Pärast seda kui antiikmaailma kõige kaunimaks peetud naine Helena oli koos oma silmarõõmuga kodust abikaasa juurest ära jooksnud, arutles Euripides oma tragöödias "Andromache" selle üle, kas Helena koduriigi Sparta lähenemine tüdrukute kehalisse kasvatusse võis olla selle põhjuseks, et naine nõnda julgelt ja ettevõtlikult oma mehe juurest ära läks.

Kuigi antiik-Spartast ei tasu kindlasti paljudes elu- ja poliitikavaldkondades šnitti võtta, siis nende suhtumine tüdrukute haridusse, sealhulgas kehalisse kasvatusse, oli nõnda ainulaadne muu antiikmaailma kontekstis, vähemasti meieni jõudnud allikate kohaselt, et seda tasub lähemalt uurida.

Tüdrukutele oli Spartas nimelt ette nähtud mitte ainult poistega sarnane haridussüsteem, mille tulemusel olid nad tõenäoliselt oma teistest Kreeka suguõdedest parema kirjaoskusega ja abiellusid märksa hiljem (vanuses 18–20), vaid ka kehaline kasvatus, mille hulka paistab olevat kuulunud põhimõtteliselt kõik valdkonnad, milles treeniti ka poisslapsi. Isegi pankration, antiikmaailma kõige karmim võitlusala, mida võrreldakse tihti tänapäeva MMA versioonidega.

Nii poisid kui ka tüdrukud tegelesid loomulikult koorilaulu ja tantsuga, mis arendas laste ühiskondlikku kuuluvust, ent eluliselt oluliseks kehaliseks ettevalmistuseks peeti kontakt- ja vastupidavussporti, näiteks maadlust ja jooksmist. Sparta tüdrukuid ja poisse juhendati mõlemas.

Usuti, et kuna kodanikest naiste kõige olulisem ülesanne on sünnitada terveid ja tugevaid lapsi (nii nagu meeste ülesanne oli osaleda sõdades), siis oli oluline, et naised oleksid füüsiliselt väga heas vormis ning samamoodi treenitud nagu mehed. Selleks, et naiste füüsilist vormi motiveerida, korraldati ka tüdrukutele sportmänge, just niisamuti nagu poistele. Meilegi oluliste olümpiamängude kõrval oli seega antiik-Spartas tegev ka naistele pühendatud versioon, milles spordialad olid samad või võrreldavad meeste mängude omaga.

Jõuliste naiste tunnustamine ja kultiveerimine tõi kaasa teisigi huvitavaid tulemeid. Näiteks paistab meile säilinud allikatest, et erinevalt paljudest teistest Kreeka linnriikidest, kus tüdrukuid ja naisi alatoideti (ehk ka selleks, et nad kodus taltsamad oleksid?), said Sparta tüdrukud – kes tegid poistega võrreldavat füüsilist tööd – ka nendega võrdse(ma)id toiduportsjone. Füüsiliselt võimestatud tüdrukuid, keda polnud süstemaatiliselt alatoidetud, ei peetud Spartas seega bioloogiliselt nõrgemateks või vähem olulisteks ühiskonna liikmeteks.

Ateenas seevastu, kus naised olid oluliselt rohkem allasurutud ning nii juriidiliselt kui ka füüsiliselt meessoost sugulaste tahtele allutatud, tehti muidugi nalja Sparta üle ja prooviti neid oma naissoo-suunalise poliitika pärast naeruvääristada. Kui aga oli tarvis tegutseda, tuuakse Spartast pärit naistegelasi eeskujuks.

Näiteks Aristophanese komöödias "Lysistrate", kus naised sunnivad seksistreigi abil Ateena ja Sparta mehed kogu Kreekat laastavat sõda lõpetama, tuuakse spartalanna Lampito Ateena suguõdedele eeskujuks nii oma kiire otsustusvõime kui ka suurepärase füüsilise vormi tõttu ("Lampito, sa oled nii võimas, et võiksid kägistada ära pulli!").

Kui vaadelda üht antiigiaja tuntuimat vastasseisu Ateena ja Sparta just nimelt n-ö naisküsimuse perspektiivist, siis ma usun, et Eestis me tõenäoliselt sooviksime selles vastasseisus olla pigem Sparta tiimis. Naissoole samad tingimused ellujäämiseks kui meessoole!

Kummaline on see, et kui antiik-spartalaste jaoks oli selge, et nii nagu poiste puhul on ka tüdrukute ellujäämine ja nende võimestamine otseselt seotud teatud tüüpi spordiga, siis tänapäeval me millegipärast nii ei arva. On ju palju räägitud sellest, kuidas tüdrukud juba varasest ajast suunatakse spetsiaalselt nn tüdrukute mängude juurde ja on ka traditsioonilised tüdrukute spordialad, kuhu poistele justkui poleks asja.

Kui aga läheneda sellele küsimusele pelgalt sellest aspektist, et meie ühiskonna toimimise üks eesmärk on meie liikmeid elus hoida, mis on ju ka meie meditsiinisüsteemi üks juhtmotiive, ja meil on piisavalt tõendeid selle kohta, et naissoost ühiskonnaliikmetel on mitmeid kordi tõenäolisem surra vägivaldset surma koduste seinte vahel oma lähedaste poolt või saada näiteks sihtmärgiks tänaval kõndides, siis kas poleks mõistlik suunata ressursse sinna, kuhu seda tehti juba antiik-Spartas: naiste enesekaitsesse?

Meie üldhariduslikes koolides näeb kehalise kasvatuse õppekava ette kohustuslikku ujumisõpetust teises klassis, mille üks peamine eesmärk on eeldatavalt see, et ujumisoskuse omandamine aitab meil ära hoida uppumissurmasid. Ehk teisisõnu me juba õpetame oma kodanikele maast-madalast oskusi, mis neid peaks edaspidi sõna otseses mõttes elus hoiaksid.

Kas poleks siis mõistlik ja järjepidev võtta kehalise kasvatuse kohustuslikku õppekavasse ka enesekaitse? Baasoskused enesekaitses on muidugi vajalikud kõigile, nii poistele kui tüdrukutele, kuid praegust olukorda arvestades, kus naisena on füüsilise vägivalla kogemise (ja ka seeläbi suremise) tõenäosus mitmeid kordi suurem,¹  vajab just see ühiskonnagrupp võib-olla esialgu suuremat tuge.

Enesekaitse kohustuslikud kursused igas klassis (alates esimesest kuni 12. klassini) annaksid hea füüsilise ettevalmistuse meie tüdrukutele-naistele, et nad ei pelgaks kehalist kontakti, oskaksid elementaarsel viisil enda (ja oma laste) elu eest seista ning lisaks kõigele võimestaks see naisi ja näitaks, et meie kehad on tugevad ja vastupidavad.

Me kõik nõustume, et naiste ja laste turvakodud on meie riigile elusid päästev investeering. Samamoodi paistab mulle hädavajalik investeerida tegevustesse, mis tõmbavad naisi ohvristaatusest välja ja võimestavad neid selliselt, et nad oleksid märksa rohkem võimelised kriisisituatsioonides enda eest seisma.

Nagu nähti antiikses Spartas, on mõlema soo vastupidavuse treenimine sarnastel alustel tugeva ja vastupidava ühiskonna alustala. Enesekaitsekursuse lisamine meie kehalise kasvatuse tundidesse, ja seda just eriti tüdrukutele suunates, täidab ka meie jätkusuutliku Eesti prioriteete: vähem lähisuhtevägivalla ohvreid.

Me oleme ju kõike muud proovinud, prooviks siis ka seda positiivset ja võimestavat lähenemist!²  Sellisel lähenemisel võib olla lisaks ka majanduslik mõõde,³  ja ei saa ka alahinnata võimestatud naiste panust Eesti kaitsetahtesse ja -võimesse.

Kreeka mehed (iseäranis ateenlased) arutlesid hiljem veel sadu aastaid nii- ja naapidi, kas Helena teguviis oma mehe juurest niimoodi ära minna oli kuidagi õigustatav (nad olid tegelikult kõik ühel meelel, et ei olnud), ent ma ei tea, et keegi oleks kaalunud varianti, et Helena mees Menelaos oli juhm ja julm elukaaslane.

Seega Helena, kes oli mõningate allikate kohaselt seksuaalset vägivalda kogenud juba lapsena (Ateena kuninga poolt!), tegi seda, mida me kõik tänapäeval julgustaks oma sõpradele ja tütardele teha, ta jättis selle tüübi maha. Ja nüüd ma mõtlen, et Helena inspireeriv tegu oli ehk osaliselt võimalik seetõttu, et ta oli Spartast ja oskas enda eest seista.