Erivajadusega inimeste muredest ja kaasatusest räägitakse ühiskonnas üha rohkem. Aastatega on unustuse hõlma vajunud sõnad !invaliid! või "vaegurlus", sest iga inimene on valiidne ja vajalik. Töövõimereform keskendus inimese säilinud võimele ühiskonnas osalemiseks, mitte tema võimetusele üht või teist asja teha. Nüüd on ehk käes aeg, kui ümber tuleks mõtestada puue ja selle raskusastme tuvastamine.

Puue ja diagnoos

Oleme juba aastakümneid lõksus, kus puuet ning diagnoosi terminitena ekslikult samastatakse. Tegelikult on üks sotsiaalne, teine meditsiiniline mõiste. Puue on ajas muutuv, nagu ütleb ka puuetega inimeste õiguste konventsioon.

Võtame näite, kus proteesitud jäsemega inimesel on raske puue, aga kordushindamisel saab kergema raskusastme (või ka vastupidi). Ekspertarst ei hinda meditsiinilises mõttes anatoomilise või füsioloogilise kahjustuse olemasolu. Ta tutvub terviseinfos ja taotluses toodud kirjeldustega, kuidas inimene puudega kohanenud on ja kui palju see tema igapäevategevusi piirab. Kui terviseinfost selgub, et inimene on tänu abivahenditele või ravile hästi kohanenud, siis hindab ekspertarst (puudest tingitud) raskusastme kas kergemaks või vastupidi.

Praegu kehtiv puude käsitlemine sotsiaalsüsteemis on keerukas ega vasta enam ootustele, sest ei anna selget pilti inimese tegelikust toetusvajadusest ega taga vajalikku abi.

Puude raskusastet tuvastatakse lastel ja vanemaealistel sotsiaalkindlustusametis (SKA). Tööealised pöörduvad esmalt töötukassasse töövõime hindamiseks ning samaaegselt saavad taotleda ka puude raskusastme tuvastamist. Oma hinnangu annab töötukassa ekspertarst, mille alusel tuvastab puude raskusastme SKA.

See ei ole kaugeltki ideaalne olukord, sest töövõime hindamise puhul vaadatakse inimese töövõime ulatust ja seda takistavaid piiranguid, kuid puude raskusaste kujuneb vastavalt sellele, kas igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi, see on piiratud või täielikult takistatud. On ju ilmselge, et tööks ja igapäeva põhitoimingutega hakkamasaamise lävendid on erineva kõrgusega.

Räägime nüüd nn puudesiltidest. Taotleja võib saada terviseseisundi kirjelduse põhjal kas keskmise, raske või sügava puude. Tuvastatud raskusaste aga ei pruugi inimese igapäevaelus soovitud muutust tuua. Levinud on arusaam, et mida raskem puue, seda lihtsam on abi saada, kuid tegelikkuses mängib aina suuremat rolli vajaduspõhisus.

Pelgalt diagnooside põhjal ei saa hinnata inimese tegelikku toimetulekut. Kohanemine puudega sõltub mitmetest teguritest, nagu näiteks pere toetus, kvaliteetsed abivahendid ja haigusteadlikkus. Täpselt nii nagu üks ja sama haigus võib inimestel avalduda väga erinevalt (näiteks koroona, vähktõbi, diabeet jne), võib erinevatel inimestel sama anatoomilise struktuuri kaotusega (nt kuulmiskahjustus, proteesimine vms) kohanemine ja hakkamasaamine olla erinev.

Abi jagamine üksnes siltide alusel ei tee kedagi terveks ega too juurde teenusepakkujaid. Teame aga juba praegu, et vajadus sotsiaalteenuste järele on oluliselt suurem, kui tegelikult on võimalik pakkuda.

Tänapäevane vajaduspõhine lähenemine ei toeta enam mudelit, et arstlik komisjon tuvastab meditsiinilises mõttes puude ning see avab automaatselt uksed kõikidele toetustele ja teenustele. Pole võimalik kehtestada universaalset lävendit, mis sobiks kõigile erivajadusega inimestele.

Eestis on viimastel aastakümnetel toimunud olulised muutused. Esiteks on välja kujundatud mitmekülgne toetussüsteem. Haridus-, sotsiaal- ja tervishoiusüsteem pakuvad tugiteenuseid, näiteks rehabilitatsioon, abivahendid ja haridusliku erivajaduse toetus.

Teiseks talletab digitaliseeritud terviseinfo talletab pere- ja eriarstide sisestatud detailset teavet inimese tervise ja sekkumiste kohta, vähendades vajadust üha uute ja uute arstlike komisjonide järele. Ilmselt ei tule uudisena kellelegi, et arstide ressurss on ülimalt piiratud. Arst peab keskenduma ravile, see on meie kõigi tervise jaoks esmatähtis. Kolmandaks on riigikohus ja õiguskantsler kinnitanud, et kohalikud omavalitsused ei tohi seada sotsiaalteenuste saamise tingimuseks puude raskusastme olemasolu.

Kuidas edasi?

Loobuda tuleks puude raskusastme tuvastamise aegunud kontseptsioonist. Meditsiin tuvastab terviseseisundist tulenevad anatoomilised, füsioloogilised ja psüühilised kõrvalekalded ehk puuded, kuid sotsiaalsüsteem peaks keskenduma inimese tegeliku tegevusvõime kirjeldavale hindamisele.

Abivajaduse hindamine peab algama kohalikust omavalitsusest. Esmast abivajadust saab hinnata arsti kaasamata, keskendudes inimese igapäevasele toimetulekule.

Tervisesüsteemis võiks rakendada rahvusvahelist funktsioneerimisvõime klassifikaatorit, mille abil arstid saavad kirjeldada, kuidas haigus mõjutab inimese tegevusvõimet. Nii saab kohalik omavalitsus ravimeditsiinis antud hinnangute alusel vaadata, millega inimene igapäevategevustes täpsemalt hätta jääb.

Inimese terviseandmed (diagnoositud haigused, ravi, ravimid jms) jäävad kättesaadavaks ainult tervishoiusüsteemile ja inimesele endale. Kaob ära vajadus, et üks arst "tõlgib" teiste arstide tööd sotsiaalsüsteemi jaoks, mida praegune puude raskusastme tuvastamise, aga ka töövõime hindamise süsteem ju endast kujutab.

Sotsiaalsüsteemi jaoks on oluline kirjeldus, millised terviseseisundist tulenevad tegevusvõime piirangud inimesel esinevad. Töötukassa hindab töövõimet, mitte töövõimetust ja sama põhimõte peaks kehtima ka sotsiaaltoetuste puhul. Inimese tegevusvõime hindamine tooks sildistamise asemel välja, milles inimene abi vajab, et saaks osaleda ühiskonnaelus teistega võrdsel tasemel.

Muutused ei sünni üleöö, aga oleme teel. 2024. aastal täpsustasime ekspertarstide juhiseid, et ühtlustada ekspertiisipraktikat ja parandada hindamistulemuste arusaadavust. Oleme alustanud funktsioneerimisvõime piirangute kirjeldamist eksperdiarvamustes, et hindamistulemus oleks inimesele paremini mõistetav. Alates selle aasta septembrist ei ole abivahendite saamine enam seotud puude raskusastmega. Analüüsimisel on töövõime hindamine ja puude tuvastamise liitmine ühtseks süsteemiks.