USA rahupakkumine, mis jõudis meediasse sisaldas ka punkti, et Venemaa vallutatud territooriumeid tunnustatakse de facto ja Krimmi okupeerimist tunnustatakse ka de jure. Saatejuht Epp Ehand küsis Mälksoolt, kui palju selline rahuettepanek praegust maailmakorda segi paiskab.

"See on küllaltki oluline hetk ajaloos. Seesama reegel rahvusvahelises õiguses, et relvastatud jõu kasutamise tulemusena ei saa territooriumi annekteerida, selle reegli jõudmine rahvusvahelisse õigusesse oli omal ajal USA ettepanek. See algas 1920-ndate aastate lõpus. USA on peaaegu 100 aastat seisnud selle eest, et see nii oleks, et ei saa endale niimoodi territooriumi juurde haarata. Ja kui nad nüüd president Trumpi juhtimisel on valmis oma poliitikat muutma, siis ma ütleks, et see on küllaltki suur järeleandmine Venemaale," vastas Mälksoo.

Mälksoo sõnul on probleem selles, et selle mõju ei piirduks üksnes Ukraina-Venemaa situatsiooniga, sest sellistel otsustel on alati potentsiaalne pretsedendi mõju. "Selliseid situatsioone on veel, kus mingi territooriumi staatust on relvajõu kasutamise tulemusena muudetud, näiteks Põhja-Küprosel ja seda samas ei tunnustata sellel lihtsal põhjusel, et relvajõudu kasutati, rikuti seda alusreeglit. Kui nüüd Venemaa saab Krimmi suhtes selle de jure tunnustuse kätte, siis ka nendes situatsioonides on küsimus, et aga miks siis Türgi ei võiks saada Põhja-Küprosele mingit sorti tunnustust, et mille poolest nad siis erinevad," rääkis Mälksoo.

Mälksoo ütles, et kuigi de facto tunnustamist võib lugeda ajutiseks, on see ka ohtlikum. "De jure vähemalt toob mingit sorti selguse. Kui Ukraina peaks ühel hetkel tunnustama, et Krimm kuulugu siis nüüd Venemaale, siis Ukrainal ei ole enam ka rahvusvahelise õiguse järgi õigust seda kuidagi hakata, kas tagasi küsima või veelgi enam relvajõudu kasutama. See de facto on selles mõttes ohtlik. Samas Venemaa on ju oma konstitutsiooni nüüdseks juba sisse kirjutanud, et need alad on Venemaa osad ja mõnes mõttes sellega lükatakse probleem tulevikku. Üks asi, mida me Vene impeeriumi ja Nõukogude liidu ajaloost saame õppida, on see, et need asjad nii ei jää. See vaherahu periood võib siis kesta, kui see lõplik staatus jääb territooriumil välja selgitamata, selle teema juurde võidakse tulla tagasi siis ka 10 või 20 aastat hiljem, juba oodates paremaid asjaolusid," lausus Mälksoo.

"Rahvusvaheline õigus on arenenud kogu aeg dialoogis erinevate printsiipide vahel. Ühelt poolt see väga selge printsiip, et relvastatud jõu kasutamise tulemusena sa ei saa endale territooriumi haarata. Samas on rahvusvahelises õiguses ka üks väga demokraatlik printsiip, et kuulame seda, mida inimesed tegelikult tahavad. Ja see põhimõte, et me ei tunnusta vallutuse tulemusena saavutatud territoriaalset muudatust, selle lähtekoht on tegelikult see, et mõnes mõttes ei ole nii oluline, mida need inimesed arvavad või mida nad eelistavad, sest relva jõudu on kasutatud, alusreeglit on rikutud," lausus Mälksoo.

"Aga niimoodi vaikivalt ju Krimmi puhul on kogu aeg olnud ka see küsimus õhus, et mida need inimesed ikkagi reaalselt tahavad, et mida teha nende territooriumidega, mis küll kuuluvad siis ühe riigi alla, näiteks Ukraina alla, aga kus on mingis elanikkonna osas ka teatud venemeelsed positsioonid esindatud," ütles Mälksoo.

"Ka Eesti ja Läti jaoks oleks väga halb pretsedent, kui see muutub selliseks legitiimseks sekkumise aluseks, sest lõppastmes seda võib ju kasutada ka kuskil Daugavpilsis või Narvas," sõnas ta.

Saatejuht Epp Ehand küsis, et kui peaks juhtuma nii, et Eesti ja eurooplased on olukorras, kus nad peavad valima, kas toetada Ukrainat ja rahvusvahelist õigust või pidada olulisemaks USA liitlassuhet, siis mis oleks Mälksoo vastus.

"Ma toetaks rahvusvahelist õigust," vastas Mälksoo. "See nõustumine ei peaks olema mingisuguste väga suurte ja põhimõtteliste selgitusteta. Aga tegelikult Eesti suveräänsus tähendab ka seda, et ükski riik, kaasa arvatud USA, ei saa meid käsutada," lisas ta.