Pihlakodu juhtum, kus meeshooldajat kahtlustatakse rea hoolekandeasutuse vastupanuvõimetute klientide vägistamises, pole veel lõpule jõudnud. Kohus mõistab õigust, prokuratuur ja osapoolte advokaadid vaidlevad vastutuse piiride ja ulatuse üle. Aga isegi kui kohus teeb oma otsused ja need jõustuvad, siis kas sellel lool saab olla ühte ja selget lõppu, hetke, mil saab öelda, et nüüd on vastutajad ja vastutus selge ning joon alla tõmmatud?

Alustuseks kinnitan veelkord, et vägistamine toob ohvrile alati kaasa kahju, sealhulgas ka tervisekahju. Justiitsvaldkonna minister ei saa ega tohi aga sekkuda kohtumõistmisesse ega teha järelvalvet prokuroröri üle kohtueelses menetluses. Õigusemõistmine on ja peabki olema sõltumatu poliitikutest.

Eesti Vabariigi ajaloo jooksul on ajakirjanduse abil ühiskond korduvalt markeerinud, kui suures ulatuses ollakse või ei olda valmis taluma justiitsministrite arvamusavaldusi või järelepärimisi väga konkreetsetes juhtumites. Samal ajal on riik seadusega pannud justiitsministrile ja nüüd justiits- ja digiministeeriumile ülesande korraldada muuhulgas esimese ja teise astme kohtu, prokuratuuri ja õigusabiteenuse toimimist ning minister, valitsuse liige, poliitik ei saa hoiduda hinnangute andmisest, kui Eesti inimesed seda temalt ootavad õiglustunnet tugevasti riivavates juhtumites.

Minu hinnang sellele tragöödiale on vaatamata ametile väga selge ning ma tunnen ja arvan nii nagu iga mõistlik Eesti inimene oma kodus, kes mõtleb oma lähedase peale hooldekodus: vägistamine on määratu kahju, kus on röövitud inimväärikus kannatanuilt, põhjustatud suuri füüsilisi ja vaimseid kannatusi ja mitte ainult hooldekodu elanikele. Põletavalt piinav süütunne võib vaevata vägistatud emade lapsi, kes oma kõige kallima ema ise hooldekodu hoole alla usaldasid.

Normidest on kasu, kui neid järgitakse. Eesti inimene ootab, et Eesti riik, mis on võtnud endale põhiseaduses sotsiaalriigi ülesande aidata abivajajaid pikaajalise hooldusvajaduse korral, suudab erinevate ametkondade koostöös tagada, et selle teenuse kvaliteet ja taskukohasus täidab seatud eesmärke. Et oleme Eestis teinud igati põhjendatud valiku tagada seda teenust oma perede ja suguvõsade abivajavate liikmete – ja vahel ka sootuks lähedasteta inimeste – hooldamiseks nende elu keerulistel hetkedel ei tohi tähendada, et me delegeerime selle vastutuse riigilt, avalikult võimult või isegi ühiskonnalt kellelegi täielikult ära.

Pihlakodu juhtum ja kahjuks paljud teisedki keerulised juhtumid on paljastanud, et Eesti riik kipub toimima nii-öelda silotornides. Prokuratuur ajab oma asja, kohtud toimetavad, advokatuur määrab kannatanutele taotluse korral riigi õigusabi osutava advokaadi ja teostab vajadusel järelevalvet tema tegevuse kvaliteedi üle, sotsiaalministeerium otse ja läbi sotsiaalkindlustusameti teostab järelevalvet hooldekodude üle ja kujundab selle valdkonna poliitikat ja nii edasi. See ei ole juhuslik, me oleme riigi selliseks ehitanud.

Ministrid ja asutuste juhid käivad üksteise järel riigikogu ees küsimustele vastamas vastavalt oma vastutusvaldkonnale, tihti teadmata täit pilti, sealhulgas usaldades ettekandeid ja ülevaateid teistelt asutustelt, omamata võimalust kontrollida tegelikke asjaolusid. Nii võibki kaotsi minna selgus, et vägistamise järel ei tekiks enam mitte kunagi küsimust, kas kahju sellest ikka sündis või mitte. Me ei saa ega pea sellise olukorraga leppima.

Justiits- ja digiministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi kolleegid on minu ja sotsiaalminister Karmen Jolleri palvel ühises töörühmas olukorda arutanud; oleme eraldiseisvalt küsinud selgitusi oma valitsemisaladesse kuuluvatelt asutustelt. Mina küsin selgitusi nii prokuratuurilt kui ka advokatuurilt üksnes selles osas, mis puudutab teatud põhimõttelisi valikuid, mida selles juhtumis on langetatud. Et mõista ise ja aidata siis ühiskonnal mõista. Või kui ilmneb asju, mida on võimatu mõista, siis algatada arutelu normide muutmiseks või muudeks otsusteks.

Selles loos on olnud väga suur roll ajakirjandusel. See on hea, aga see ei ole minu jaoks rahuldav olukord, kus riigiasutused reageerivad ajakirjanduslikele paljastustele ja peavad ilmnevatele faktidele järele jooksma. Kus ühel päeval ühe asutuse juht ütleb üht, teisel päeval avaldab arvamust teine ja kolmandal kolmas osapool ja mitte kellelgi ei ole ühtset pilti kogu olukorrast, milles on palju erinevaid komponente alates hooldekodude juhtimisest, hooldajate tööst, neile kehtivatest nõuetest ja asutuste eneste vastutustest kuni riikliku järelevalveni, kannatanute nõustamise ja õigusabini.

Võib-olla see aitab seletada seda, kuidas on võimalik, eriti kannatanute, aga kogu ühiskonna vaatenurgast avaldada sel teemal avalikult, aga ka otse kannatanute lähedastega suheldes arvamust inimeste kannatuste ja sellega põhjustatud kahju osas viisil, mis on niivõrd suures vastuolus sellega, kuidas mõistlik inimene end tunneb. See tekitab inimestes jõuetut viha oma riigi suhtes.

Samal ajal on meie ülesanne vastupidine – täita põhiseaduses ja teistes seadustes meile pandud ootusi nii, et see tekitab inimestes usaldust oma riigi suhtes. Jah, igal asutusel on roll ja vastutus toimetada oma põhimääruse ja seaduses nimetatud ulatuses, aga ühiskonna vaates on riik tervik ja vastutab riik.

Me peame riigiasutuste koostööd suutma ise aktiivselt juhtida ka sellistes juhtumites, kus käimasolev kriminaalmenetlus ja õigusriigi põhimõtted selgelt piiravad seda, millesse me saame ja võime sekkuda.

Seetõttu teen ma ettepaneku ja kutsun septembriks kokku komisjoni avaliku võimu, teadlaste ja ekspertide esindajaist, mis saab konkreetse ülesande analüüsida ja seejärel esitada ettepanekud vägistamisega seotud kahjude hindamise ning kaitsetute ühiskonnaliikmete asutustes viibimise turvalisemaks tagamiseks, normide ja praktikate muutmiseks, kui see on vajalik. Ja see peab olema avalik ja läbipaistev töö. Samuti tuleb hinnata, kas ja kui palju on vaja tagantjärele avalikustada seni tehtud tööd, järelevalvega seotud dokumente ja muud. Mitteavaldamiseks peavad olema ülimõjuvad põhjused.

Sügisel jõuab riigikokku ka nõusolekuseadus, mis peab ohvrite olukorda parandama eeskätt uusi kuritegusid ennetades.

Kõiki asju seadustega ei muuda. Sõltumata seadustest peame suutma tõusta püsti ja tunnistada, kui on sündinud suur kahju; vabandada, kui on põhjust vabandada; abistada ja kaasa mõelda, kui on vaja ohvreid toetada; kaasa tunda ja toetada, kui on vaja lohutada.

Inimeste jaoks oleme me kõik – ministrid, järelevalvetöötaja, prokurör, riigi õigusabi advokaat, poliitikat kujundav ametnik, riigikogu liige – üks riik, kes kõneleb ja tegutseb kogu riigi eest. Me peame suutma tõusta kõrgemale oma hetkerollist ja vastutusest ja koostöös selliseid juhtumeid lahendama, lähtudes meile pandud ootustest ja avalikest huvidest.