Olen nüüdseks enam kui veerand sajandit tegelenud uurimistööga Venemaal Siberis. Selle aja jooksul olen ma mitte ainult käinud teisel pool Uurali mägesid, vaid veel enne seda, kui Venemaa suleti koroonagarantiini ja hiljem kohe algas Ukraina-Vene täismahuline sõda, käisin ma ka palju Moskvas ja Peterburis konverentsidel.

Venemaal on nimelt Siberi-uuringud traditsiooniliselt väga suur valdkond, sellega tegelevad sajad inimesed ja nii on Siberi-teemalisi konverentse ka tihti ja nad on rahvarohked. Lisaks sellele on mul pika aja jooksul tekkinud ka soliidne tutvusringkond teadusväliste inimeste seas. Mu tutvusringkonnas on palju muusikaga seotud inimesi, muusikud, DJ-d, ürituste korraldajad, aga on ka ajakirjanikke, kooliõpetajaid, muidu tavalist palgatööd tegevaid inimesi.

Kui algas sõda, siis mingi osa sellest seltskonnast tõmbasin ma kategooriliselt oma tutvusringkonnast maha, kuna nad toetasid vaimustusega oma armastatud presidendi algatatud agressiooni Ukraina vastu. Kusjuures, kes toetas või ei toetanud, selles polnud tegelikult mingit seaduspära. Nii sõja toetajate kui ka vastaste seas oli esindajaid kõikide minu tutvusringkonna sotsiaalsete gruppide seast.

Teised jäid ja mõnega neist suhtlen ma regulaarselt. Tuleb välja, et see suhtlus on nüüd väga oluline, et saada teada, mis Venemaal üldse toimub. Mitte et see annaks sotsioloogiliselt representatiivse pildi Venemaa elanikkonna hoiakutest või meeleoludest, aga mingi ettekujutuse ma Venemaal toimuvast ikkagi saan.

Võib-olla üks tendents, mis on Venemaa elanikkonna seas süvenev, on see, mida Venemaa elanikud ise nimetavad "siseemigratsiooniks". Nagu üks hea sõber mulle seletas: "Ma elan oma elu. Mis toimub poliitikas, mind ei huvita. Mul on lõpuks ometi võimalus endale midagi lubada, käin sõpradega metsas šašlõkki tegemas, saan endale lubada mõnda uut asja, käin puhkamas." Nii panigi ta sotsiaalmeediasse üles pildid sellest, kuidas ta veetis puhkuse Egiptuses.

Ka minuga keeldub ta rääkimast poliitikast. Lisaks oma apoliitilisele hoiakule on selles keeldumises ka Venemaal väga levinud paranoia, et kõiki suhtlemiskanaleid kuulavad pealt Venemaa eriteenistused. On olemas arvamus ja juba väga vana, et kui nimetada teatud sõnu, siis kuskil käivituvad salvestussüsteemid. Nii keeldub antud sõber minuga vesteldes kasutamast sõnu "sõda", "Putin" ja "Ukraina". Millest me siis räägime? Nojah, sellest, kuidas me mõlemad korteris remonti teeme, mida tuttavad teevad, millised uued baarid on avatud Jakutskis.

Mul on ka teine sõber, kes elab Lõuna-Siberis metsatööstusega tegelevas rajoonis. Ta saadab mulle aeg-ajalt reportaaže, mis seal toimub ja millised on arengud. Temaga on huvitav suhelda, sest see rajoon on teatud mõttes tüüpiline: just sellistest kohtadest saab oma kahuriliha Vene armee ja sai omal ajal palgasõdureid Wagner.

No vot, sõber teatas hiljuti, et tema ümbruskonnas on toimunud tuntav mentaalne nihe, sõjaväsimus on sisse löönud. Kui enne toetati entusiastlikult armastatud presidendi piiratud sõjalist operatsiooni Ukraina denatsifitseerimisel ja demilitariseerimisel, siis nüüdseks on vaimustus kadunud. Just sellistest kohtadest mindi ja minnakse Vene armeesse.

Kui veel mõni aeg tagasi suunduti armeesse entusiastlikult ning leiti, et Ukrainas "fašismiga võitlemine" on suurepärane idee, siis nüüd kiputakse köögilaua ääres avaldama arvamust, et seda neetud sõda pole vaja.

On toimunud veel üks huvitav muutus. Kui Venemaa 2014. aastal annekteeris Ukrainalt Krimmi, siis tekkis mõiste "krõmnaš" (meie Krimm). Krõmnašid on need inimesed, kes vaimustusega tervitasid "iidsete Vene alade" taasühinemist "emamaaga". Ja seda vaimustust oli Venemaal oi kui palju! Nüüd kipub köögilaua ääres lisaks sellele, et sõda pole vaja, kõlama arvamusi, et ka Krimmi pole vaja. Kõik jamad algasid Krimmiga ja kes oleks seda teadnud?

Krimm asub Siberist kaugel ja nüüd hakkab inimestele kohale jõudma, et see, mis riigi koosseisus on see poolsaar, tegelikult nende elu oluliselt paremaks ei tee, halvemaks võib teha küll. Ja mu sõber lisas sarkastiliselt: "Aga muidu siin inimesed toimetavad, nagu midagi poleks juhtunudki, ainult imestatakse, et sugulased ja tuttavad saavad territooriumil enne Poolat otsa. Imelik, kas pole?"

Nii või teisiti, jälgides blogijaid või suheldes Venemaal elavate tuttavate ja sõpradega, paistab, et valdav osa Venemaa elanikkonnast üritabki elada nii, nagu midagi poleks juhtunud. Mõnel õnnestub see üllatavalt hästi. Nimelt on teatud Venemaa regioonides elujärg tõusnud. Lepinguliste sõjaväelaste suured palgad, kompensatsioonid surmasaanute eest ja tööjõupuudus, mis tuleneb sellest, et suur osa meestest on armeesse võetud, on paljudes kohtades palgad üles lükanud.

Ehkki inimesed püüavad ignoreerida seda, et nende riik on sõjas, nad seda täielikult teha ei suuda. Olen kuulnud päris mitut lugu, kuidas isegi püüd elada sellises kunstlikus midagi-pole-muutunud-maailmas ei õnnestu täielikult.

Oli selline juhtum: jutustasin oma heale sõbrale, kuidas ma siin Eestis elan. No see, et teen tööd, lapsed käivad koolis, varsti lähen lapsega koolivaheajal Saksamaale. Sõber hakkas selle peale nutma ja palus edasi rääkida sellest, kuidas me siin "normaalset elu" elame.

Lõpetuseks mõru teade nendele, kes, veri küünte alt väljas, püüavad tõestada, et tegelikult on meil tegemist Putini sõjaga. See, et Venemaa elanikkond on sõjast tüdinud ja sooviks selle kiiret lõppemist, ei tähenda, et nad peaksid sõda kuritegelikuks. Ei, enamiku Venemaa elanike meelest on nende armastatud presidendi piiratud sõjalist operatsiooni õigustatud. Ka ei tähenda köögilaua ääres sõja kirumine seda, et need kirujad lähevad tänavale sõja vastu protesteerima. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.