Jutu aluseks on Capricia Marshalli mälestused tema ajast USA presidentide Bill Clintoni ja Barack Obama protokolliülemana (Capricia Penavic Marshall, "Protocol. The Power of Diplomacy and How to Make It Work For You", 2020). Marshall märgib, et kriiside maailmas, nagu praegu, on diplomaatia vahendid asendamatud. Tema arvates on käitumisreeglid praegu kõikjal ohus. Ja ärimaailmas kasutatakse protokollireegleid liiga vähe. Kuid teatavate normide eiramine võib viia nii ärilepingu kaotamiseni kui ka riikide puhul sõjani.

Hea näide on sotsiaalmeedia, kus näeme massiliselt vastastikust poriloopimist, mahategemist ja pehmelt öeldes sõimu. Tegelikult tasuks vahel kasutada võimalust sinna mitte kirjutada. Kui vanasti oli mõiste "drink and dial" ehk täis peaga helistamine ja nii-öelda asjade ajamine, siis tänapäeval on see "drink and write". Ehk samas seisundis netis asjatamine.

Marshall annab oma raamatus ulatusliku ülevaate erinevatest protokolli võimalustest. Alates kasvõi kohtumisteruumi valikust ja selle kaunistamisest kuni toidu, kingituste ja keelte valikuni.

Huvitav märkus, et madalama laega ruumis kalduvat inimesed mõtlema konkreetsemalt kui kõrge lae all. Lillevanik laua kesksel mõjuvat aga lõdvestavalt. Detailid on alati väga tähtsad. USA protokolliteenistuses olla kolme silmapaari reegel, iga detaili peab kolm inimest üle vaatama. Kuigi ka siis võib prohmakaid juhtuda. Autor toob näiteks ühel riikidevahelisel kohtumisel Filipiinide riigilipu tagurpidi asetamise. Asja muutis hullemaks tõik, et Filipiinidel tähendab lipu tagurpidi vardasse tõmbamine sõjaseisukorras olekut.

Eesti lipuga on korduvalt seda jama juhtunud, et värvid on tagurpidi. Olen ise ühel NATO kohtumisel pidanud korraldajate juurde minema ja paluma lipp teistpidi vardasse tõmmata.

Eraldi lugu on kõrgete tegelaste nimedega. Kasulik on alati kontrollida nende hääldust ja oma delegatsiooni juhile see nimi kasvõi hääldusega koos kirja panna. Muidu võib asi koomiliseks minna. Meenub Vladimir Putini võimetus või soovimatus Kasahstani presidendi ees-, isa- ja perenime korrektselt hääldada.

Tore lugu juhtus NATO-s, kui tollane peasekretär lord Robertson püüdis Eesti tollase kaitseministri Jaak Jõerüüdi nime välja öelda, et talle sõna anda. Jaagust sai Jack, aga perenimega oli asi lootusetu. Robertson sättis oma suud nii- ja teistpidi, kuid siis ohkas, lõi käega ja ütles: "Olgu, Jack, sinu kord…"

Riiklikel visiitidel, kuid ka muidu viiakse-tuuakse ka kingitusi. Kunagi oli välisministeeriumis kombeks öelda, et ametlik kingitus on raske, kallis ja täiesti mõttetu. Neid näiteid peaks ministeeriumi laos vist hulgaliselt olema. Siiski võib õigesti valitud kingitus olla ka jäämurdja ja tekitada kõnelusteks soodsa õhkkonna.

Ajaloost on teada ka kingitustest keeldumist. Nii näiteks olla omaaegne Siiami kuningas soovinud president Abraham Lincolnile kinkida karja elevante, et need Ameerika metsades paljuneksid ja loomariiki rikastaksid. Lincoln siiski keeldunud.

Protokolliülema amet on üldiselt keeruline ja ma ise ei suudaks ette kujutada selle tööga tegelemist, kuigi paljudele see meeldib. Selles rollis pead kogu aeg teisi karjatama ja kõike võimalikku ning võimatut arvestama. Puhuti võib see üsna raske olla.

Meenub, kuidas läksin Kabulis Afganistani presidendile Hamid Karzaile volikirju üle andma. Istusin protokolliülema kabinetis ja hakkasin juba närviliseks minema. Meenutasin protokolliülemale, et aeg hakkab kätte jõudma. Ta mõtles ja ütles: "Noh, hea küll, hakkama minema. Inshallah, ehk on president kohal…". Kabulis näisid üldse väga paljud asjad sõltuvat Allahi tahtest, sest seda väljendit kuulsin ma korduvalt, ka näiteks lennuväljal, kus lennuk tõusis õhku mitte ajakava, vaid Allahi tahte alusel.

Kohaliku kultuuri tajumine on üldse väga tähtis. Näiteks Lähis-Idas ja Aasias ei ole sobilik istuda nii, et vestluskaaslane teie kingatalda näeb. Tald on roojane ja alandav, kuna see on keha madalaim punkt.

Visiitkaarti on kõige viisakam anda aga kahe käega, või siis parema käega. Vasaku käega on üldse probleeme näiteks Indias, Aafrikas ja Lähis-Idas, kus seda roojaseks peetakse. Kunagi ei tohi saadud kaarti hooletult tagataskusse suruda, see oleks nagu märk, et te istute kaardi andja peale. Kätlemisel tasub meeles pidada, et tugev käepigistus on mõnes kultuuris tahumatuse märk. Ka lai naeratus võib mõnes kultuuris rumalust tähendada.

Kummardamine on omaette värk. USA president piirdub üldiselt peanoogutusega. Näiteks kui president Obama Jaapani keisriga kohtudes tema ees poole kehaga kummardas, läks meedia pöördesse, et see on riigi alandamine jaapanlaste ees ja peaaegu riigireetmine.

Toit on tugev diplomaatiline tegija. On olemas isegi mõiste "toidudiplomaatia". Üldiselt tasub alati pakkuda midagi oma rahvusele omast, see toimib hästi. Kuigi võib ka raskusi tekitada. Kui olime NATO saadikutega visiidil Kuveidis, pakuti meile kõrbetelgis tohutult suure panni pealt riisi lihaga, mis oli tõeline hõrgutis. Ühe saadiku küsimuse peale teatasid kuveitlased, et see on vastsündinud kaamelipoeg, mis tervikuna ära hautatud… Mõnel seltskonnas viibinud daamil läks söögiisu ära.

Paljudes maades on kohtumisel ka suudlemise komme. Õigemini küll suudluse imiteerimine. Jutuks olevas raamatus on näide president Jimmy Carteri suudlusprohmakast. Nimelt võttis ta kohtumisel Briti kuningannaga kätte ja suudles toda otse huultele. Kõik kangestusid, sest monarhi isik on püha ja teda ei tohi omal algatusel üldse puudutada.

Lõpetuseks otsustavuse vajadusest. President Obama olnud Moskvas visiidil koos naise ja tütrega. Protokolliülem koos presidendi lapse, Vene ja Ameerika turvameestega ootas Kremli värava juures, et presidendi korteež nad lennuväljale sõites peale võtaks, kuid autod kihutasid neist mööda. Turvameestel kolonniga ühendust ei olnud ja keegi ei teadnud, mida teha.

Marshall nägi aga ühte pesuautot ja käratas turvadele, et pidage see kinni ja sõidame presidendile järele. Nood kokutanud natuke, kuid täitsid käsu, ja nii saabuski presidendi tütar lennuväljale sellesama pesuautoga, küsides isalt sarkastiliselt, et ega too kedagi või midagi juhuslikult maha ei unustanud.

Ehk kokkuvõtteks on protokoll nii vajalik kui ka kasulik.