Mõne jaoks võib eesti keel olla tõesti keeruline, kuid küsin vastu, et millise keele õppimine pole keeruline. Iga uue keele omandamine nõuab suurt pühendumist, pingutust ja harjutamist. Ent lisaks õppuri enda pingutustele mängib olulist rolli ka see, kuidas me ühiskonnana ise keele õppimisse ja eksimustesse suhtume ning mil moel igapäevategevustes keeleõpet toetame.

Traditsiooniliselt on Eesti koolisüsteemis eesti keele teise keelena õpetamine suunatud grammatikareeglite õppimisele ja harjutamisele. Reeglitekeskne keeleõpe on paljuski seotud riikliku eksamisüsteemiga, mis hindab just õigekirja ning keele korrektset kasutamist.

Praktiline keelekasutus jääb seetõttu tihti õpiprotsessis tagaplaanile. Ühest küljest seetõttu, et selle hindamine on keerulisem ja nõuab rohkem individuaalsemat lähenemist. Ent teisalt sõltub praktilisema õppe olemasolu ka õpetaja taustast, õpetamisviisidest ning klassist.

See viib esimese murekohani. Kui keelt õpetatakse eelkõige eksami edukaks sooritamiseks ja grammatikareeglite täpseks järgimiseks, võib see õppurile jätta justkui mulje, et keelekasutus peab olema veatu ja iga eksimus on suur probleem. Selle tulemusel võib keeleõppijal tekkida hirm rääkimise ees, sest õpiprotsess pole loonud kindlustunnet, et vigade tegemine on keeleõppe loomulik osa ja eksimine tegelikult lubatud.

Praktika on oluline

Üks võimalus eksimishirmu ületada on suurendada praktilise keelekasutuse osakaalu, eelkõige just õpiprotsessis. Keel ei ole ainult reeglite kogum, vaid esmajärjekorras siiski suhtlusvahend, ning selleks, et õppija tunneks ennast rääkides mugavalt, peab ta saama keelt päriselulistes olukordades võimalikult palju rakendada.

Teisisõnu tähendab see, et keeleõppe rõhuasetus peab liikuma rohkem praktilisele keelekasutusele ja suhtlemisoskuse arendamisele, mis annab omakorda õpilastele mõista, et keelt õpitakse eeskätt ikkagi suhtlemiseks, mitte eksamite sooritamiseks. See aga tähendab, et eesti keele õpetajad võiksid olla valmis kohandama oma seniseid õpetamis- ja mõtteviise, et need vastaksid rohkem tänapäevase keeleõppe vajadustele. Jah, grammatikat on oluline õpetada, kuid see ei tohiks olla ainus aspekt, millele keeleõppes rõhk pannakse.

Seda toetab ka Euroopa keeleõppe raamdokument, milles käsitletakse keeleõppijat kui sotsiaalselt aktiivset ühiskonnaliiget, kes võtab osa mitmesugustest protsessidest nii klassiruumis kui ka väljaspool. See tähendab, et keeleõppija peaks omandama peamiselt need oskused, mis aitavad elus erinevate ülesannetega hakkama saada ja igapäevastes olukordades toime tulla. Selle tagamiseks peavad keeletunnid käsitlema keelt kui praktilist suhtlusvahendit ja keskenduma eesmärgipõhistele ülesannetele.

Ent kui keeleõpe keskendub vaid teoreetiliste teadmiste omandamisele, jääb praktiline oskus tagaplaanile ja eksimishirm püsib. Üks võimalus, kuidas vähendada õpilaste hirme ja muuta õppeprotsess loomulikumaks, on kasutada mängulisemaid lähenemisi, näiteks lõimitud aine- ja keeleõpet või õppimist läbi reaalse suhtluse ning kogemuste.

Ühiskond peaks keeleõppijaid toetama

Peale praktilisema õppe tuleb keeleõppijatele luua võimalus eesti keeles suhtlemiseks, seda iga päev ja eri keskkondades. Keeleõpe ei tohiks piirduda ainult klassiruumiga, vaid seda tuleb rakendada ka igapäevaelu olukordades, olgu selleks poes käimine, kohvikus söögi tellimine või sõpradega suhtlemine.

Siin saavad ka eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed kaasa aidata ja olla igapäevasuhtluses toetavamad ja kannatlikumad.

Sageli juhtub, et kui keeleõppija teeb rääkides vigu, siis lülitub oma emakeeles rääkiv vestluspartner automaatselt ümber mõnele teisele keelele, näiteks inglise või vene keelele. Võime küll arvata, et nii on mugavam, kiirem ja mõistlikum suhelda, kuid tegelikkuses võtab säärane suhtumine õppijalt võimaluse keelt praktiseerida ja vähendab ka edaspidi tema julgust proovida eesti keeles rääkida.

Tuleb mõista, et keeleõppija vajab aega ja praktikat. Kui ühiskond on valmis keeleõpet toetama ja julgustama, suudab see tegelikkuses muuta õppimise palju meeldivamaks ja huvitavamaks.

Võib silmas pidada, et kui päriselulistes olukordades on raske inimesega eesti keeles rääkida, siis võib näiteks küsida, kas vestluspartner tahab ainult eesti keeles edasi rääkida või mingisuguseid keerulisemaid sõnu tohib ka teises keeles öelda. Lisaks võib leppida kokku, mis tingimustel ja mis teemadel soovite juba omavahel eesti keeles rääkida, juhul kui üks pool ei suuda või ei soovi alati eesti keeles suhelda. Kõige olulisem on toetav suhtumine ja kannatus.