Justiitsministeeriumi teade, et Eesti riik andis sotsiaalmeediaplatvormi Meta kasutusse ligi neli miljardit sõna, tekitab nõutust ja tõsist muret. Veelgi enam hämmastab justiits- ja digiministri Liisa Pakosta intervjuus ERR-ile väljendatud seisukoht, et ka meediasisu tuleks tehisaru arendajatele tasuta kasutada anda. 

Sellise lähenemisega on mitu põhimõttelist probleemi.

Esiteks on ajakirjanduslik sisu autoriõigustega kaitstud intellektuaalne omand. Asjaolu, et ERR-i sisu on loodud maksumaksja raha eest, ei tähenda, et seda võiks tasuta loovutada kasumit teenivatele tehnoloogiahiidudele. See seaks halvemasse konkurentsiolukorda eraõiguslikud meediaorganisatsioonid, kes investeerivad märkimisväärseid summasid kvaliteetse sisu loomisesse.

Samuti ei maksa paljud rahvusvahelised tehnoloogiaettevõtted, mis Eesti turul tegutsevad ja siinset sisu kasutada soovivad, Eestis makse. Kas on õiglane anda neile tasuta ligipääs sisule, mille loomist on rahastanud Eesti maksumaksjad?

Teiseks, ajal, mil USA-s ja teistes riikides on käimas kohtuprotsessid seoses sellega, et tehisaruettevõtted on rikkunud autoriõigusi, saadab Eesti riik vastupidise signaali. Selle asemel, et kaitsta kohalike sisuloojate õigusi, kutsutakse üles oma sisu tasuta ära andma.

Kolmandaks tekib küsimus võrdse kohtlemise põhimõttest. Mis alustel otsustatakse, millistel tehisaru arendajatel on õigus tasuta ligipääsule ja millistel mitte? Kas näiteks Hiina ettevõtted saavad samad õigused? Kes ja milliste kriteeriumite alusel seda otsustab? 

Eesti meediaettevõtted pole tehnoloogilise progressi vastu, kuid praegu tekkinud olukorra lahendamiseks on hädavajalik viivitamatult peatada igasugune autoriõigustega kaitstud meediasisu tasuta loovutamine tehisaru ettevõtetele.

Selle asemel tuleb alustada läbirääkimisi õiglase kompensatsioonimudeli väljatöötamiseks, mis arvestaks nii sisuloojate õigusi kui ka vajadust arendada eesti keele tehnoloogilist võimekust. Sellesse protsessi tuleb kindlasti kaasata kõik huvigrupid, sealhulgas Eesti Meedialiit ja eraõiguslikud meediaorganisatsioonid.

Eesti keele ja kultuuri püsimajäämine on kahtlemata oluline eesmärk, kuid selle nimel ei saa ohvriks tuua sisuloojate autoriõigusi ega moonutada ausat konkurentsi. Tehisaru arendajad peaksid sisuloojatega sõlmima õiglased kokkulepped, mitte lootma riigi poolt tasuta jagatavale sisule. 

Eraldi tähelepanu väärib isikuandmete kaitse aspekt. Meediasisu sisaldab paratamatult isikuandmeid, inimeste nimesid ja muid andmeid, mida ajakirjandus tohib töödelda üksnes ajakirjanduslikul eesmärgil. Sisu üleandmine tehisaru treenimiseks kujutab endast täiesti uut laadi isikuandmete töötlemist, milleks on vaja eraldi õiguslikku alust.

Praegu pole selge, millisele õiguslikule alusele tuginedes kavatseb riik meediasisu ja seal sisalduvaid isikuandmeid Metale üle anda. Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse rikkumine võib kaasa tuua märkimisväärsed trahvid: kuni 20 miljonit eurot või neli protsenti käibest. Seda Eesti riigile.

Veelgi murettekitavam on asjaolu, et Meta on korduvalt näidanud oma suutmatust või soovimatust järgida Euroopa Liidu andmekaitse reegleid. Ainuüksi viimase aasta jooksul on ettevõte saanud mitmeid rekordilisi trahve isikuandmete kaitse rikkumiste eest – 1,2 miljardit eurot 2023. aastal ning 251 ja 91 miljonit eurot 2024. aastal.

Tekib õigustatud küsimus, kuidas kavatseb Eesti riik tagada oma kodanike isikuandmete seaduspärase töötlemise, kui andmed antakse ettevõttele, mis on korduvalt näidanud süstemaatilist hoolimatust Euroopa andmekaitsereeglite suhtes?

Millise signaali saadab see meie kodanikele ja rahvusvahelisele kogukonnale, kui riik ise ergutab andmete üleandmist ettevõttele, mille suhtumine privaatsusesse on olnud äärmiselt problemaatiline?