Eesti raamatu aastal nähakse palju vaeva selleks, et näidata raamatu tähtsust meie ajaloos ja meie kultuuri kujunemisel. Raamatul ongi selles keskne roll, sest raamat on nii keele, mõtete kui ka väärtuste kandja.

Ajalooliselt on raamatu väljaandmine olnud kallis ja keeruline, mistõttu on kaante vahele jõudnud sõnad ja mõtted üldjuhul olnud läbimõeldud. Praeguseks on see muutunud. Raamatu avaldamine on ülilihtne ja teiseks avaldatakse oma sõnu ja mõtteid aina rohkem virtuaalmaailmas.

Juba palju aastaid viibime aina paisuvas tekstimaailmas, kus inimestel üldjuhul puudub ülevaade nii avaldatud raamatute kvaliteedist kui ka sellest, mis üldse ilmunud on. Sellele sekundeerib virtuaalne tekstimassiiv, kus uusi tekste on aina hoogsamalt tootmas ka tehisaru.

Niisuguses olukorras on hakatud rääkima õpikuvabast koolist. Ja sellest räägitakse kui millestki uuenduslikust. Ent tihtipeale seisneb nn uuendamine üksnes olemasoleva lõhkumises, midagi sisuliselt paremat asemele pakkumata.

Mõte, et tulevikus võiksid kõik õpetajad hakata oma tunni materjale ise koostama, on just üks sellelaadsetest ideedest. Esiteks, suurem osa õpetajaid valmistabki tunde ette nii, et vaatab pidevalt oma kasutatavaid materjale üle. Seega mingisugust uut kvaliteeti siin ei teki. Küll aga muutub õpetajate koormus pööraselt suuremaks, kui neil puudub alusmaterjal, milleks õpikud ju ometi on.

Koolides valitseb praegu niikuinii habras olukord. Õpetajaid jääb aina vähemaks, eriti just neid, kes on pikaajalise kogemusega ja kelle võimekus ise õppematerjale kokku panna on seetõttu suurem. Klasside ette astuvad tööjõupuuduses aina tihedamini erialase hariduseta inimesed, kes vahel lausa muud tööd leidmata lähevad "lõpuks" õpetajaks. Eeldada meie oludes, et iga õpetaja sisuliselt kirjutab oma õpiku, on paras hullumeelsus.

Õpetajate töökoormuse kõrval on ju järgmine ja mitte vähem oluline küsimus kvaliteedis. Eestis on eestikeelse kooli loomise algusest – see tähendab Eesti Vabariigi algusest alates – rõhutud ühtluskooli põhimõttele. See on tähendanud, et meil on riiklikult kinnitatud õppekavad, mis näevad ette kindlaid aineid ja teadmisi, mida koolis õpitakse, ning et seda tehakse riigi poolt heaks kiidetud õppevara alusel.

Ühtluskooli idee on tagada võrdne haridus. Õppekava ja õpik annavad kõigile õpetajatele ja õpilastele ühise õppevara. Ühine haridus hoiab ka ühiskonna sidusana. Seetõttu on õpikud olnud läbi aegade äärmiselt olulised rahvuskultuuri kandjad, nendes on kirjas meie lugu, olgu selleks looduslugu, ajalugu või füüsika, sest ka reaalainetes on oma sõnavara, arusaamad ja traditsioon, kuidas ja mida õpetatakse.

Ent nüüd juba varsti paarkümmend aastat on õpikud muutunud justkui millekski kõrvaliseks. Õpikuvaba kooli ideest hakati rääkima umbes 15 aastat tagasi, ennekõike lootuses nii õpikutele kuluvat riigi raha kokku hoida. Pealtnäha õilsa teesi all, et õpetajal saab rohkem vabadust.

Aga mida see päriselus tähendab? Kõigepealt, nagu juba öeldud, traditsioonide killustamist. Ühtse ja võrdse hariduse asendab konkreetse õpetaja kompetents ja see ei ole paraku praegusel haridusmaastikul enam ühtlaselt hea. Ebaühtlase teadmiste pagasi kõrval muutub kontrollimatuks ka sisu – igas koolis õpetatakse ise asja ja ise moodi. Õpikuvaba kool ei ole uuendus. Pigem mõjub see toimiva haridussüsteemi lammutamisena.

Kusagilt peab ometi tulema see info, mida õpetaja kasutab oma tunni ettevalmistamisel. Üldjuhul eelistavad õpetajad ikkagi korralikku õpikut. Kui riik ei näe põhjust õpikute väljaandmist piisavalt toetada, siis eesti oma asjatundjatelt õpiku sisu tellimine ei tasu ennast ära. Ja asi liigub selleni, et kasutatakse aina rohkem tõlkematerjali. Eesti kultuuri, traditsioonide ja algupärase terminoloogia osakaal, tähendus ja tähtsus langevad järsult. Seegi ei ole mingi uuendus, vaid omamoodi hävitustöö.

Ja lõpuks on ju ilmne, et nii õpetajad kui ka õpilased asuvad ametliku õpiku puudumisel kasutama massiliselt tehisaru abi. Seda tehakse juba niikuinii. Aga see, millised teadmised tehisaru meile ette söödab, on kontrollimatu ja puudulik. Kas eesti keeles eesti asjatundjate kirjutatud metodoloogiliselt läbimõeldud õpikute asendamine globaalsete korporatsioonide poolt hallatavate tehisaru tekstikorpustega on ikka nii väga uuenduslik?

Mulle näib õpikuvaba kooli idee järjekordse läbimõtlematu ja õhinapõhise sammuna kuristiku poole, kuhu haridus- ja teadusministeerium näib Eesti haridussüsteemi kindlakäeliselt juhtivat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.