Seksuaalvägivalla ohvriks langenute traumeerivad üleelamised ei lõppe sageli kuriteo endaga, sest ühiskondlik reaktsioon võib kujuneda sama laastavaks. Ohvrisüüdistamine on ilming, mis on kinnistunud nii juurdluspraktikates kui ka ühiskondlikes hoiakutes, vähendades kannatanute valmisolekut juhtunust rääkida ning õiguskaitseorganite poole pöörduda. Selle nähtuse tõttu, kus vastutus asetatakse täielikult ohvri õlule, jäävad juhtumid varjatuks, kurjategijad vastutusele võtmata ning kannatanud üksi oma murega.

See ajendaski mind ohvrisüüdistamise teemal kirjutama – kuidas sellega kaasnev stigma takistab kannatanuid abi otsimast, süvendab kuritegude alaraporteerimist ning traumajärgsete vaimse tervise probleemide ulatuslikkust.

Ühiskonnas levinud väärarusaamad ja stereotüübid seksuaalvägivalla kohta takistavad ohvritel abi otsimast. Seksuaalse väärkohtlemisega on seotud ohtralt müüte, mis õõnestavad kannatanu usaldust abi saamise osas.

Ohvritena saadakse pigem etteheiteid kui empaatiat, sest seksuaalkuritegude puhul süüdistatakse neid tihti välimuse, riietusstiili, varasemate kogemuste ja käitumise alusel (Ali ja Majdoubi, 2024: 63).

Samuti levib väärarusaam, et seksuaalvägivald eeldab raskeid vigastusi ja füüsilise jõu kasutamist. Tegelikult seda enamasti ei kaasne, sest suurem osa ohvreid on liiga hirmul, et vastupanu osutada (Eesti seksuaaltervise liit, 2018: 4). 2024. aasta statistika näitab, et ühiskonna teadlikkus soopõhisest vägivallast on küll paranenud, kuid andmed on siiski murettekitavad.

Sotsiaalkindlustusameti (2024: 2) andmetel arvab 38 protsenti Eesti elanikest, et naised põhjustavad ise oma riietusega vägistamist, 27 protsenti leiab, et kannatanud on seksuaalses väärkohtlemises osaliselt ise süüdi, ning 25 protsenti usub, et ilma füüsilise vastupanuta ei ole tegu vägistamisega.

Selline suhtumine pärsib ohvrite valmidust abi otsida, sest oht kriitikalaviini alla langeda ning taasohvristatud saada on liialt suur. Ühiskonnas levivad väärarusaamad ja stigmad kahjustavad kannatanute enesekindlust abi otsimisel. On oluline pöörata tähelepanu müütide kummutamisele ning teadlikkuse tõstmisele.

Teiseks vaigistab ohvrisüüdistamine kannatanu, mis võimaldab vägivallatsejal sageli vastutusest pääseda. Justiitsministeeriumi seksuaalkuritegude menetluspraktika ülevaatest (2022: 4) selgub, et enamik seksuaalvägivalla ohvreid ei teata juhtunust ega otsi abi.

Samuti leiab sealt infot, et 2021. aastal registreeriti küll 753 seksuaalkuritegu (ibid.: 9), kuid neist vaid 172 saadeti kohtusse (ibid.: 3). Kõikidest juhtumitest 204 jõudis prokuratuurini menetlusotsusteks, kuid 172 juhtumit lõpetas politsei prokuratuuri loal, mis tähendab, et neid ei uuritud edasi, ning 25 juhtumit lõpetas prokuratuur ise, otsustades, et need ei lähe kohtusse (ibid.: 9).

Kõik ülejäänud registreeritud seksuaalkuriteod ei jõudnud isegi menetlusfaasi. Seega ei saa mööda vaadata asjaolust, kui absurdsena näib kohtusse suunatud juhtumite osakaal.

Süüdimõistva otsuseta võivad lõppeda ka lood, kus isegi fikseeritud vigastused ei ole kohtu jaoks piisavad. On olnud juhtumeid, kus ohver on pöördunud samal päeval seksuaalvägivalla kriisikeskusesse, fikseerinud kõik vigastused nii intiimpiirkonnas kui ka teistel kehaosadel, kuid vaatamata eksperthinnangutele ja arstide dokumenteeritule, on menetlus lõpetatud.

Prokuratuur on leidnud, et vigastused ei ole piisavad tõendamaks, et vägivaldne akt toimus nõusolekuta. See viitab süsteemi nõrkusele, kui isegi selged tõendid ei viita õigusemõistmisele ja kuriteo toimumisele.

Nõusolekuseadus Eesti õigussüsteemis võiks tagada ohvritele parema kaitse ning muuta seksuaalkuritegude menetluse efektiivsemaks.. Nõusolekuseadus ei ole ainult naiste õiguste küsimus, Põhjamaade kogemus näitab, et pärast sellise seaduse vastuvõtmist on kasvanud ka meeste valmisolek oma kogemustest rääkida ja abi otsida (Lahe, 2024).

Ohvrisüüdistamine võib kuritegevust suurendada, mitte ennetada, kuna see vähendab tõenäosust, et kurjategijad võetakse oma tegude eest vastutusele. Lisaks mõjutab see tunnistajate valmisolekut tunnistuste andmiseks ning kriminaalõigussüsteemi valmisolekut kurjategijate vangistamiseks (Ali ja Majdoubi, 2024: 65).

Kui vägivallatseja jääb karistuseta, võib see jätta mulje, et vastutus lasub ohvril, mis süvendab kannatanu vaimse tervise probleeme ja raskendab juhtunust taastumist.

Uuringud on näidanud, et juhtunust tekitatud psühholoogiline trauma võib põhjustada mitmeid tõsiseid vaimse tervise probleeme, nagu ärevust, paanikahooge, usalduse kaotust ning depressiooni (ibid.: 64). Samuti kannatavad vägistamisohvrid sageli posttraumaatilise stressihäire all, mis võib põhjustada välgatusi, mälestusi, sundmõtteid ja õudusunenägusid.

Need probleemid muudavad taastumise ja igapäevaelu toimetuleku palju keerukamaks (ibid.: 64). Juhtunust tervena väljumine ning täisväärtusliku elu juurde naasmine vajab tohutult tööd ning professionaalset abi. Kannatada saab ka ohvrite enesekindlus, sest enesehinnang sõprussuhetes ja romantilistes suhetes on hoobi saanud, ohvrid tunnevad ennast väärtusetute ja "räpastena" (ibid.: 64). Ohvri süüdistamine millegi eest, mis ei tohiks kunagi ühegi inimesega juhtuda, ning mille ennetamine ei pruukinud olla tema kontrolli all, ei ole õiglane ega inimlik.

Kuigi teema on emotsionaalselt raske, on äärmiselt oluline sellest rääkida, mitte vaikida hirmust kriitika ees. Ohvrisüüdistamisega seotud stereotüübid takistavad ohvritel juhtunust teavitamist, luues soodsa pinnase kurjategijatele, et jätkata oma tegutsemist ilma vastutust kandmata. Lisaks süvendab ohvrisüüdistamine ohvri psühholoogilisi ja emotsionaalseid raskusi, mis võivad oluliselt mõjutada tema võimet juhtunuga toime tulla ning elus edasi liikuda.

Kommentaar valmis Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala aine "Eesti keele suuline ja kirjalik väljendusõpetus" argumenteeriva teksti kirjutamise ülesande raames. Juhendasid Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva.

Kasutatud allikad

• Ait Ali, S., El Majdoubi, I. (2024). Sex Crimes and Victim Blaming: How to Stop It. Journal of Gender, Culture and Society, 4(1), 60-68.
• Sotsiaalkindlustusamet. (2024). Elanikkonna hoiakud ja teadlikkus seksuaalvägivallast.
• Vellemaa, K. B., Vändra, M. (2018). Seksuaalvägivald teadlikkuseks, toimetulekuks ja ennetuseks. Eesti Seksuaaltervise Liit.
• Justiitsministeerium (2022). Seksuaalkuritegude menetluspraktika ülevaade.
• Lahe, H. (11.10.2024). Hanah Lahe: Eesti vajab jah-mudelil põhinevat nõusolekuseadust. ERR.