Veidi vähem kui kuu tagasi tähistati Eesti Vabariigi 107. aastapäeva paraadiga Tallinnas Vabaduse väljakul. Kui naisi nägi ja kohtas pea igas üksuses või grupis, siis isegi kogenud paraadi kommentaatorile jäi mõni siiski märkamata.

Tegelikkult marssis paraadil kaitseväe erioperatsioonide ehk kõige salajasemas ja füüsiliselt nõudlikumas väeüksuses esireas lipu kõrval kaks naist.

Need kaks eriti kanget naist, kelle identiteet on riigisaladus, tegid küll ajalugu, olles teadaolevalt esimesed nii-öelda õrnema soo esindajad, kes kvalifitseerusid Eestis eriüksuse koosseisu, aga tegelikult pole naine vormis väga suur haruldus. Kaitseväes teenib praegu ligi 4200 tegevväelast – neist umbes 300 ehk kaheksa protsenti on naised.

Mis viis naised kaitseväkke?

Kui viimasel ajal on üpris palju räägitud, kuidas naised on täiemahulise sõja puhkemise järel Ukrainas järjest rohkem liitunud Kaitseliiduga, siis "Pealtnägija" tutvus lähemalt nelja naisega, kes valisid tegevväelase ehk elukutselise sõjaväelase karjääri.

Kapten Madli Pärnik (35-aastane) on õhuväe õhukaitsedivisjoni operatiiv- ja väljaõppesektsiooni staabiohvitser. "Ema on mul olnud hästi pikalt väga aktiivne kaitseliitlane ja ilmselt ikkagi tuli sealt see esimene tõuge. Kuskil seitsme-aastasena ma olin juba kodutütar Kaitseliidus," selgitas Pärnik.

"Ma lõpetasin keskkooli 2009. aastal. Siis küll seadused või määrused seda ei toetanud, et naised saaksid vabatahtlikult ajateenistusse minna. Ilmselt mul ei olnud piisavalt julgust ka. Ma arvan, et see tahe oli mul tegelikkuses sisimas kogu aeg olemas, aga lihtsalt ei julgenud. /.../ Ilmselt ma ikkagi mõtlesin, mida ühiskond mõtleb, mida mu sõbrad mõtlevad, et naised ju ei ole tavaliselt kaitseväes, see on ikkagi ilmselt ka siiamaani pigem meeste ala. Siis ma otsustasin lihtsalt minna tööle. Töötasin peamiselt teenindajana. /.../ Olin ka ööklubides baarmenina töötanud. Ja mingil hetkel ma lihtsalt tundsin, et see ei ole see, mida ma elu lõpuni teha tahan ja mõtlesin, et proovin minna ajateenistusse, vaatan, kas mulle seal meeldib ja siis vaatan edasi" rääkis Pärnik.

Nooremveebel Kristel Leola (29) on sõjaväepolitsei vahipataljoni rühmavanem.

"Ma käisin põhikoolis ja meil tuli kooli uus huvijuht, kes hakkas kodutütarde ringe tegema ja kuna ma käisin maal koolis ja mul oli bussini tund aega, siis ma mõtlesin, et lähen vaatan, mida see endast kujutab. Ja üsna ruttu ma olin juba esimeses laagris, esimesel patrullvõistlusel ja sealt niimoodi edasi läks. /.../ Ehk ma sain 18, siis läksin Kaitseliitu, viimasel keskkooliaastal. Käisin nädalavahetustel koos Kaitseliiduga õppustel ja nii kui ma keskkooli lõpetasin, läksin Kuperjanovi pataljoni aega teenima," kirjeldas Leola.

Eestis muudeti 2013. aastal seadust nii, et ka naised said suuremate probleemideta ja vabatahtlikus korras ajateenistuse läbida. Kui varem olid seda poiste kõrval teinud üksikud eriti visad tüdrukud, siis pärast seadusemuudatust on see arv püsinud aastas 50 ringis. "Pealtnägija" peategelastest kolm läbisidki algul vabatahtlikult ajateenistuse.

"Minuga koos samal ajal oli veel viis naist ja kuna naistel on võimalus esimese 90 päeva jooksul ära minna ehk siis nii-öelda kaks kätt püsti tõsta ja öelda, et ma ei soovi, siis meil üks naine kasutas seda ja läks. Ülejäänud naistega tegime koos lõpuni," ütles Leola.

"Ma esimest päeva päris täpselt ei mäleta, aga eks see üsna hirmutav oli, pulss oli veidi kõrgem kui tavaliselt. Aga ma vist olen natukene sellise iseloomuga ka, et vaatan, mis saab ja mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab," selgitas Pärnik.

Kolonelleitnant Katrin Tõugjas (43) on toetuse väejuhatuse staabiülem.

"Minu ajal ajateenistust ei olnud ja mina olen oma õppimised, väljaõppe saanud muudmoodi, erinevate kursuste käigus. Ma olin lõpetanud lennukolledži – praeguse lennuakadeemia – ja kuna tegemist oli lennuväljade käitamise erialaga, siis minu töölemineku variandid olid ainult lennuväljadega seotud. Ehk kuna toona juba käis aktiivne suhtlus lennuakadeemia ja õhuväe vahel, siis kuidagi hästi loomulikult sinna õhuväkke mindud saigi," rääkis ta.

Kindrali auastmeni pole Eestis täna veel ükski naine tõusnud. Kõrgeim auaste, mis naisele omistatud, on kolonelleintnant. Seejuures on neid naisi mitu ja üks neist ongi Katrin Tõugjas.

"Koordineerin toetuse väejuhatuse staabi jaoskondade tööd. Meie põhiroll on ikkagi ju see, et kaitseväe logistika oleks kaitseväe üleselt tagatud," selgitas Tõugjas.

Võib-olla on asi selles, et tegu on väikese väeliigiga, aga suhtarvuna on naiste osakaal suurim õhuväes, kus teenib ka kapten Madli Pärnik.

"Täna ma teenin õhuväe õhukaitsedivisjonis. Meil on see väga uus üksus. Ees ootavad väga suured väljakutsed – üsna pea saabub Eestisse keskmaa õhukaitsesüsteem Iris-T.

Sõjaväepolitsei vahipataljoni rühmavanem nooremveebel Kristel Leola on karjääri jooksul käinud kahel korral välisoperatsioonil Afganistanis.

"Pool aastat kestsid missioonid. Esimene kord 2018. aastal ja teinekord läksime 2020. aastal. Põhiülesanne oli seal isikukaitse. Ja pärast Scoutspataljoni tulin sõjapolitsei vahipataljoni, kus ma esimesel aastal olin instruktor ja pärast seda rühmavanem," rääkis Leola.

"Rühmavanemana on minu ülesanne tagada neile varustus, et neil oleks võimalikult hea, võimalikult korralik varustus ja hoida üksuse distsipliini ja moraali üleval. Alates jaanuarist olen ajutiselt staabis, aitan väljaõppesektsiooni tööd," lisas ta.

Eesti esimene naiseriväelane: naised saavad samamoodi hakkama nagu mehed

"Pealtnägija" neljanda peategelase isik ja kõik muud detailid on riigisaladus. Nimelt teenib ta kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuses, mille liikmed ning täpsed tööülesanded on täielikult salastatud ning mille pea ainus pisutki avalik osa on katsed, kuhu põhimõtteliselt igaüks saab kandideerida. Need kurikuulsad katsed, mida nimetatakse valikuks, läbis ka esimese naisena Kaia (nimi muudetud – toim.)

"Valikul proovitakse testida inimeste vastupidavust nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja need ülesanded, mis tulevad, ei ole mitte kunagi osalejatele ette öeldud, ette kirjeldatud. Kohanemisel on väga suur roll. /.../ Üheks osaks on kindlasti mõne ülesande tegemine täpselt nii kaua, kuni keegi meeskonnast murdub. See on üks viis, kuidas testida nii tekkinud meeskonnavaimu kui ka individuaalset valmisolekut meeskonna eest valmis või väljas olla. Aga ka ülesanded, mis kestsid kindlasti üle 30 tunni," kirjeldas erioperatsioonide väejuhatuse erioperaator Kaia.

Pärast Kaiat on selle valiku läbinud veel teisigi naisi – kui palju täpsemalt, on taaskord teadmata, sest tegu on juba mainitud riigisaladusega. Teadaolevalt näiteks politsei kiirreageerijate või K-komando hulka naisi ei kuulu.

Kaia hinnangul saavad naised ülesannetega hakkama samamoodi nagu mehed. "Ma ei tõmba naisi ja mehi nii sooliselt lahku. Ma arvan, et naised tulevad samamoodi ülesannetega toime nagu mehedki, olgu selleks eriteenistuses operatsioonid või midagi teistsugust," sõnas ta.

Eliitväeosa kohta on avalikult teada ainult, et see on osalenud ka erinevatel välisoperatsioonidel, näiteks Malis, mida kajastas mõni aasta tagasi ka "Pealtnägija". Kas ka Kaia seal käis, seda ta saatemeeskonnale öelda ei tohi.

Rahvastiku vähenemine toob kõne alla naiste suurema rolli kaitseväes

Seoses äreva ajaga suurendab Eesti jõuliselt kaitse-eelarvet ja üha rohkem räägitakse, et Eesti peab muutuma kaitses Iisraeli sarnaseks, kus ajateenistus on kohustuslik nii meestele kui naistele. Põhjuse selleks annab ka demograafia: Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, mis tähendab, et tulevikus on vähem noori mehi, kelle hulgast ajateenistusse kutsuda.

Näiteks 1999. aastal sündis 6367 poisslast, aastatel 2007 kuni 2010 oli sündimus tipus – keskmiselt umbes 8100 poissi aastas. Samas, 2024. aastal sündis neid vaid 4900.

Kuna praegu vajab kaitsevägi oma ülesannete täitmiseks igal aastal 4000 kutsealust, siis mida aeg edasi, seda suuremat osa ühest aastakäigust see tähendab. Ehk kui praegu on 18- kuni 21-aastastest vaja väkke saada 55 protsenti, siis näiteks 2040. aastal juba 70 kuni 80 protsenti. Paratamatult tekitab see küsimusi naiste suuremast rollist.

"Ajateenistuses on ikkagi läbilõige Eesti ühiskonnast ja kui me vaatame kehalise kasvatuse tunde, siis me näeme seal, et kõik mehed ei ole ka supervormis ehk siis suuremaks näitajaks pigem on tahtejõud ja motivatsioon, kas inimene tahab teha seda või mitte," rääkis Leola.

"Ma arvan, et me kunstlikult ei peaks kuidagi naiste osakaalu jõustruktuurides suurendama, on ikkagi naisterahvaste enda valik täna, kas nad soovivad panustada või mitte. Küll aga julguse kogumiseks, ma arvan, ei tasu naisterahvastel nii palju hoogu võtta, sest naised on tegelikult väga-väga võimekad," ütles Kaia.

Ehkki ajalooliselt ja eelduslikult on kaitseväes kõrge testosteroonitase ja range hierarhia, siis "Pealtnägijaga " rääkinud naised kinnitavad, et pole kohanud viltu vaatamist ega diskrimineerimist. Küll aga tunnistavad, et mõnikord tuleb end meestest isegi rohkem tõestada.

"Ühel rännakul, üks võitleja küsis mu käest, et Leola, millal sa katkestad. Siis ma ei saanud aru alguses, mis selle küsimuse eesmärk on. Ja siis ta ütles, et ta ei saa enne katkestada, kui mina olen katkestanud, ego ei luba seda. Ja lõpuks oligi see, et kuna ma tegin lõpuni, siis ta tegi ka lõpuni," meenutas Leola.

"Ma isiklikult tunnetan, et meestega on väga lihtne koostööd teha, tegelikult nad on väga koostööaltid. Ja ma ei keskenduks oma töös üldse sellele, et kuidagi füüsiliselt oleks midagi raskem või väljaõpe oleks keerulisem. Tegelikult meile kehtivad kõik ühtsed normid, ühtsed väljakutsed," rääkis Tõugjas, kelle sõnul ei pea naised kaitseväes oma naiselikkusest loobuma.

Naiselikkusest loobuma ei pea

Kokkuvõttes rääkisid naised "Pealtnägijale", et karjäär vormis on moodsal ajal ning rahu tingimustes siiski töö nagu iga teine ja naiselikkusest loobuma ei pea.

"Meil on ju tegelikult ette nähtud vastavalt juhenditele, et näiteks sul peavad olema kõrvarõngad teatud suurusega ainult, ei tohi olla suuremad, et sul peab olema soeng vastavalt sellele nagu ette nähtud ja küünte värv võib olla üldjuhul neutraalne. Aga samas ei ole ju otseselt midagi keelatud selles mõttes, et sa ei saaks justkui kõrvarõngaid kanda," selgitas Tõugjas.

"Kindlasti mul on mingisuguseid naiselikke tegevusi või asju, mida mulle meeldib teha – hea meelega tegelen kodus mingisuguse aianduse teemadega ja lilledega näiteks. Pigem võib-olla see naiselik pool väljendub kodus," ütles Pärnik.

Töövälisel ajal elavad naised tavapärast elu.

"Ma puutun kokku inimestega, ma pean hästi palju suhtlema nendega, siis vabal ajal ma üritan võtta seda enda aega – lähen mingile pikemale jooksutiirule või lähen jõusaali, kus ma saan ka ennast natukene tühjaks laadida, töömõtetest eemale," märkis Leola.

"Mulle meeldib väga maailma näha, mulle meeldib väga reisida. Kui mul see vähegi võimalik on. Loomulikult, väga suur roll on täna ka minu perel," ütles Tõugjas.

"Ma olen üsna tavaline inimene ja veedan oma vaba aega lähedastega aktiivselt väljas olles. Selles mõttes, kui tööpäev lõpeb, siis ma ei lähe lasketiiru ega jätka oma oskuste lihvimist. Ma olen üsna tavaline naisterahvas. Kannan vabal ajal hoolitsetud, värvitud küüsi jne," rääkis Kaia.

"Kui ma lähen mehega kuskile välja sööma, siis ikka panen kleidi selga ja teen ilusaks ennast. Ma arvan, et see on osa naiselikust elust. See, et ma töötan koos mitmekümne mehega, ei tähenda, et ma pean meheks muutuma," sõnas Leola.