Kai Part: nõusolekuseadus muudab suhtumist seksuaalvägivalda
Seksuaalvägivalla ohvrid ei pruugi alati ründajale vastu hakata, sest nende keha on ellujäämise nimel hirmust tardunud ning just seetõttu on ka Eestis vaja vastu võtta nõusolekuseadus, kirjutab Kai Part.
Viimastel aastatel on Eestis käivitunud arutelu nõusolekuseaduse üle. Selline seadus tuleks kindlasti vastu võtta, sest see muudaks oluliselt suhtumist seksuaalvägivalda. Praegune suhtumine on pigem selline, et kui üks osapool ei öelnud seksuaalaktile selgelt ei, oli ta sellega nõus. Nõusolekuseadus muudab olukorda nii, et kui üks osapooltest ei väljendanud selgelt nõusolekut, oli tegu tahtevastase aktiga.
Mis vahe siin üldse on? Vägistamine või ka vägistamise katse on seksuaalne rünnak, mille puhul võib rünnatava ajus tekkida kaitsereaktsioon, millest seni on veel küllaltki vähe räägitud. Seda nimetatakse tooniliseks liikumatuseks, mis lihtsamalt öeldes tähendab šokiseisundis tardumist. See võib tekkida igasuguse füüsilise ja seksuaalse ründe korral äärmusliku hirmu olukorras, kus inimese aju tajub, et põgenema pääsemine ja vastupanu osutamine pole enam võimalik.
Nähtust uurinud teadlased on seda nimetanud ka vägistamisega seotud paralüüsiks ehk halvatuseks. Ilmselt on see evolutsiooni käigus tekkinud looduslik reaktsioon, kaitsemehhanism, mille eesmärk on tagada ellujäämine ja mis esineb kuni kolmveerandil ohvritest.
Kogu keha tarretav hirm
Ohvrid on kirjeldanud seda näiteks kui ajutist võimetust enda käsi või jalgu liigutada, osa on värisenud üle keha ega ole suutnud end liigutada, kuigi keegi neid otseselt kinni ei hoidnud. Nende sümptomite hulka kuulub ka võimetus appi hüüda või üldse häält teha. Selle seisundi kohta on ka eesti keeles juba ammustest aegadest mitmeid väljendeid, näiteks "tardusin soolasambaks", "jäin ehmatusest tummaks või "veri tarretus soontes".
Lisaks on inimesed kirjeldanud tundetust valu osas, kuigi mõni aeg hiljem võidakse näha, et ollakse vigastatud ja siis tunda ka valu. Aga toimuva ajal valu ei tunta. Surmahirm võtab inimesed selles olukorras üle ja kustutab kõik muud mõtted või emotsioonid.
Üks osa kirjeldustest räägib ka justkui oma kehast eraldumisest, kus ohver vaatas ennast ja endaga toimuvat otsekui lae kohal hõljudes pealt, olles ise justkui oma kehast eraldunud. Inimese aju lülitub välja, et oleks vähem hirmus ja ta ei pruugi hiljem mäletadagi, mis täpselt juhtus.
Ohver hakkab ennast süüdistama
Toonilise liikumatuse hindamiseks on kümnepunktiline skaala, mis kõiki neid eelpool kirjeldatud ja veel ka muid näitajaid hindab. Sõna "tooniline" tuleb lihastoonusest, krampi tõmbumisest ja inimese kehaline olek võiks olla ka üks seksuaalse nõusoleku märke.
Kas partner on lõõgastunud, kas tema keha liigutab vastu seksuaalses mõttes, milline on tema ülejäänud kehakeel ja näoilme – see kõik on märgiks nõusolekust või siis vastupidi, tahtevastasest seksuaalaktist. Kui partneri lihased on pinges, ta ei suuda liigutada ega rääkida, siis need tundemärgid viitavad väga selgelt hirmule, mitte nõusolekule.
Toonilise liikumatuse üks oluline aspekt on veel ka see, et seda kogenutel esineb hiljem suurema tõenäosusega posttraumaatilise stressi häiret, ärevust ja depressiooni. Seda seetõttu, et kuigi tardumise näol on tegu kaitsereaktsiooniga, siis hiljem hakkab see inimest ikkagi vaevama. Kui ta sellest reaktsioonist välja tuleb, siis järgmistel päevadel ja nädalatel ta ei mõista, miks see temaga juhtus, miks ta vastu ei hakanud. Tooniline liikumatus juhtub paraku automaatselt, inimene ise ei otsusta, et nüüd ma tardun.
Raskesti mõistetav seisund
Tavaliselt paljud inimesed mõtlevad, et kui keegi mind ründab, küll ma siis vastu hakkan. Tegelikkuses on see reaktsioon reflektoorne. See juhtub murdosa sekundi jooksul, kui aju raalib välja olukorra, millest ära ei pääse, sest vastane on liiga tugev. Kui inimene hiljem selle peale mõtleb, siis ta ise ka ei saa aru, miks nii juhtus ning küsib endalt, miks ma nii käitusin. Miks ma vastu ei hakanud, miks ma ära ei jooksnud?
Me näeme seda oma seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse patsientide pealt, et see ongi väga segadusse ajav, et miks ma nii ometi käitusin. Kui inimesed ei tea, et see on automaatne reaktsioon, siis hakkavad nad ennast süüdistama, tunnevad häbi. Ka teised inimesed ümberringi ei pruugi toonilise liikumatusega seonduvat mõista.
Eesti seksuaalvägivalla kriisiabikeskustes oleme hakanud üha enam meie poole abi saamiseks pöördunud inimestele selgitama, mis nendega juhtus. Püüame neile rääkida, et see mis juhtus, ei tähenda, et nad ei tahtnud, vaid nad ei suutnud vastu hakata.
Me püüame inimestele selgitada ajus toimuvat ja mida tooniline liikumatus endast kujutab. See aitab inimestel mõista, et juhtunu ei olnud tema süü, ta ei olnud arg, ei andnud liiga kergesti alla, vaid see lihtsalt on väga tavaline reaktsioon. Seda juhtub paljudega ning see on kaitsemehhanism.
Vigastused pole näitaja
Vägistamise praegune definitsioon karistusseadustikus eeldab, et ühe tingimusena peab olema olnud ka väga selge füüsiline vägivald. Sellepärast küsitaksegi menetluste käigus inimeste käest, et kas sa hakkasid vastu, kas kasutati vägivalda ning eeldatakse, et vägistajad teadlikult vägivalla abil murdsid ohvri vastupanu. Otsitakse vägivalla ja sellele vastu võitlemise jälgi, näiteks, kas ohvri küünte all on vägistaja naharakke ja millised vigastused tal endal on.
Kehavigastusi on siiski ainult umbes pooltel vägistamisjuhtumitel. Suguelundite vigastusi on veelgi vähem, umbes veerandil, mis ühest küljest tuleneb sellest, et naiste suguelundid on venivad ja elastsed ning vägivaldne penetratsioon ei jätagi sageli vigastusi. Aga põhipõhjus seisneb selles, et paljud ohvrid on kaitsereaktsioonina toonilises liikumatuses ega avalda mingit vastupanu. Seega polegi vägistajal vaja vägivalda rakendada. Samuti on leitud, et neil, kes on suutnud vastu hakata, on suuremad vigastused.
Õigeaegne abi ennetab posttraumaatilist stressihäiret
Ülioluline on seegi, kuidas ohvreid koheldakse, kas nad saavad õigel ajal abi. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse idee seisnebki selles, et sealt saab esmase psühholoogilise kriisiabi personalilt, kes oskab küsida õigeid küsimusi. Meie teame, mida tooniline liikumatus tähendab ja mis sellele järgneb, teame, et inimene ei pruugi mäletada. Me ei küsi "miks" küsimusi - miks sa siis sinna jäid ja miks sa ära ei jooksnud, miks sa kaasa läksid ja teisi inimesi usaldasid?
Õigeaegne oskuslik abi on määrav selleks, et ennetada posttraumaatilise stressihäire tekkimist. Inimesele on abi juba sellest, et teda usuti, talle selgitati toonilise liikumatuse olemust, tänu millele ta ei hakka ennast süüdistama. Kriisiabikeskustes me positsioneerime süü väga selgelt. Me ütleme, et see, kes tegi, on süüdi. Sina kui ohver ei ole süüdi.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused on tegutsenud kümme aastat ja me näeme seda, et pöördujate arv kogu aeg suureneb. Sealjuures oleme arvamusel, et see, mis meieni jõuab, on väga väike vähemus kõikidest vägistamistest.
Sellist pöördumiste arvu suurenemist nimetatakse Põhjamaade paradoksiks. Paljude riikide võrdluses on näha, et just Põhjamaade inimesed tunnistavad küsitlustes seksuaalse ahistamise ja seksuaalvägivalla kogemist enim. Ja asi pole ju selles, et siinkandis oleks neid juhtumeid rohkem, vaid et nendes riikides, kus vägivallast räägitakse ja on loodud abiteenused, julgevad ka inimesed enam juhtunust rääkida ning abi küsida.
Aeg nõusoleku põhimõte päriselt kasutusele võtta
Nõusolekuseaduse vastuvõtmise järel loodan, et inimesed julgevad veel rohkem kriisiabikeskustesse pöörduda. Sellel on üsna tõenäoliselt ka ennetav efekt ehk kõikide partnerite nõusolekule pööratakse paarisuhetes enam tähelepanu ja niiviisi võibki jääda vägivalda vähemaks.
Praegu kaldume arvama, et vaikimine on nõusolek, aga see ei peaks nii olema. Süvendada tuleb arusaamist, et inimene jätab "ei" ütlemata selle tõttu, et ta on hirmust tardunud. Mitte selle pärast, et ta on toimuvaga igati nõus. Seksuaalvahekorraga nõustuda saab ju mitte ainult verbaalselt, vaid ka näoilme ja kehakeelega, mida me kõik tegelikult hästi mõistame.
Põhjamaades on juba hakatud toonilise liikumatuse argumenti kasutama vägistamisprotsessides ning ka meil oleks aeg see täiendava tõendina kasutusele võtta. Praegu otsitakse liialt füüsilisi, käegakatsutavaid põhjuseid, jättes kõrvale selle, mis juhtub reflektoorselt.
Lisainfo
- Lääne-Tallinna Keskhaigla, Sõle 23, Tallinn. Sisenemine naistekliiniku erakorralise vastuvõtu kaudu. Telefon: 5342 4724 (vastuvõtutuba).
- Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 12, Kohtla-Järve. Sisenemine erakorralise meditsiini osakonna (EMO) kaudu. Telefon: 331 1094 (sünnitusosakonna valveõde).
- Pärnu Haigla, Ristiku 1, Pärnu. Sisenemine erakorralise meditsiini osakonna (EMO) kaudu Telefon: 447 3393.
- Tartu Ülikooli Kliinikum, L. Puusepa 8, Tartu. Sisenemine erakorralise meditsiini osakonna (EMO) kaudu. Telefon: 731 9954 (günekoloogia osakond).
- Kui sa ei ela selles piirkonnas, siis pöördu endale lähimasse kriisiabikeskusesse ja vajadusel palu abi politseilt 112.
- Lisainfot leiab Ohvriabi lehelt.
Toimetaja: Kaupo Meiel