Keelesurm on keele väljasuremine. See juhtub siis, kui keelt lakatakse järgmisele põlvkonnale edasi andmast ja lõpuks ei ole keelel enam emakeelseid kõnelejaid. Peaaegu nii on eesti keelega juhtunud idapiiri taga. Venemaal ja mujal Nõukogude Liidus elas sajand tagasi üle 150 000 eesti emakeelega inimese, paljud neist kompaktselt eesti asundustes.

Pärast 1930. aastate suurt terrorit ja teist maailmasõda oli eestlasi Venemaal järel alla 80 000. Aastal 1989 oli neid alla 50 000 ja aastal 2010 oskas Venemaal eesti keelt veel pisut üle 15 000 inimese. Nüüd juba veel palju vähem. Tõsi, osa nendest eestlastest on tulnud aegade jooksul tagasi koju, Eestisse. Ent nendele, kes ei tulnud, ei saa keele kaotamist ette heita: keelest loobumine vaenulikes oludes ja vene keele pealetungi all oli vähemalt esimestel aastakümnetel ajendatud kestvast repressiivsest survest ning ellujäämissoovist, kriitilise massi kadudes aga sai sellest Venemaal tagasipööramatu protsess.

Eestis, eesti keele kodus päris seesugust ohtu eesti keelele õnneks veel ei paista, kuid peaksime jälgima, et tõsist ohtu ei saaks tekkida.

Kuku Raadio 3. märtsi pärastlõunasaates rääkis Tallinna õpetaja Heiki Haljasorg patriootlikkusest hariduses ja tuletas meelde enesestmõistetavaks peetavat väga suurt väärtust, mis siiski ei pruugi olla enesestmõistetav ja millele me võib-olla suurema osa ajast ei mõtle: meil on vabadus õpetada oma ajalugu ja arutleda koolides ühiskonna üle eesti keeles.

See on meie rahva kultuuriruumi ja ühistunde ning põhiseaduse viienda rea osana üks nendest väärtustest, mille pärast meil on põhjust soovida oma riiki, seda hoida ja kaitsta.

Viimastel aastakümnetel on selleks põhjust andvaid väärtusi ja asju kahjuks järjest vähemaks jäänud. Sedamööda, kuidas üksteisele järgnenud valitsuskoalitsioonide kaasabil või minnalaskmisel on kahanenud palju sellest, mida võiks nimetada meie rahvuskapitaliks: rahvustunde tähtsus, eestlaste omanikutunne Eestimaal, meie võimalused täiesti ise oma rahvusriigis seadusi kehtestada, meie sümbolväärtusega metsad, isegi meie usk endasse ja oma võimesse rahvana ise hakkama saada.

Ahenenud ja ahenemas on Eestis ka eesti keele kasutusala. Küllap on iga lahtiste kõrvadega ringi käiv inimene seda isegi kogenud, aga püüame kokku võtta mõned olulisemad survetegurid.

Kokkuvõtlikult öeldes on nende hulgas eesti keele kõnelejate osakaalu kahanemine sisserände tõttu; eesti keele osatähtsuse vähenemine kõrghariduses ja teaduses; eestlaste vabatahtlik üleminek inglise keelele ning hariduspoliitilised otsused, milles ei väärtustata põhi-‑ ja keskhariduses piisavalt eesti keelt emakeelena.

Ahenemine sisserände tõttu

Aastatel 2019–2023 rändas Eestisse sisse 130 000 inimest. Neist 33 000 olid tagasi rändavad Eesti kodanikud. Eeldades (ülioptimistlikult), et kõik tagasirändajad oskasid eesti keelt, rändas neil aastail seega Eestisse sisse 97 000 inimest, kes eesti keelt ei osanud. Eeldades (samuti ülioptimistlikult), et kõik sisserännanud alaealised saavad riigikeele selgeks koolis, ning arvutades maha kuni 19-aastased (kaasa arvatud), saame 77 000 eesti keele oskuseta täiskasvanut.

Samal perioodil aastase nihkega, aastatel 2020–2024 sooritas eesti keele tasemeeksami 18,6 000 inimest. See arv sisaldab ka korduveksamite sooritajaid, näiteks võis üks ja sama inimene sooritada 2020. aastal A2 taseme ja 2022. aastal B1 taseme eksami. Seega, isegi kui lähtuda eespool nimetatud ülioptimistlikest eeldustest, oli eksami sooritanuid üle nelja korra vähem kui eesti keele oskuseta sisserännanuid.

Tehkem siinkohal väike, kuid võib-olla oluline kõrvalepõige.

Lätti rändas aastatel 2019–2023 aastatel sisse kokku 90 000 inimest, kellest 30 000 olid Läti kodanikud. Seega oli eeldatavalt läti keele oskuseta sisserändajaid ligikaudu 60 000. Kuna Läti rahvaarv (2023. aastal 1,88 miljonit) on Eesti omast (1,37 miljonit) 1,4 korda suurem, oli keeleoskuseta sisseränne Lätti samadel aastatel proportsionaalselt 1,8 korda väiksem kui Eestisse.

Kas see võib – peale selle, et Lätis mindi lätikeelsele koolile üle varem – olla üks põhjus, miks igaüks võib Lätis veenduda, et sealne riigikeel on märksa paremas staatuses kui riigikeel Eestis?

Olukord Eestis ei olnud parem ka arvestuses enne Venemaa täiemahulist agressiooni Ukrainasse (ning sellega seotud põgenike saabumist Eestisse). Aastal 2019 saabus Eestisse 9,8 tuhat 20-aastast ja vanemat inimest, kes ei olnud Eesti kodanikud. Eesti keele tasemeeksami sooritas 2020. aastal aga 2,6 tuhat isikut, s.o ligi neli korda vähem.

Nn uussisserännanute riigikeele oskuse omandamise puudulikkust tõendavad ka küsitlusandmed. Nii oli näiteks 2016. aastal sisserännanutest viis aastat hiljem, aastal 2020 vaid kolm protsenti neid, kes olid riigikeele vabalt valdamise tasemel ära õppinud ja 16 protsenti neid, kes olid eesti selle ära õppinud arusaamise, rääkimise ja kirjutamise tasemel. Samal ajal sai 45 protsenti eesti keelest aru vaid veidi või üldse mitte (Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2020, lk 94−95). Need andmed kajastavad vabatahtlike vastajate enesehinnangut, tegelik olukord on märksa halvem.

Kokkuvõttes, mida rohkem jätkub selline sisseränne Eestisse, seda vähem on Eestis eesti keele rääkijaid ja seda kitsamaks jääb eesti keele kasutusala.

Ahenemine kõrghariduses ja teaduses

Teisena nimetatud survetegur on seotud keele olukorraga, õieti ingliskeelestumisega püramiidi tipus, teaduskeele tasandil.

Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides olid 2024. aastal kaitstud magistritöödest 65 protsenti ja doktoritöödest kõigest seitse protsenti eestikeelsed. Murettekitav on eestikeelsete doktoritööde osakaalu kiire vähenemine: veel 2017. aastal oli see 23 protsenti.

Doktoritööde kirjutamine inglise keeles pärsib või isegi halvab eesti keele arengut teaduskeelena ning seeläbi keele elujõudu. Puhtalt eestikeelsel doktoritaseme õppekaval õpib 2024./2025. õppeaastal Eestis vaid üks (!) doktorant. Samal ajal on Eestis praegu 816 välisdoktoranti (üks kolmandik kõikidest doktorantidest).

Kui lõputöö kirjutatakse inglise keeles, tuleb järeldada, et enamik neist ei ole omandanud stuudiumi vältel Eestis elades piisaval tasemel eesti keelt. See halvendab nende võimalusi leida Eestis kvalifikatsioonile vastav töökoht. Suund kõrgharidusõppe ingliskeelestumisele peegeldab nii meie rahvuslikku alaväärsuskompleksi kui ka ajast mahajäämist: tehisintellekt on teinud tõlked eesti keelest kõikidesse keeltesse võimalikuks, tõsi, seni veel teatavate defektidega, ent lähemal ajal eeldatavasti juba mõistliku kvaliteediga.

Eestlaste vabatahtlik üleminek inglise keelele

Küllap on paljud meist, eriti nooremad sattunud Eestis peamiselt eestlastest koosnevasse seltskonda, milles vesteldakse ühe-kahe välismaalase meeleheaks omavahel inglise keeles. Tekkinud on ka ettevõtteid ja muid organisatsioone, mille sisesuhtlus on ingliskeelne või lausa ingliskeelseks sunnitud.

Kus lõpeb viisakus ja algab sisuline alaväärsustunne või rahvusvaheline surve, mis meid selliselt käituma sunnib, ei pruugi olla täiesti selge, kuid meie uhkus oma keele üle võiks motiveerida ka neid välismaalasi, kes on juba aastaid Eestis elanud, vaevuma lõpuks meie keelt õppima ja seda kasutama.

Vahest oleks hea hetk meenutada, et isegi pärisorjuse ajal suhtlesid siinsed muulased eestlastega peamiselt eesti keeles ning isegi Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee büroo istungid toimusid eesti keeles. Kuna Karl Vaino eesti keelt korralikult ei osanud, istus tema kõrval tõlk.

Samuti motiveeriksime oma keele üle suuremat uhkust tundes ka eesti lapsi. Nende seas on juba selliseidki, kes kohati omavahel inglise keeles suhtlevad. Eesti keelde sisse libisevad ingliskeelsed sõnad ja lausejupid on saanud tavaliseks.

Vabaajasuhtluse küsimuses ei ole riigil palju teha, kodul aga küll. Peaksime tähele panema oma laste keeleharjumusi ja kui inglise keel kipub võimust võtma, selgitama neile, et inglise keel ei kao kuhugi, küll aga võib kaduda meie oma eesti keel, kui me seda ei hoia ja omavahelgi ei kasuta.

Hariduspoliitilised otsused

Hariduspoliitilised otsused, milles ei väärtustata põhi‑ ja keskhariduses piisavalt eesti keelt emakeelena, on probleemistik, millele peaks õigupoolest pakkuma üksikasjalikumaid lahendusi eraldi artiklis.

On selge, et koolides eesti keelele ülemineku mudel, mis on praegu kasutusele võetud, on ebaõnnestunud ning parandab olukorda vaid osaliselt. Sellega on madaldatud paljud eesti koolid keeltekooliks, kus on ohus nii eestlaste kui ka venelaste identiteet ja kannatavad kõik lapsed. Kindlasti vajab see reform uut reformi ja mida rutem, seda parem.

Piirkondades, kus elab palju vene emakeelega lapsi, on eesti koolid kohustatud vastu võtma kõik soovijad. Piirmäära pole. Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul on teada, et põhirahvuse keeles õppimine ja loomuomane lõimumine pole võimalik, kui lastekollektiivis on üle kümne protsendi muukeelseid lapsi.

Õpetaja ei saa klassis heal tasemel oma emakeeles õpetada, kui näiteks kolmandik on muukeelsed. Paratamatult tähendab see lihtsustatud keelekasutust ja tegelemist nendega, kes ei saa aru. Selle tagajärjel jäävad unarusse eesti lapsed ja nende haridus. Kuurme arvates tuleb seada sisse piirarv, millest rohkem muukeelseid lapsi eesti laste kollektiividesse ei lähe. Muu emakeelega lastele tuleb enne eesti laste kollektiivi minekut pakkuda eelkeeleõpet.

Lihtne ja selge. Muide, Läti koolides mindi läti õppekeelele nii, et vene õppekeelega koolid muudeti järk-järgult lätikeelseteks, ning praegu saavad lätlased uhkelt öelda, et pärast seda pole ühtegi koolilõpetanut, kes riigikeelt ei oskaks.

Eesti keeleruumi ahenemine ei ole ohutu ega süütu protsess. Meil on põhjust hakata tõsiselt muret tundma.

Ent kui me lõpetame massiimmigratsiooni, tõstame akadeemilises tegevuses eesti keele uuesti au sisse, suudame rahvustunde vaimus ise näha ja oma lastelegi näidata eesti keelt vähemalt oma riigi piires kõige tähtsama keelena, millest ei pea vestlustes ja muus suhtluses loobuma, ning tagada eri rahvusest lastele koolides õppe keelelise kvaliteedi, siis on meil edaspidi lootust oma keelt ka seni sündimata põlvkondadele pärandada. Samuti on meil siis rohkem väärtusi, mis annavad meile põhjust soovida oma riiki, seda hoida ja kaitsta. Ja peale vabaduse ka jätkuv võimalus arutada eesti asju eesti keeles.