Lindude rõngastamine võib Eestis tasuliseks muutuda

Keskkonnaagentuur soovib linnu- ja nahkhiirerõngastajate vastutuse suurendamiseks ja asutuse eelarvekulu vähendamiseks muuta rõngastamise vabatahtlikele rahaliselt kulukamaks.
"Tuleks alustada sellest, et mitmel pool Euroopas on rõngastamine tasuline: Tšehhis, Poolas, aga ka Suurbritannias. Rõngastamine on osaliselt seotud vabatahtliku seirega, eelkõige kodanikuteadusega, aga ka teadustöö, huvihariduse ja hobidega," rääkis keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Ragne Erimäe.
"Seni oli kogu rõngastamisega seonduv keskkonnaameti kohustus ja rõngaid tuli väljastada tasuta. Nüüd on soov kogu rõngastamise süsteem üle vaadata ja anda kõik rõngastamisega seotud tegevused üle keskkonnaagentuurile. Rõngatasude kehtestamine on kõige muu kõrval üsna väike muudatus," rääkis Erimäe.
Erimäe sõnul on probleemiks olnud see, et kui riik teeb midagi tasuta, siis enamik inimesi järgib reegleid, aga on olnud ka probleemseid isikuid, kes ei arvesta rõngastamisega seotud vastutust.
"On juhuseid, et inimene kaotab ära mõned rõngaketid, ja riik peab muudkui uusi andma, selliste rõngaste hilisem kasutamine lindudel võib aga häirida kogu rahvusvahelist süsteemi, kui andmed baasi ei jõua, samuti on suur oht linde vigastada, kui rõngad sattuvad kogenematu inimese kätte. Õnneks on sellised juhtumid pigem erandlikud," sõnas Erimäe.
Erimäe sõnul tekitab rõngastamisloa väljastamine ja hilisem kontrollimine riigile halduskulu.
"Rõngastajatel on alati kohustus esitada aruandlus oma rõngastatud lindude kohta, mis lähevad rahvusvahelisse andmebaasi, mida Eesti poolt esitab Keskkonnaagentuur. Seda, kas nad aruandeid ka esitavad, peame me pidevalt kontrollima, samuti milliseid liike iga märgistaja üldse rõngastada tohib," ütles Erimäe.
Erimäe: kas riik peab hobi kinni maksma?
Rõngastega on seotud ka otsesed kulud, ütles Erimäe.
"Meie ülesanne on riiklik seire. Kui soetame rõngaid teadusprojektidele ja hobirõngastajatele, siis peame selleks raha leidma. Kärbete tingimustes aitavad rõngatasud kindlustada rõngavaru hankimiseks vajaliku ressursi ka juhul, kui lisandub uusi mahukaid teadusprojekte. Teine võimalus oleks mõne riikliku seiretöö tegemata jätmine," sõnas Erimäe.
"Enamik rõngastajaid ei näe tasudes probleemi, see võib olla keeruline neile, kes rõngastavad väga suures mahus, need on eelkõige teadusprojektid," rääkis Erimäe.
Eestis on pidevalt tulnud juurde hobirõngastajaid.
"Kõik andmed on väärtuslikud, kuid kõige väärtuslikumad on andmed, mille kogumine on eesmärgistatud ja koordineeritud. Kui tegemist on aga inimese omaalgatusliku huvitegevusega, siis kas riik ikka peab selle täies mahus kinni maksma," küsis Erimäe.
Erimäe sõnul hakkaks muudatuse vastuvõtmisel kolme rõngaketi hind olema 45 eurot.
Linnuvaatleja: lisakulu ulatub sadadesse eurodesse
Linnuvaatleja Jaanus Aua rääkis ERR-ile, et Eestis rõngastatakse ligikaudu 100 rõngastaja poolt aastas 60 000-80 000 lindu.
"70 protsenti neist rõngastatakse 10-15 rõngastaja poolt. Ehk siis aktiivne rõngastaja püüab ja märgistab isiklikku aega ja ka rahalisi vahendeid panustades vähemalt 3000-5000 lindu aastas. Enamus Eesti rõngastajatest ei ole majanduslikult just kõige briljantsemal järjel ning seetõttu, silmas pidades meie keskpärast maksejõudu, langeks rõngastatavate lindude arv pärast rõngaste tasuliseks muutmist oluliselt, hinnanguliselt poole võrra," sõnas Aua.
Aua hinnangul on rõngaste tasuliseks muutumisel ja uue märgistaja atesteerimise tasu sisseseadmisel minimaalne lisanduv kulu rõngastajale olla mitte vähem kui 750 eurot aastas.
"Siinjuures peab silmas pidama ka seda, et pahatihti vajab uuendamist ka inventar. Ja vajaminev inventar on vägagi kallis. Me ei saa siin näiteks tuua Belgiat, Saksamaad, Rootsit või Soomet, ja isegi mitte Tšehhit, kui maid, kus linnurõngad on tasulised, kuna nimetatud maade elukvaliteet ja ostujõud on
oluliselt paremad, kui Eestis elavatel inimestel," sõnas Aua.
Aua hinnangul oleks kõige mõistlikum seadusemuudatuse eelnõu, mille aruteludesse vabatahtlikke rõngastajaid ei kaasatud, prügikasti visata.
"Nende teemade juurde tuleks naasta 10-15 aasta pärast, siis, kui meie vabatahtlikud looduseuurijad on elukvaliteedi õustes suutelised suuremaid koormisi kandma," ütles Aua.

Toimetaja: Mari Peegel