Igavesse koju on lahkunud Jimmy Carter, USA 39. president, kes saavutas suurema tuntuse ja populaarsuse mitte USA-d juhtides, vaid hoopis hiljem inimõigusi ja julgeolekut kaitstes ning heategevust propageerides.

Presidendikampaania ajal tutvustati Carterit valijatele kui lihtsat maapähklikasvatajat, pühapäevakooli õpetajat ja baptisti jutlustajat, "meest meie seast", kuigi enne seda jõudis ta ka osariigi kuberner olla.

Presidendi ametis selgus, et sellest kõigest edukaks tööks ei piisanud: majandus kiskus kiiva, katse kõiki rikkaks maksustada jooksis ettearvatult liiva.

Välispoliitikas kujunes ületamatuks väljakutseks Iraani revolutsioon ja islamiseerumine vägagi vägivaldse malli järgi. Kuigi saavutusi kogunes mitmeid, sh Panama kanali õiguslik regulatsioon, Camp Davidi kokkulepete modereerimine Iisraeli ja Egiptuse vahel, SALT II leping NSV Liiduga tuumarelvade piiramiseks, Hiina lubamine ÜRO-sse jm, jäi ta endisele Hollywoodi näitlejale Ronald Reaganile järgmistel valimistel kindlalt alla.

Hariduselt oli Carter mereväeohvitser, võttes osa tuumaallveelaevade arendamisest, veelgi enam iseloomustab teda ehk ta surmani kestnud abielu Rosalynniga – 77 aastat. Selle tulemusega on ta kõige pikemalt abielus olnud president. Lapsi oli tal neli, järglasi kokku tublisti üle 20.

Carteri populaarsus hakkas kasvama pärast tema lahkumist Valgest Majast. Käitumise poolest oli ta tagasihoidlik, järjekindel ja empaatiline ning tema järgmiseks töökohaks kujuneski pühapäevakooli õpetaja, mida ta pidas veel aastal 2015, kui vähk juba kõvasti ta tervist kahjustas. Muide, baptisti kirikust astus ta aastal 2000 välja, üheks põhjuseks naiste ordinatsiooni tõkestamine, mis tema arvates kujutas endast diskriminatsiooni.

Mitmetes inimõigusküsimustes olid tema seisukohad vastuolulised, näiteks pidas ta vääraks aborti, aga kiitis heaks samasooliste abielu. Õigus eluasemele oli Carteri südamel, selle eest ta võitles nii sõnas kui ka tegudes, toetades kodude ehitust ja soetamist vägagi ulatuslikult.

Carter kirjutas üle 30 raamatu, oli sagedane kõnemees kantslis, heategevusüritustel ja ülikoolides. Aastal 2002 anti talle Nobeli rahupreemia mitmete konfliktide rahumeelse lahendamise eest. Eesti osas oli Carter Center, mis inimõigustega tegeles, küllaltki Venemaa propaganda mõju all, leides aastal 1993, et Eesti diskrimineerib vene vähemust. Õnneks oli tegu möödamineva nähtusega, edaspidi Eesti teemat ei torgitud.

Carter oli õigluse ja tasakaalu otsija. Selle ta oma elus ka leidis.