Eenok Haamer (17.05.1935–27.02.2025) töötas vaimulikuna üle 61 aasta ja hoolimata kõrgest vanusest ei siirdunud ta kunagi emerituuri. Kõik need aastakümned oli ta Mustvee luteri koguduse õpetaja, teenides lisaks Lohusuus ja Maarja-Magdaleenas ning teistes kogudustes.

Pärast 1949. aasta märtsiküüditamise eest põgenemist pidi Eenok Haamer ennast üle kuue aasta Lõuna-Eestis metsavennana varjama, elades enamuse sellest ajast punkris. Need rasked läbielamised tegid temast vankumatu jumalasõna kuulutaja ja Eesti rahva allesjäämise eest seisja.

1960. aastal alustas Eenok Haamer õpinguid EELK Usuteaduse Instituudis ning kaitses seal 1972. aastal magistrikraadi. Tööd kirjutades süvenes ta Eesti Kirjandusmuuseumi suurde varasalve ning magistritöö teemaks sai Eesti rahvatraditsioonis esineva Paastumaarjapäeva tähistamise usuline taust ja tähendus. See uurimus andis aluse ka tema edasisele käsitlusele eestlastest kui ristirahvast.

Eenok Haamer abiellus 1964. aastal Eha Kelemendiga ning sellest peale on nad koos kogudusetööd teinud. Kõik need aastad on Eha olnud organist, koorijuht ja ustav abiline kõiges.

Eesti taasiseseisvumise perioodil oli Eenok Haamer ühiskondlikult väga aktiivne, olles Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhtgrupis (1987–1989), 1980. aastate lõpul üks skautluse taaselustajaid ja hiljem ka peavanem, Eesti Haridusnõukogu juhatuses (1989–1991), Eesti Kongressi saadik (1990–1992), Jõgeva maakonna volikogus (1989–1992) ja Mustvee linna volikogus (1993–1999).

Haamer oli seotud ka Eesti piirivalve ülesehitustööga. 1990–1993 oli ta EV Piirivalve Remniku õppekeskuse lektor ja kaplan. Pöördelistel aegadel oli ta EV Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli nõunik usu, hariduse ja noorsoo küsimustes (1991–1992).

Eenok Haamer oli ka mitmes akadeemilises ametis. 1977. aastast alates oli ta EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud ning 1980. aastate lõpust kuni 1992. aastani samas koolis professor ja tegeliku usuteaduse kateedri juhataja ning prodekaan. Õpetamistööd tegi ta ka Mustvee gümnaasiumis usu-, eetika- ja perekonnaõpetuse õpetajana (1998–2010).

1989. aasta kevadel asutas Haamer usuõpetajate kursuse, millest kasvas välja 1992. aasta sügiseks erakõrgkool Tartu Teoloogia Akadeemia. Kooli asutamist ja mitme aastakümne vältel selle juhtimist võib pidada tema elutööks. Sellele vundamendile on rajatud Tartus asuv kristlik keskus Pastoraat, mis jätkab Eenok Haameri alustatud missiooni.

Alates 2003. aastast kuni surmani oli Haamer ka Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem.

Eenok Haamerile on antud EELK titulaarpraosti aunimetus (2005) ja EELK teenteristi II järk (2014) ning ta on valitud aasta vaimulikuks (2007).

Eenok Haameri on pälvinud järgmised riiklikud teenetemärgid: IV klassi Valgetähe orden (2002), EV Piirivalve teeneteristi III klass (1998), Piirivalve mälestusmedal 10 aastat taastatud piirivalvet II liik (2000), EV Kaitseväe eriteenete rist nr 018 (2004).

Eenok Haamer tundis põhjalikult eesti rahvausundit ja uurides selle võrdlust kristlusega leidis palju ühisosi.

Ennok Haamerit jäävad leinama abikaasa, neli last ja nende pered, lapselapsed ning lapselapselapsed.

Kuula Vikerraadio saadet "Käbi ei kuku...", kus Eenok Haamer oli külas vaimulikust poja Naatan Haameriga: