Aune Valk: vajame rohkem kõrgharidusega inimesi, aga milliseid?

Rohkem (üld)keskharidusega piirdujaid peaks jätkama õpinguid ennekõike rakenduskõrghariduses ning rohkem bakalaureusekraadi omandajaid peaks jätkama magistriõppes. Erialadest vajab kõige rohkem tähelepanu tervise valdkonna õpe, kirjutab Aune Valk.
Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 seab kõrgharidusele kaks arvulist eesmärki: kõrgharidusega (kolmanda taseme haridusega) inimeste osakaal 25–34-aastaste hulgas peaks kasvama 45 protsendini (2020. aastal 43 protsenti) ning lühiajalises õpirändes osalenud bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetanute osakaal peaks peaaegu kahekordistuma 15 protsendini (2020. aastal 8 protsenti).
2023. aasta seisuga oli kõrgharitute osakaal 25–34-aastaste hulgas kasvanud 43,5 protsendini ning õpiränne oli kahanenud seitsmele protsendile.
Õpiränne on võimalus õppida lühemat või pikemat aega mõnes välisülikoolis ning saada rahvusvaheline õpikogemus ilma kogu õpingute ajaks välismaale minemata. See annab lisaks akadeemilistele teadmistele ka väga palju ülekantavaid, tuleviku tööturul vajalikke oskusi, nagu näiteks kultuuridevahelise suhtlemisoskus, keelteoskus ja ettevõtlikkus.
See on ka väga oluline kõrghariduse kvaliteedi seisukohalt: muu maailma õpikogemus annab võimaluse vaadata värske pilguga siinseid õpetamispraktikaid, anda selle alusel sisukat tagasisidet ning teha teadlikke valikuid. Lisaks lühiajaliselt välismaal õppijatele osaleb ligi kaheksa protsenti Eesti taustaga tudengkonnast välismaal tasemeõppes.
Haridusvaldkonna arengukava kolmas kõrgharidusega osaliselt seotud eesmärk on eri- ja kutsealase haridusega täiskasvanute (25–64-aastaste) osakaalu kasvatamine 73 protsendilt (2019) 80 protsendini (2035). 2023. aastal oli see näitaja 75 protsenti. Ligi 2/3 neist, kel pole eri- või kutsealast haridust, on üldkeskharidus, igas aastakäigus on neid ca 3000.
Kui vaadata kutsekoja OSKA raames tehtud tulevikuprognoose, siis on näha, et üle poole uuest tööjõust peaksid Eestis katma kõrgharidusega inimesed, neid on igal aastal juurde vaja umbes 10 000. Tegelikult lõpetab igal aastal mingi kõrghariduse õppekava alla 9000 inimese ning ligi paar tuhat neist jätkab õpinguid järgmisel astmel ehk neid ei saa lõplike lõpetajate hulka lugeda.
Kust leida puuduvad 1000–3000 kõrgharitut? Eriti kui samal ajal on puudu ka kutseharidusega inimesi, kuna tööjõu asendusvajadus, mis tuleneb pensionile siirdumisest, on rohkem kaldu madalamat haridust nõudvate ametikohtade (lihttöölised, põllumajanduse ja metsanduse oskustöölised ning teenindus- ja müügitöötajad) suunas.
Ka valdkonniti on erisus selle vahel, kuhu tekivad uued töökohad ja kus on inimesi vaja lahkujate asenduseks. OSKA järgi on uusi töökohti juurde tulemas info ja side, finants- ja kindlustustegevuse valdkonnas. Energeetika, vee- ja jäätmemajandus, haridus ning mitmed teised valdkonnad kannatavad omakorda seetõttu, et seal on palju pensionile siirdujaid. Ainus valdkond, mis peaks kasvama nii uute töökohtade kui ka rohkete pensionile siirdujate tõttu, on tervishoid ja sotsiaalhoolekanne. Seega on seal kõige selgem ja tugevam tööjõupuudus.
Haridusvaldkonna arengukava räägib vähe õppe sisust ja tasemetest: eelisarendama peaks nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondade, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks ja arendamiseks oluliste ning avalike teenuste pakkumisega seotud valdkondade õpet. Viimase juures nimetatakse õpetajaid, tervishoiutöötajaid ja siseturvalisuse valdkonna töötajaid.
Nutika spetsialiseerumise puhul pole teemad fikseeritud, vaid otsitakse valdkondi, ettevõtete gruppe, tehnoloogiaid, mis võiksid erilist kasu saada innovatsioonipoliitilistest sekkumistest. Varem on nutika spetsialiseerumise valdkondadeks nimetatud iga eluvaldkonna digilahendusi, tervisetehnoloogiaid ja -teenuseid, kohalike ressursside väärindamist ning nutikaid ja kestlikke energialahendusi.
Seega, kui vaadata vajadust, siis ütlevad analüüsid ja strateegiad, et kõrgharidusega inimesi on juurde vaja. Neid võiks tulla nii meie endi noorte hulgast, Eestisse tööle jäävate välistudengite abil, kui ka seeläbi, et täiskasvanud omandavad tööturul vajaliku täiendava hariduse.
Dokumentides korduvad lisajõudu vajavate valdkondadena tervis, haridus, inseneeria, IT, siseturvalisus, aga ka finantssektor ning eesti keele ja kultuuri säilimiseks ja arenguks olulised tegevusalad. Ehkki mõnes kohas on vajadus suurem kui teises, siis katab see loetelu väga laia paletti.
Rakenduskõrgharidus on hea investeering
Haridus- ja teadusministeeriumi koostatud iga-aastane analüüs "Edukus tööturul" näitab, et rakenduskõrghariduse lõpetanute hulgas on hõive kõrgem kui nende seas, kes on lõpetanud kutsekeskhariduse või keskharidusele järgneva kutseõppe. Ka rakenduskõrghariduse õppe lõpetajate palk on kõrgem kui nimetatud kutseõppe lõpetajatel.
Seega võiks (kõrg)hariduspoliitika sihiks olla, et rakenduskõrgharidusse jõuaks rohkem nii üldkeskhariduse kui ka kutsekeskhariduse lõpetajaid. Ligi 30 protsenti (1900 inimest) üldkeskhariduse statsionaarse õppe lõpetajatest ei õpi lõpetamisele järgneval aastal edasi ning pikas perspektiivis jäävad (mh järgmise õppetaseme katkestamise tõttu) ligi pooled üldkeskhariduse lõpetajad selle haridustasemega.
Ligi 80 protsenti (1600 inimest) kutsekeskhariduse lõpetajatest aga ei jätka õpinguid. Seega on igal aastal kokku ligi 3500 inimest, kes võiksid olla potentsiaalsed rakenduskõrghariduse omandajad. Sellest on kasu nii riigile kui ka inimesele. Lisaks peaks neist, kes jäävad praegu ainult põhihariduse või üldkeskharidusega, jõudma rohkem õppijaid kutseõppesse. See on ka haridus- ja teadusministeeriumi eesmärk.
Vahetult pärast lõpetamist on rakenduskõrgharidusõppe lõpetajal eelis ka bakalaureuseõppe läbinu ees, seda nii hõives kui ka palgas. Seda ennekõike seetõttu, et rakenduskõrghariduses õppijad töötavad kolm korda suurema tõenäosusega juba õpingute ajal täiskoormusega.
Seega ei otsi nad lõpetamise järel oma esimest tööd. Palgaeelis on aga lühiajaline: isegi kui bakalaureuseõppe lõpetanud ei õpi edasi, siis lähevad nad rakenduskõrghariduse lõpetanutest seitsme aastaga palgas mööda. Kui nad aga õpivad edasi (ja seda teevad nad kaks korda suurema tõenäosusega) ja saavad ka magistrikraadi, siis on nende palk juba 23% kõrgem.
Bakalaureusekraad pole lõplik haridus
Bologna protsess ja 3+2 õpe (kolm aastat bakalaureuseõppeks ja kaks aastat magistriõppeks) tõi kaasa võimaluse vahetada kahe õppeastme vahel eriala (teatud piirangutega) ja/või ülikooli, minna vahepeal tööle, et jõuda enne edasi õppimist täpsema arusaamani oma vajadustest ja jätkata hiljem õpinguid.
Süsteemide ühtlustamine oli Euroopas hädavajalik, et õppijad saaksid jätkata õpinguid teises riigis ja et muu maailm saaks aru Euroopa kõrgharidussüsteemi korraldusest. Bologna protsessi idee oli, et bakalaureuseõpe pakub laia ettevalmistuse ning magistriõppes toimub spetsialiseerumine.
Paljudes riikides jätkab enamik kohe peale bakalaureuseõppe lõppu õpinguid magistrantuuris ning õpingute kõrvalt üle veerandi või poole koormusega töötamine ei tule kõne alla. Näiteks Taanis ja Soomes õpib järgmisel aastal peale bakalaureuseõppe lõpetamist edasi 88–90 protsenti, rakenduskõrghariduse lõpetajatest on edasiõppijaid aga ligikaudu kümme protsenti. Eestis jätkavad kohe õpinguid 42 protsenti bakalaureuse lõpetajatest ning 18 protsenti rakenduskõrghariduse lõpetajatest.
Kahjuks on tööturu tõmme nii tugev ja/või toimetulek nii raske, et näiteks Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe esmakursuslaste hulgas on pea kaks korda enam neid tudengeid, kes mingi koormusega töötavad (49 protsenti) kui neid, kes osalevad mõne üliõpilasorganisatsiooni töös (26 protsenti). Rakenduskõrghariduses on see vahe neljakordne (80 protsenti vs 20 protsenti) töötavate üliõpilaste kasuks.
Magistriõppe lõpus on töötavaid üliõpilasi juba 90 protsenti, kusjuures 2/3 neist töötavad täiskoormusega. Õpingute ajal töötamine pole probleem, kui seda tehtaks väikese koormusega, aga Eestis on tudengi keskmine töökoormus 26 tundi nädalas.
Õpingute ajal töötamisest on arvukalt uuringuid (vt nt Lessky, Unger 20231; Seow, Pan 20142) ja need näitavad, et töötamine võib küll olla kasulik lõpetamise järgsele hõivele, kui töö on õpingutega seotud, kuid sel on siiski palju negatiivseid mõjusid: õpingud katkestatakse või venivad need pikemaks. Probleem on see juhtudel, kus vajadusest tulenevalt ei saa töökoormust vähendada. Sellisel põhjusel töötavad Eurostudenti uuringu andmetel Eestis enam kui pooled magistriõppe üliõpilastest, esimese põlvkonna üliõpilastest ja suure koormusega töötavatest üliõpilastest.
Selline kahel rindel rabamine on enda ja teiste petmine. Kuidas saame pakkuda väga head kõrgharidust, kui üle poole õppijatest on tööl? Tudengite ülepingest, väsimusest ja vaimse tervise probleemidest ei tahaks siinkohal rääkida, aga see on ülikoolide tõsine argimure.
Sellest, et suur enamus eestikeelsest magistriõppest toimub sessioonõppena, on vähe räägitud, aga see on meie kurb reaalsus. Kui noor bakalaureuseõppe lõpetanu isegi tahaks järgmises astmes täisajaga pühenduda, siis on ta hiljaks jäänud: võimalusi selleks on jäänud väga väheks.
Kuna kahes õppevormis õpetamiseks pole ei raha ega inimesi, siis on paljudes kohtades mindud üle sessioonõppele. Ühiskonna ja tööturu survel on muutunud normaalsuseks, et magistriõppes õpitakse nädalavahetustel.
Lühidalt, rohkem bakalaureusekraadi saanuid peaks jätkama magistriõppes, kuid kahjuks tähendab see kahel rindel, tööl ja ülikoolis rabamist.
Magistrikraadil on ilmne väärtus, aga see omandatakse hilja
Kui vaadata kõrgkoolide lõpetanute statistikat viimasel kümnel aastal, siis on trend siiski magistrikraadi omandanute kasvu suunas. Kui kümme aastat tagasi (2013/2014) said kõigist kõrgkooli lõpetanutest 30 protsenti magistrikraadi (sh integreeritud õppe lõpetajad), siis õppeaastal 2022/2023 oli neid ligi 40 protsenti.
Samal ajal on kahanenud nii bakalaureuse kui ka rakenduskõrghariduse lõpetanute arv ja osakaal, rakenduskõrghariduses on kukkumine olnud kiirem. Magistriõppe kasv on tulnud täielikult täiskasvanud õppijate arvelt: üle 30-aastaste lõpetajate arv on selle ajaga kahekordistunud, samas kui alla 30-aastaste arv 20 protsenti kukkunud.
Teiste riikide kogemust võrreldes on vahe meiega kindlasti selles, et paljudes riikides jätkatakse bakalaureuseõppe lõpus magistrantuuris ning võrdlema peaks pigem seda, milline on lõplik haridustase.
Soomes, kus samuti on kahene süsteem (rakenduskõrgharidus ja akadeemiline haridus), on rakenduskõrghariduse lõpetajaid pea sama palju kui bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetajaid kokku. Taanis on lõpetajate hulgas jaotus rakenduskõrghariduse, bakalaureuse- ja magistrikraadi vahel 35 protsenti, 29 protsenti ja 36 protsenti (jättes kõrvale nn lühikese kõrghariduse, mida Eestis pole).
Meilgi oli jaotus veel kümmekond aastat tagasi sarnane Taaniga, kuid on nüüd nihkunud magistriõppe kasuks ning on nüüd 25 protsenti, 35 protsenti ja 40 protsenti. Kui aga vaadata elanikkonna haridustaset, siis omandavad pea pooled kõrgharitud nii Eestis, Taanis kui ka Soomes lõpuks magistrikraadi.
Eestis jõutakse magistrikraadi omandamiseni hiljem ehk sageli ka peale 35. eluaastat. 25–34-aastaste hulgas on Eestis iga neljas (25 protsenti) bakalaureusekraadi või rakenduskõrgharidusega ja vaid 14 protsenti on omandanud magistrikraadi. Kümme aastat vanemate (35–44) hulgas on vastavad osakaalud 18 protsenti ja 22 protsenti .
Magistrikraadil on selge väärtus, selle omandajad saavad ligi neljandiku võrra kõrgemat palka kui bakalaureuse või rakenduskõrghariduse lõpetajad; magistriõppe lõpetanute töötus on minimaalne (kaks protsenti), nende infotöötlusoskused (mõõdetud täiskasvanute oskuste uuringus PIAAC) on paremad.
Pole täpselt teada, miks magistrikraadini jõutakse alles kolmekümnendates. Samuti on raske öelda, kui tõsine probleem see on. Ühelt poolt tähendab see, et õppijad on teadlikud ning omandavad just neid oskusi, mida tööl vajatakse. Teisalt aga seda, et õpingutesse investeeritud aeg ja raha teenib vähem tagasi, sest tööturul olemise aeg on lühem. Samuti ei olda kolmekümnendates enam valmis sada protsenti õppimisele pühenduma.
Enim vajab tähelepanu tervishoid
Suurim arvuline puudujääk kõrghariduse lõpetajatest on OSKA üldprognoosi järgi haridusvaldkonnas (eriti reaalainete õpetajad ja kutseõpetajad ning hariduse tugispetsialistid), IKT-s (eriti tarkvaraarendajad) ning tervishoiu ja sotsiaalhoolekande alal, kus igas valdkonnas oleks tööjõuvajaduse täitmiseks vaja aastas üle 500 inimese rohkem kui tasemeõpe pakub. Nii õpetajad, IKT-spetsialistid kui ka arstid on magistrikraadiga spetsialistid ehk siit on konkreetne lisatellimus magistriõppele.
Mitmes valdkonnas on riik mõistnud, et läbimurde saavutamiseks on vaja erilist tähelepanu ning IT-, inseneeria ja õpetajakoolituse valdkonna toetuseks on viimasel kümnendil tõukefondide toel loodud vastavalt IT-akadeemia, inseneriakadeemia ning õpetajate akadeemia meetmed. Nende raames toetatakse valdkonna teadust, rahastatakse õppekvaliteedi arengut ja reaalse eluga seostamist, populariseeritakse erialasid ja/või makstakse üliõpilastele stipendiume.
Õpetajakoolituses on viimastel aastatel lisarahastusega hüppeliselt kasvatatud õppekohti ja tänu stipendiumitele toodud juurde arvukalt kandidaate.
Ainus valdkond, kus kasvuvajadus on kõige suurem ning mis seni eritähelepanu pole pälvinud, on tervishoid. Kui õdede õppesse loodi koroona ajal lisakohti, siis arstiõppes peaks OSKA uuringu järgi vastuvõttu umbes 20 koha võrra kasvatama ka siis, kui eeldame, et vajadus tervishoiuteenuste järgi ei kasva, mis aga ilmselgelt toimub. Kuna arstiõpe on pikk (kuus aastat) ja kallis, siis tähendab 20–30 lisakoha loomine kuni kolme miljoni euro suurust lisarahavajadust aastas.
Kõrgharidus vajaks kahes kohas faasinihet
Kui võtta aluseks tehtud plaanid ja tööjõuvajaduse analüüs, siis on selge, et senisest enam põhiharidusega inimesi peaks omandama kutsehariduse ning rohkem keskharidusega (nii üldkeskhariduse kui ka kutsekeskharidusega) inimesi kõrghariduse.
Ilmselt on see esimene loogiline valik neile, kes kõrgharidusse ei jõua, rakenduskõrgharidus. See on keskharidusega võrreldes selgelt suur hüpe nii hõives kui ka palgas.
Teiseks vajab arengutõuget õpingute jätkamine magistriõppes, ennekõike peale bakalaureusekraadi omandamist ja praegusest varasemas eas, pigem enne 25. eluaastat. Ka sel täiendaval kahel aastal akadeemilises kõrgharidusõppes on väga selge kasu nii ühiskonnale kui ka inimesele.
Kuidas aga saavutada olukord, et seejuures ka õpingutele pühendutaks? Ilmselt ei luba lähiaastad loota korralikke õppetoetusi. Vahest siis ikkagi uutel tingimustel õppelaen, mida tööandjad või riik tööle mineku järel teatud tingimustel kompenseeriks? Erialadest peaks lisaks eelnimetatutele võtma tähelepanu alla arstiõppe. Vahest pole vaja leiutada veel ühte akadeemiat, seekord siis arstide akadeemiat, vaid piisaks õppekohtade arvu suurendamisest?
PS Doktoriõppest ma ei kirjutanud, aga selle kohta saab lugeda Jaak Vilo arvamusloost "Et ülikoolide tulevik ja riigi areng kännu taha kinni ei jääks".
Toimetaja: Kaupo Meiel