"Pealtnägija": moodsad makseplatvormid kui sarivõlgnike uus pelgupaik
Kuidas suudab eraisiku pankrotis ja suurtes võlgades härra elada luksuslikku elu ja korraldada suuri seltskonnasündmusi? Ühe võlaloo tagant ilmneb, et välismaa virtuaalpankadest ja rahvusvahelistest makseplatvormidest on saanud kõikvõimalike rongavanemate ja sarivõlgnike uus pelgupaik, sest Eesti kohtutäiturite küüned sinna üldjuhul ei ulatu, selgub seekordsest "Pealtnägijast".
Kui uskuda temast kirjutatud artikleid, on Andres Peets (fotol) Eesti üks edukamaid meelelahutusärimehi. Ta elab stiilses vanalinna korteris, särab seltskonnaüritustel koos vippidega ja korraldab uhkeid galasid. Kuid ametlikult on 65-aastane ettevõtja paljas nagu püksinööp.
Nõukogude ajal muusikuna tegutsenud Andres Peets teenis vabanemise järel varanduse peamiselt telekomiäris Reveko, valgusfoore ja liiklusmärke paigaldavas ettevõttes Signaal ning omas pealinnas populaarset ööklubi ja restorane, aga paraku andis ärile hoobi 15 aasta tagune finantskriis. Peets tegi enda sõnul mitu ebaõnnestunud äritehingut ja jäi pankadele laenu tagasimaksmisega hätta. Probleeme võimendas see, et samal ajal triivis karile ka tema mitukümmend aastat kestnud abielu ning algas varajagamine.
"Supiraha eest müüdi pankrotipesa kaudu ära kõik minu arestitud vara, kuhu muu hulgas kuulusid suured rannaäärsed maaüksused teiselpool Haapsalu lahte. Blokeeriti kõik minu kontod, sealhulgas seati keelumärgid ajutiselt kõikide minuga seotud ettevõtetele. Üsna lühikese ajaga tegelikult tehtigi mind maksejõuetuks," rääkis Peets "Pealtnägijale".
Eraelulistesse detailidesse liialt laskumata olgu öeldud, et Peets jäi eksabikaasale võlgu ligi 140 000 eurot ning novembris 2014 kuulutati välja tema eraisiku pankrot.
Pankrotihaldur valgustas ettevõtja varad ja sissetulekud põhjalikult läbi, leidis ridamisi vastuolusid Peetsi sõnade ja tegelikkuse vahel, aga viis aastat hiljem lõppes menetlus ikkagi pankroti raugemisega. Peetsilt polnud sentigi võtta. Nelja lapse isa ja kolmekordne vanaisa väitis toona kohtus ja kinnitab ka nüüd "Pealtnägijale", et peale mõnede riidehilpude tal maist vara ei olegi ning ta elab sõna otseses mõttes uue naise kulul.
Peets ei ole kaugeltki erand. Ka ajakirjandusest on läbi jooksnud mitu prominentset võlalugu, alates muusikutest ja kontserdikorraldajatest kuni poliitikute ja edukate koolitajateni välja. Kogenud kohtutäituri Risto Sepa ja võlavaidlustele spetsialiseerunud advokaadi Kaire Sepperi sõnul on Eestis sagedane, et kroonilised võlgnikud säilitavad ka pärast eraisiku pankrotti harjumuspärase elukvaliteedi ning hämavad täituritel silmad ja suud täis.
"Edukad ettevõtjad, kes niimoodi toimetavad, kellel on mitu autot, ükski ei ole nende nimel. On laste nimel, on naiste nimel. On korterid Kadriorus. Käivad mängivad tennist, käivad restoranides, esinevad igal pool, koolitavad teisi. Ja siis nad ütlevadki sulle ja kohtunikule täiesti selge näoga, et aga mul ongi väga hea naine, kes minu eest niimoodi hoolitseb ja mulle kõike pakub," rääkis Sepper.
Peetsi sõnul temal autot ei ole. "Ma vahel kasutan abikaasa autot, ma olen paadunud jalgsi käija. Ma käin jalgsi, tänagi käisime tütrega tenniseväljakul. Ma elan vanalinnas ja võtsime trammi ja sõitsime tenniseväljakult trammiga tagasi."
Kui Peetsi eksabikaasa Anu sattus lõpuks ise majanduslikesse raskustesse ja eraisiku pankrotti, pani haldur naise lahutusest tekkinud nõude mehe vastu oksjonile. Võla ostis jurist Tanel Riivitsa firma, kelle põhitegevusala ongi võlavaidlused.
"Vararegistritest päringud näitasid, et tegemist on piltlikult öeldes püksinööbiga meil, kuid pigem pälvis minu tähelepanu just tema sotsiaalne taust. Ja räägime nii, nagu on. Tegemist on väga edeva inimesega, kes on endast meediasse väga palju jälgi jätnud," kommenteeris Riivits.
Peetsi sõnul öelnud Riivits talle, et tema menetlustaktika sisaldab ka ebaeetilisi võtteid. "Ma saan aru, et neid oli kaks. Üks on siis selline, et sinu juurde saadetakse mõni briketinägu või pelmeeninägu, kes hakkab neid asju menetlema. Teine tema taktikaline väide oli muidugi, et okei, te olete tuntud inimene, et me hakkame teid vaenama siis avalikult."
Ühel hetkel kruvisid emotsioonid üle ja Peets asus võlakütti sotsiaalmeedias verbaalselt ründma. Kokkuvõttes leiab Peets, et hoopis tema on mastaapse mainekahjustusoperatsiooni ohver, kuhu on lisaks mässitud tema elukaaslane, kes on tuntud peokorraldaja, aga ka täiskasvanud lapsed, sõbrad ja äripartnerid, kellele Riivits on saatnud agressiivses toonis kirju ja sõnumeid.
"Pealtnägija" võttis selle teema ette põhjusel, et see pole üksik maksa-mu-raha-ära tüüpi lugu, vaid ilming hoopis laiemast probleemist. Nimelt selgus, et kui vanasti oli välismaa varikontode loomine kallis ja keeruline, siis praegu toimub see paari hiireklikiga kodust lahkumata.
Viimastel aastatel on tekkinud kümneid, kui mitte sadu veebi- ja äpipõhiseid makseplatvorme ja finantsvahendusteenuseid, mille põhieesmärk on konkureerida klassikaliste pankadega just rahvusvahelistes maksetes, mis varem olid kallid ja kohmakad. Ühelt poolt on teenus suunatud isikuvabadusele, teisalt on moodsatest piiriülestest rahaplatvormidest saanud asjatundjate sõnul võlglaste seas omamoodi pelgupaik, kuidas arestitud pangakontodele vaatamata tavapärast elu jätkata.
"Lihtsustatult öeldes, kui arvelduskonto on näiteks Leedus, Lätis, Saksamaal, siis Eesti kohtutäituri käsi sinna ei ulatu. Meie liikumispiir, õigus maksma panna on seotud ainult Eestis avatud pangakontode filiaalide ja makseteenuseid osutavate ettevõtete kaudu," nentis kohtutäitur Risto Sepp.
Võlakütid nimetavad selles kontekstis eriti Eesti omanikele kuuluvat Wise'i, leedukate loodud Paysera, sakslaste N26'e ja brittide Revoluti teenuseid. Ka Andres Peetsil on Belgias Wise'i platvormil arveldusarve, kuhu laekub tema igakuine pension. Kui võlakütt Riivits juhib tähelepanu, et keskmisel inimesel ei ole tegelikult vaja välismaa pangakontot, vastab Peets, et ta saab päris rammusat pensioni, mille ta on enda sõnul ausalt ja töökalt välja teeninud.
Saamaks aimu, kuidas asi ikkagi praktikas töötab, helistas "Pealtnägija" ühte sellisesse kontorisse. Ajakirjanik mängis elatisvõlglast, kes teenib ümbrikupalka ja tahab raha välismaa kontole panna, et kohtutäiturid jaole ei saaks. Money Expressi klienditeenindaja juhendas helistajat kohale tulema, et anda oma dokument ja kinnitas pärimise peale, et kohtutäiturid kontole ligi ei saa.
Kui üldjuhul jääb raha liikumisest elektrooniline jälg, siis antud juhul on peitmine tehtud nii mugavaks, et tegelastel, kes saavad näiteks sissetuleku ümbrikus, on võimalik minna Money Expressi kontorisse ja seal sularaha sisse maksta.
Money Expressi kodulehe andmetel omab ettevõte Tallinnas kolme sularahakontorit: üks Põhja-Tallinnas, teine Lasnamäel Mustakivi keskuses ja kolmas Tallinna vanalinnas. Kusjuures rangelt võttes on tegevus täiesti legaalne ja ettevõttele on väljastatud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tegevusluba.
"Pealtnägija" avastas aga, et probleemile on ka vastumürk.
Nimelt, kui Eestis on tehtud kohtulahend, aga võlgnik kannab oma sissetulekud välismaale, on sissenõudjal võimalik pöörduda avaldusega kohtusse ja paluda endale väljastada Euroopa täitekorraldus. Selle dokumendiga saab pöörduda juba vastava riigi ametnike poole, kus pangakonto asub, ja paluda algatada uus täitemenetlus. Advokaat Kaire Sepper tõdeb aga, et väga paljud seda teha ei oska. "See võib tuua kaasa kulusid. Olenevalt riigist võivad erinevad kulud sellega lisanduda. Paljudel ei ole seda tahtmist, ei ole seda finantsilist võimekust."
Ühelt poolt möönavad ka riigi esindajad, et pahausksed isikud saavad uusi maksekeskkondi kasutades võlausaldajad pika ninaga jätta, teisalt riivaks kruvide kinnikeeramine esiteks inimõigusi ja seda ei saa niikuinii teha, sest jutt käib välismaal asuvatest firmadest.
Sarnast debatti peeti esimest korda 2021, kui pensioni teise samba vabatahtlikuks muutmise järel hakkasid teiste seas raha kättesaamiseks avaldusi tegema ka võlgnikud ja rongaisad, aga nii mõnigi suunas selle välismaale.
Kui toona põhjendati, et raha hoidmine välismaa kontol on inimese põhiõigus ja üleüldse puuduvad riigil väljamaksete arestimiseks vajalikud IT-lahendused, siis juba aasta hiljem saadi süsteemid töökorda ja viimase kahe aasta jooksul on teise samba väljamaksetest kantud kohtutäituritele kokku ligi 11 miljonit eurot võlgnike raha. Justiitsministeeriumi esindaja sõnul käib nüüd arutelu, kas midagi sarnast on võimalik teha ka teiste riigi väljamaksetega, nagu näiteks sotsiaaltoetused.
"See on probleem, see takistab sissenõudjate perspektiive selle võlgnevuse kättesaamiseks ja me oleme siin ministeeriumite vahel juba vahetanud neid sõnumeid, et me võiks tulevikus tulla tagasi selle juurde, et riigi väljamaksed läheksid Eestis Eesti krediidiasutusse avatud pangakontole," ütles justiitsministeeriumi vabakutsete talituse nõunik Aleksandr Logussov.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi