Kliiniliste psühholoogide väljaõppe rahastamine seisab savist jalgadel

Kuigi Eestis on suur puudus kliinilistest psühholoogidest, ei ole nende väljaõpe senini jätkusuutlikult rahastatud. Nii näiteks ei tasu õppuril kutseaasta jooksul olla pikalt haige ega suunduda vanemapuhkusele ning psühhoterapeudiks soovijad peavad olema valmis maksma üle 6000 euro omast taskust.
Eestis valitseb endiselt kliiniliste psühholoogide põud ning järjekorrad nende vastuvõtule on oluliselt pikemad kui lähiriikides. Kutsekoja eelmisel aastal avaldatud tööjõuvajaduse prognoosi järgi koolitatakse kliinilisi psühholooge praegu välja märkimisväärselt vähem, kui neid lähiaastatel tööturul vaja on.
Kuigi riik on astunud viimastel aastatel lisasamme, et psühholooge juurde koolitada, ei ole kliiniliste psühholoogide väljaõpe, mis ühes lisakutsete omandamisega on enam kui kuus aastat pikk, endiselt jätkusuutlikult rahastatud.
Kliiniliste psühholoogide kutseliidu aseesimees Iiris Velling on ise näiteks kliiniline lapsepsühholoog. Lapsepsühholooge on Eestis kokku alla 50.
"Praegu ei ole inimesed motiveeritud sellise väljaõppe korraldusega lapsepsühholoogia kutset omandama. Kui see sellisel viisil jätkub, siis ma ei näe, et lapsepsühholoogide arv kasvaks," rääkis Velling.
Psühholoogide mure saab alguse kutseaastast, mis on üldse eeldus, et omandada kliinilise psühholoogi kutse. See on midagi sarnast, nagu arstidel on residentuur. Kutseaastale jõuavad psühholoogid, kel on viieaastase õppe järel omandatud juba magistrikraad.
Alates 2021. aastast on kutseaasta olnud rahastatud riigieelarvest, varem oli selle jaoks raha leidmine täielikult inimese enda vastutus. Sellest hoolimata ei ole kutseaasta endiselt kliinilise psühholoogia õppekava osa, vaid riik rahastab väljaõpet iga aasta hankega.
Selleks õppeaastaks näiteks sai Tartu Ülikool riigilt 820 000 eurot, et koolitada välja 15 kliinilist psühholoogi.
Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia juht Kirsti Akkermann rääkis, et sedaviisi rahastamine on probleemne nii õppuri kui ka ülikooli vaatest. Näiteks ei võimalda aastane hange õppuril pikalt haige olla ega suunduda vanemapuhkusele, sest vastasel juhul tema kutseaasta katkeks.
"Näiteks inimene ootab last ja läheb emapuhkusele. Sel juhul ei saa ta käia paralleelselt ka tööl, sest Eesti seadused ei luba seda ja see ei oleks ka lapse ega ema seisukohalt mõistlik. Kuna meie periood on esimesest septembrist 31. augustini, siis saabki see periood läbi. Tal ei ole aga võimalik enam tagasi tulla, sest meil ei ole garantiid, kas järgmisel aastal oleks seda kutseaasta rahastust. Kui kutseaasta ka uuesti hankega välja kuulutatakse, ei ole tal võimalik lihtsalt uuesti õppijaks tulla, sest meil kandideerivad õppekohale juba uued inimesed," selgitas Akkermann.
Akkermann lisas, et praegune hankepõhine rahastusmudel ei võimalda ka osakoormusel õpet või kutseaasta koormuse hajutamist, nagu see on arst-residentide väljaõppes.
Kuus päeva nädalas 1500 euro eest
Niiviisi igal aastal hangete korraldamine tekitab probleeme ka ülikoolile, sest ülikoolil pole kindlust, kas või millises mahus järgnevatel aastatel üldse kutseaastat rahastatakse.
"Praegu me oleme näiteks olukorras, kus ministeerium on öelnud, et sel aastal hange tuleb. Minul oleks aga juba praegu vaja minna tööandjatega läbi rääkima, öelda kes on potentsiaalsed juhendajad, uurida, mida potentsiaalsed tervishoiuasutused vajavad ja nii edasi. Kogu see protsess on meie jaoks ebastabiilne. Mõnikord näiteks kuulutatakse hange välja alles mai lõpus või juuni alguses. Eeldatakse, et me teeme vastuvõtukatsed ja siis algab õppetöö esimesest septembrist," rääkis Akkermann.
Kutseaasta on üles ehitatud nii, et neljal päeval nädalas on õppur mõnes tervishoiuasutuses, näiteks haiglas praktikal. Viies päev nädalas on mõeldud aga õppetööks, mille jaoks peab tihtipeale ka Tartusse ülikooli kohale sõitma.
Kliiniliste psühholoogide kutseliidu aseesimees Iiris Velling märkis, et probleem on tõik, et raha makstakse kutseaastalistele aga vaid 0,8 koormuse eest ehk õppetööks mõeldud päev ei ole rahastatud. Kuna töötasu alus on Eesti keskmine palk, siis teeb see umbes 1500 eurot kuus.
"Kui inimene töötab näiteks neli päeva nädalas Tallinnas, siis peab ta ise maksma ka oma transpordi eest, et minna reedeti Tartusse õppima. Reedene õppepäev ei ole aga tema jaoks tasustatud. Tegelikult on see äärmiselt ebaõiglane, kui mõelda, et nad saavad tasu vaid 0,8 koormuse eest. Tegelikult reaalne koormus on neil ligikaudu kuus tööpäeva, sest õppepäevale Tartus lisandub veel ka iseseisev kodune õpe," rääkis Velling.
Ministeerium kiireid lahendusi ei paku
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anne Randväli ütles, et ka ministeeriumile ei tundu praegu korraldatavad hanked hea ja jätkusuutliku lahendusena, kuid see on see, mis on riigile olnud praegu jõukohane.
Asjaoluga, et hanked välistavad pikalt haige olemise ja vanemapuhkusele suundumise, ei olnud vaimse tervise osakonna juhataja samas kursis.
Randväli selgitas, et veel 2021. aastani oli psühholoogide kutsete rahastamine täielikult inimese enda vastutus ning kutseaasta korraldamine hankega oli mõeldud algusest peale ajutise lahendusega ühiskondlikult terava probleemi lahendamiseks.
Ta märkis, pikemas perspektiivis peaks psühholoogide kutseaasta, vähemalt kliiniliste psühholoogide puhul, muutuma normaalseks haridussüsteemi osaks, sarnaselt arstide residentuuriga.
"Ministeerium on juba astunud samme selles suunas ning esimesed arutelud ülikoolidega on toimunud," ütles Randväli.
Terviseala asekantsleri nõunik Vootele Veldre rääkis, et sotsiaalministeerium püüab koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga taaskäivitada kutseaasta teemalised arutelud aasta teises pooles.
"Kuna edasiliikumise võimalusi sel teemal on mitmeid, ei saa me kiireid lahendusi paraku pakkuda. Konstruktiivse koostöö korral oleks võimalike regulatiivsete muudatuste varaseim jõustumise aeg 2027/2028 õppeaastaks," märkis Veldre.
Veldre sõnul on sarnase kutseaasta kasutusele võtmisest huvitatud ka mitmed teised kutsealad, nagu näiteks loovterapeudid. Seega ei lahendaks riik kutseaasta reguleerimisel üksnes kliiniliste psühholoogide, vaid enamate kutsealade väljaõppe probleemi.
Psühhoterapeut maksab kutse eest tihti omast taskust 6000 eurot
Kliiniliste psühholoogide kutseaastaga seonduv ei ole siiski kogu psühholoogide väljaõppe ainus murekoht. Eraldi küsimus tekib, mis saab edasi siis, kui kutse on omandatud, kuid soovitakse spetsialiseeruda mõnele kitsamale erialale.
Nii näiteks on kliinilistel psühholoogidel võimalik spetsialiseeruda kas lapsepsühholoogiale, psühhoteraapiale, kohtu- ja korrektsioonipsühholoogiale või neuropsühholoogiale.
Kutseliidu aseesimees Iiris Velling rääkis, et kuueaastasest kliinilise psühholoogia kutse omandamisest ei piisa, et pädevalt laste probleeme lahendada. "Lapsepsühholoogia on väga spetsiifiline valdkond," märkis ta.
Velling selgitas, et lapsepsühholoogia lisaväljaõpe eeldab, et inimene on sel erialal praktiseerinud 400 töötundi lapsepsühholoogi juhendamisel ning läbinud veel 390 õppetunni ulatuses ka eraldi õppeaineid.
Kui töötundide ning juhendaja tasustamise osas annab veel tööandjaga, näiteks haiglaga, kokkuleppele jõuda, siis õppeainete läbimiseks peab inimene tavaliselt raha suuremas osas ise leidma.
Velling arvutas kokku, et lapsepsühholoogia kutse omandamiseks vajalike õppeainete läbimine läheb praegu Tartu Ülikoolis maksma kuskil 1300 eurot. Viis aastat kestev kliinilise psühhoterapeudi kutse maksab aga üle 6000 euro.
"Siia lisanduvad veel rahvusvahelised täiendkoolitused ja konverentsid, kus üks päev läheb maksma 100–200 eurot. Tegelikult on see inimesele äärmiselt kulukas protsess," rääkis Velling.
Vellingu sõnul sõltub haiglates inimese omaosaluse määr suuresti haiglaeelarvest ehk sellest, kui palju on haiglal psühholoogide täiendkoolitusteks raha planeeritud.
"Mõned aastad tagasi saime tasuta väljaõpet pakkuda ka tänu ühele Norra projektirahastusele. Nüüd on see aga ära langenud ja tegelikult on see ikkagi väga minimaalne, mida haiglad on võimelised oma eelarvest maksma," ütles Velling.
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anne Randväli ütles, et mõistab muret, et kutseaastast edasi on kliiniliste psühholoogide õppes spetsialiseerumine õppuri või tööandja kulul.
"Omalt poolt saan öelda seda, et võtame sammhaaval. Me oleme leidnud võimaluse rahastada kutseaastat, järgmise sammuna on oluline töötada kutseaastale jätkusuutlik lahendus ja liigume sealt edasi," ütles Randväli.
Kutsekoda: kliinilisi psühholooge koolitatakse liiga vähe
Tervise arengu instituudi statistika kohaselt töötas 2023. aasta novembris Eesti tervishoiuasutustes 183 kliinilist psühholoogi.
Kehtiv kliinilise psühholoogi seitsmenda taseme kutse oli 2024. aasta mais 362 inimesel, kaheksanda taseme kutse aga kaheksal inimesel. Kutse annab psühholoogide liit ning selle taotlemise eeldus on erialase magistriõppe edukas läbimine koos kutseaastaga, mis sisaldab spetsialiseerumiskursuseid ja juhendatud praktikat.
Kutsekoja eelmisel aastal avaldatud tervisevaldkonna tööjõu-uuringus kirjutati, et kuna tööjõuvajadus lähiaastatel on niivõrd suur, siis võiks kaaluda kliinilise psühholoogi kutseaastale vastuvõetute arvu kahekordistada – senise 15 õppija asemel võiks vastuvõtt ulatuda kuni 30 inimeseni igal aastal. Uuringus lisati, et ka see ei pruugi samas olla piisav, et katta tuleviku vajadust.
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse põhjal on kliiniline psühholoog tervishoiutöötajaga võrdsustatud, kui ta osutab ravi ning on registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis.
Kliinilise psühholoogi ametiala keskmine brutokuupalk tervishoius oli 2023. aasta märtsis 2846 eurot.
Toimetaja: Urmet Kook