis seda tuleb maandada tegudega, tuleb maandada sellega, et sa suunad energia sinna, mis aitab meil riigina, aga ka individuaalselt inimesi ette valmistada kriisideks. Ma arvan, et see meelekindlus ning see vahvus, mis sealt tärkab, on päris inspireeriv. Lõpuks väärtuste ning vabaduste eest seismine on see, mis meil kõigil väikse sipelga paneb mööda selga jooksma.