Külmad faktid näitavad, et riigi kulud sotsiaalkaitsesse on viimastel aastatel vähenenud ja meie eakad elavad vaesuses. Arve võib tõlgendada, kuid indekseerimise või erakorraliste pensionitõusudeta oleks statistika, rääkimata inimeste olukorrast, veel hullem.

Sotsiaalkaitsekulude osakaal riigi kuludest on vähenenud ja kulude kasv on olnud väiksem võrreldes teiste valdkondade, nagu riigikaitse ja tervishoid, kiire kasvuga. Eesti kulutused selles valdkonnas on Euroopa keskmisest oluliselt madalamad, mis tõstab esile vanemaealiste suhtelise vaesuse probleemi, süvendades vanemaealiste suhtelist vaesust.

Mure riigi rahanduse ja jätkusuutlikkuse üle on igatpidi oluline probleem, mis vajab laiemat arutelu. Kulude absoluutkasvud on olulised, aga kui vaadata, milline kulu on osakaaluna kasvanud kõige enam, siis see ei ole sotsiaalkaitse.

Eurodes see nii muidugi on. Eesti kulud on võrreldes koroonapandeemia eelse ajaga 2019. aastal kasvanud 2023. aastaks 48 protsenti (vt joonist). Protsentuaalselt on kõige suurem kasv olnud riigikaitsel (78 protsenti) ja üldistel avalikel teenustel (60 protsenti). Keskmisest suuremad on olnud ka tervishoiukulud (58 protsenti), kuid seda võib osaliselt selgitada koroonakriisi mõjuga. Madalamate kulude kasvuga paistavad Seevastu silma sotsiaalkaitse (43 protsenti) ja haridus (41 protsenti).

Võrreldes 2019. aastaga on SKP nominaalkasv olnud 35 protsenti, mis tähendab, et kõikide funktsioonide kulutused on kasvanud kiiremini kui majandus tervikuna. Kulutuste kasv ületas majanduskasvu aastatel 2020 ja 2023. Samal ajal on sotsiaalkaitse osakaal riigi kogukuludes vähenenud: 2019. aasta 32,5 protsendilt 31,3 protsendini 2023. aastal, olles suurim vähenemine kulude struktuuris.

Riigi vaates on sotsiaalkaitse oluline konkurentsivõime aspekt. Sotsiaalkaitsekulud on Eestis ühed Euroopa madalamad: 2022. aastal olid Eesti kulud 18,7 protsenti ja Euroopas keskmiselt 27 protsenti ning Soomes 30,9 protsenti SKP-st. Seega on Soomes ruumi, kust kokku hoida.

Kui vaadata sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulusid kogu riigi kuludes, siis Eesti kulutused moodustasid 2022. aastal 45 protsenti, aga EL-is keskmiselt 53 protsenti. Nende kulude osakaal oli madalam ainult Ungaris (36 protsenti), Lätis (40 protsenti) ja Kreekas (43 protsenti).

Niisamuti on vanaduse, enamasti pensionidega seotud kulud Eestis ühed Euroopa madalamad. See omakorda tähendab, et pensionärid on üks suuremas suhtelises vaesuses olev sihtgrupp.

Kui kogu rahvastiku seas on suhtelises vaesuses 20,2 protsenti inimestest, siis 2023. aasta seisuga olid 65-aastastest ja vanematest 39,4 protsenti suhtelises vaesuses. 2021. aastal oli vanemaealistest üle poolte ehk 52,3 protsenti suhtelises vaesuses. Seda on aidanud vähendada erakorralised pensionitõusud ja see omakorda tähendab, et suur osa vanemaealistest ongi oma sissetulekuga suhtelise vaesuse piiri lähedal. Kui pensione poleks erakorraliselt tõstetud, siis oleksid sotsiaalkaitsekulud kasvanud 38 protsenti ehk sarnaselt kui SKP nominaalne kasv 35 protsenti.

Ettevõtjate ja ka riigi vaates on pensionide maksmiseks minev raha ka majandusse minev raha, sest see raha läheb suuremalt jaolt tarbimisse, mis elavdab majandust ja teise osana suurendab maksutulu. Maksutulu tuleb tulumaksuna, sest vanaduspensioniealiste tulumaksuvabastust ei suurendatud 2025. aastast, ja ka tarbimismaksudena, näiteks käibemaksuna.

See kõik ei tähenda, et riigikaitseks ei peaks panustama, vaid seda, et kulud on kasvanud riigis kõikides funktsioonides kiiremini, kui meie majandus ning sotsiaalkaitse on kasvanud majandusega üsnagi sarnase kiirusega. Koroonakriis, Euroopa üks kiireim hindade kasv ja riigikaitse tugevdamine ongi olnud need kriisid ja jätkuvad elulised vajadused, miks kulud on niivõrd kiiresti kasvanud.

Sotsiaalkaitse vaates on pigem ülesanne, kuidas tulla toime sotsiaalkaitsele seatud eesmärkide täitmise ja Euroopa Liidu vaates pigem väiksema eelarvega kui teistes riikides.