Ma töötan Tartu ülikooli Narva kolledžis ning koolitan seal eesti keele kui teise keele õpetajaid. Häid õpetajaid on muidugi alati vaja olnud. Nüüd läheme aga üle täielikult eestikeelsele õppele ning heade eesti keele õpetajate vajadus aina kasvab. Viimasel ajal oleme kolledžis eesti keele erialale võtnud igal aastal vastu 40 tudengit ehk poole rohkem kui varem. Järgmisel õppeaastal asub on riik esitanud meile tellimuse koguni 60 tudengile.

Sageli küsivad sõbrad-tuttavad minult, kas kõik sisseastujad saavad siis kolledžis õppides eesti keele selgeks. Vastan, et esiteks on meile kandideerijate hulgas viimasel ajal väga palju eestlasi, lisaks Virumaale ka Tallinnast, Tapalt, Jõgevalt jm. Teiseks oli meil eelmisel aastal konkurss kolm inimest kohale. Sisse said ainult väga hea eesti keele oskusega, laia silmaringiga, särasilmsed ja inimestest hoolivad kandidaadid.

Kuidas aga õpetada vastuvõetud tudengeid nii, et nad koolis õpilasi innustaksid ja ise läbi ei põleks? Minu meelest on oluline, et kolledži lõpetajad saaksid kaasa korraliku metoodilise tööriistakasti. Selleks ei piisa ainult tarkade teoreetiliste loengute kuulamisest. Tudengid peavad saama võimalikult palju ise eri õppetegevusi läbi katsetada ja nende mõju analüüsida.

Ja veel – on ju teada, et inimesed õpivad suures osas jäljendamise teel. Seega on vaja tudengeid ka ülikoolis õpetada samal viisil, nagu ootame, et nad oma õpilasi õpetama hakkaksid. Igasugune õpetamine peab olema huvitav, aktiivne ja õppijaile jõukohane.

Huvitavat teksti kuulavad õppijad palju süvenenumalt

Sügisel astusin tudengeid puupüsti täis auditooriumisse. Teadsin, et nende hulgas on nii kümneaastase eesti keele õpetaja kogemusega inimesed kui ka politseinikud, noorsootöötajad ja lasteaiakasvatajad, kes soovivad teha karjääripööret. Ja kõik teised seal vahel. Hakkasin sellele kirjule seltskonnale õpetama eesti keele kui teise keele õpetamise metoodikat.

Alustuseks kuulasime õppekomplektist "Naljaga pooleks" dialoogi. Selles soovib naaber kõrvalkorteri elanikult kõigepealt laenata soola, seejärel panni ja lõpuks palub tal ka enda pannkoogid ära küpsetada. See mõnevõrra kummaline õppetekst pani kõik kaasa kuulama. Ükskõikseid nägusid ma auditooriumis ei silmanud.

Arutasime, mis on sellise õppeteksti kasutamise mõte. Jõudsime järeldusele, et tekst on eluline, aga ootamatu ja naljakas ning kokkuvõttes huvitav. Huvitavat teksti kuulavad õppijad palju süvenenumalt, sest nad tahavad teada, mis edasi saab. Samuti tekitab selline tekst soovi ka oma elu sarnaseid juhtumeid jagada ja nende üle arutleda.

Kahjuks loetakse ja kuulatakse koolis ka praegu liiga palju igavaid tekste. Näiteks nägin ühes tunnis, kuidas viienda klassi õpilased pidid lugema teksti tervisliku toitumise põhimõtetest. Õpilased töötasid kaasa ja täitsid ettenähtud harjutused. Kui õpetaja tunni lõpus aga küsis, mida uut te täna õppisite, kõlas üksmeelne vastus, et mitte midagi, me teadsime seda kõike juba ammu.

Loengus tutvusime veel, kuidas õpikus "Sõnajalaõis. B2.1" on terve peatükk koostatud noorteseriaali "Nullpunkt" põhjal. Arutasime, kuidas noortele lähedasi teemasid käsitledes saab harjutada nii kuulamist, lugemist, rääkimist ja kirjutamist kui ka sõnavara ja grammatikat. Loengu lõpus tuli minu juurde mitu tudengit, kes polnud varem koolis töötanud. Nad ütlesid, et kui koolis on praegu tõesti sellised õpikud, mida me just vaatlesime, siis tahavad nad küll kooli õpetajaks minna.

Rääkima õpib rääkides

Kindlasti ei piirdu õpetajate õpetamine vaid loengutega. Igale loengule järgneb seminar, kus teeme erinevaid ülesandeid praktiliselt läbi. Näiteks proovisime seriaali "Nullpunkt" juurde kuuluvaid rääkimisülesandeid. Õppijad said kõigepealt lipikud küsimustega seriaali kohta. Näiteks: kes tulid Johannese juurde klassipeole? Miks tulid sinu arvates just need inimesed? Kes ei tulnud Johannese juurde klassipeole. Miks need inimesed sinu arvates ei tulnud? Siis liikusid nad ruumis ringi, leidsid paarilisele, esitasid talle küsimuse ja vastasid sellele. Seejärel vahetasid omavahel küsimused, otsisid uue paarilise ja kordasid tegevust.

Kahjuks on see koolitundides siiski küllaltki harv nähtus, et õpilased püsti tõusevad, liiguvad ja eri kaaslastega suhtlevad. Eelistatakse töötada traditsioonilisel viisil, et korraga räägib õpetaja või üks õpilane.

Lihtne arvutus näitab, et kui õpperühmas on 15 õpilast ja tund kestab 45 minutit, saab iga õpilane heal juhul rääkida paar minutit. Nii pole aga mõtet imestada, et koolis üheksa aastat eesti keelt õppinud noored ei tule elus eestikeelse suhtlusega toime. Rääkima õpib rääkides. Seetõttu ongi tunnis vaja kindlasti kasutada aktiivõppemeetodeid, mis võimaldavad õppijate rääkimismahu kümnekordistada.

Seminarides õpime ka, kuidas muuta traditsiooniline grammatikaõpe aktiivseks. Sageli täidetakse koolis lehekülgede kaupa kirjalikke lünkharjutusi, nt mina (tõusma) hommikul kell 7 ja (käima) duši all. Selline õpe ei ole just eriti huvitav ega ka tõhus. Meie õpime, kuidas teha grammatikaharjutusi mängustatult.

Näiteks küsib üks õppija paariliselt mida ma eile tegin? ning kujutab pantomiimiga, kuidas ta hüppab langevarjuga. Paariline pakub, mis tegevust ta arvab nägevat ja peab seda nimetama lihtminevikus sa hüppasid langevarjuga. Tegevuse näitajal on käes lipik õiges vormis vastusega ja ta kontrollib sealt vastuse korrektsust. Ka selliseid harjutusi teevad kõik õpilased korraga ja paarilisi ning tegevusi vahetades. Nii seostub grammatikateema elulise tegevusega ning õpitavaid vorme korratakse palju suuliselt. See aitab neid hiljem päris suhtluses kergemini kasutada.

Seminari kodutööna peavad tudengid õpitud tegevusi kohe ka oma õpilastega katsetama. Tagasiside sellele on olnud väga hea, õpilased muutuvat aktiivseks ega tahtvat mängustatud grammatikaharjutusi lõpetada. Mängustatud õpe annab ka tudengeile energiat. Kord talvel saabus kogu õpperühm kell kaheksa algavasse seminari üsna kurnatud olekus. Järgnes poolteist tundi liikumist, improviseerimist ja spontaanset naeru. Lõpuks ütlesid tudengid, et nüüd jaksame ka teisi aineid kasvõi kella kümneni õhtul õppida.

Eesti keel ei ole keeruline ega arusaamatu

Ühe ülesandena pidid tudengid ise koostama algajatele ehk A2-taseme keeleõppijatele huvitava ja jõukohase teksti. Selleks pidid nad teksti algvariandi sõnavara analüüsima Eesti Keele Instituudi analüsaatori abil. Analüsaator märgistab sõnad eri värvidega vastavalt nende keerukusele. Seejärel tuli tudengeil asendada oma tekstis liiga keerukad sõnad A2-taseme sõnadega.

Alguses tundus see ülesanne paljudele väga lihtne. Tegelikult osutus aga just eestlastele parajaks peamurdmiseks. Emakeelekõnelejale võib tõesti tunduda, et sõnad komistama või pesapaik on väga lihtsad, aga algaja keeleõppija jaoks ei ole need ei jõukohased ega ka vajalikud.

Kahjuks ei ole kooli eesti keele tundides õpe alati jõukohane. Näiteks on õpikutes kohati liiga keerulised ja abstraktsed grammatikaseletused. Samuti oodatakse õpilastelt sageli veatut sihitise käänete kasutamist juba algtasemel. See teema muutub jõukohaseks aga alles kõrgematel tasemetel.

Metoodikaseminarides vaatleme veidi ka eri tasemel olevate õppijate eesti keelt. Analüüsime, kuidas sõnavara- ja grammatikaoskus arenevad. Arutame ka, milliseid vigu mis keeleoskustasemel peaks ignoreerima ja millistega tegelema. Eesti keel ei ole keeruline ega arusaamatu, kui seda õpetada õiges järjekorras ja parajas tempos.

Hea õpetamine tagab head õpetajad

Kokkuvõttes võib öelda, et meil õpivad praegu suure potentsiaaliga tudengid. Osa neist juba töötab koolis, teised plaanivad sinna suunduda. Meie ülesanne on neid võimalikult hästi õpetada.

Selleks tegeleme Narva kolledžis praegu hoogsalt ka oma õppekava arendamisega. Eelkõige suurendame metoodikaõppe osakaalu ning tõhustame koolipraktikate toimumist. Eesmärk on ka, et meie eriala magistritööd oleksid otseselt õpetajatööga seotud. Praegu juhendan näiteks mitut põnevat tööd. Nii on valmimas pildikeeles jutustatud raamat põhikoolile, sihitise mängude kogumik gümnaasiumile, loodusõpetuse teemat "Inimene" toetav materjal neljandale klassile jmt.

Need materjalid on pärast kaitsmist valmis koolis kasutamiseks ja aitavad leevendada heade õppematerjalide põuda. Ja kui näen, kuidas tööde autorid arenevad, siis olen kindel, et nemad on kindlasti need head õpetajad, keda meie koolid vajavad.