Põhjus, miks me Vikerraadio eetris kohtume, on see, et Lennart Meri legendaarne teos "Hõbevalge" on saanud ingliskeelse tõlke ning järgmisel aastal möödub selle esmailmumisest 50 aastat. Ingliskeelsena võiks see jõuda nüüd ka nende lugejateni, kelleni ta varem ei jõud. Aga me ei räägi ingliskeelsest raamatust, vaid vaatame seda, mida need kaks teost – "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem" – endast Eesti loo mõttes kujutavad ning kuidas nad on mõjutanud Eesti elu nende pea 50 aasta jooksul.

Intervjuuks valmistudes lugesin mõlemad raamatud uuesti läbi ja pean ütlema, et alates hetkest, kui nendega esimest korda kokku puutusin, ja esimesena lugesin 1984. aastal ilmunud raamatut "Hõbevalgem", olen ma nende tekstide lummuses. Saan aru, et see pole mitte mingi minu eripära, vaid väga paljude inimeste jaoks on see raamat olnud nagu ilmutuslik või valgustuslik kogemus.

Eks see raamat olegi mõnes mõttes kirjutatud selleks, et lummata Eesti inimest mingis suunas, manada midagi esile, sooritada mingisugune pööre Eesti ajalootajus või nagu omal ajal Ants Viires nimetas, et see oleks nagu keeleuuendus Eesti ajaloo kirjutuses. Et manada see esile.

Eks Meri teadis kirjanikuna väga hästi, et säärane mõjutamine ei saa toimuda ainult diskursiivsete ratsionaalsete vahenditega, eriti, kui kõne all on sellised teemad ja motiivid, mis on põhiliselt müüdi varjundiga, mütoloogiasse kalduvad. Et tuleb kasutada ka teisi võimalusi.

Nii me näemegi, et raamat on salapärane, hiiliv, suigutav. On looduskirjeldus, siin on kask, mingi teine puu ja taimed, känd, ja äkki on kännu kõrval surnukeha – ja kogu igavus ja suigutamine on läinud. Äkki tuleb mingisugune fakt.

Enamasti, eksponeerib ta väga võimsalt neid asju, mida ta ise tahab uskuda ja meid uskuma panna. Seal on hästi suured üldistused ja nii edasi.

Säärane lummuse loomine on väga tähtis, et kujundada uut Eesti ideoloogiat.

Minu kogemus sarnaneb vist paljude teistega ka selles mõttes, et lugesin esimesena 1984. aastal ilmunud "Hõbevalgemat", kuigi perekonna raamaturiiulis oli ka "Hõbevalge" prominentsel kohal. Lugesin "Hõbevalgemat" teismelisena ja siis tahtsin kohe "Hõbevalget" lugeda, aga tollal olin mõnevõrra pettunud, sest "Hõbevalgem" oli teismelisele poisile väga hea raamat, kuna see oli nagu seiklusjutt, kus oli palju meresõidu tehnoloogiat ja terminoloogiat, kirjeldati detailselt laiuskraadimõõtmist ja nii edasi, aga "Hõbevalge" tundus hajus. Nüüd olen tagantjärele mõelnud, et need ongi ju kaks täiesti erinevat raamatut.

No jah ja eks nad ole nüüd uustrükkides Lennart Meri enese soovil kokku pandud. Nagu sünteesitud "Hõbevalge" viimased väljaanded, kuhu "Hõbevalgem" on algusossa sisse sulandatud.

Ma ei tea, kas see on teinud raamatut värskemaks ja tugevamaks, aga nii oli Lennart Meri soov.

Tahaksin meelde tuletada seda, kui meil on nüüd pidupäevad tulemas – järgmisel aastal saab raamatu ilmumisest 50 aastat ja kõik need esitlused itaalia keelde, vene keelde ja inglise keelde –, et see asi algas omal ajal hoopis teistmoodi. Kõik ei olnud nii pidulik ja hea, kui nüüd tagantjärele Meri müüdi valguses tundub.

Mina olin siis esimese aasta üliõpilane 1977. aastal, raamat ilmus 1976. aastal.

Meri sai hiljem presidendiks ja raamat kui tema peateos valgustus uuesti läbi ja see interpreteeriti täiesti uues kontekstis. Kui raamat ilmus, muidugi ei olnud see tollal üllatus, sest Meri oli mõnes mõttes hea müügimees, nagu kõik kirjanikud tegid, enne, kui paks raamat ilmus, avaldati teatud osi täiel kujul Loomingus, Sirbis ja Vasaras ilmus "Seitse õhtut Idrisiga", Keeles ja Kirjanduses Sampo-jupp. Telesaates "Reklaamiklubi" rääkis Lennart Meri mingil ajal Pythease reisidest, ta tegi seda alati üle aja ja hästi aeglaselt.

Tõsiselt?

Jah, ja sealt ta saigi hüüdnime Püüton.

Ütlen igaks juhuks noorematele inimestele, et see oli Eesti kõige vaadatum telesaade.

Vist tollal oli jah. Ta rääkis seal Pythease reisidest alati üle aja ja sai nimeks Püüton seetõttu, et ta nagu kägistas televisiooni ajakava – rääkis alati oma jutu lõpuni, kus just saadet vägivaldselt ei lõpetatud.

Kui raamat 1976. aastal ilmus, siis ma mäletan, et reaktsioonid olid väga erinevad. Ühelt poolt oldi lummatud, teiselt poolt anti päris kõvasti peksa ja narritati.

Üks mu kursusekaaslane ütles, et see on maailma parim makulatuur, samal ajal, kui Jaan Kross ütles, et selle raamatu oleks ta tahtnud ise kirjutada.

Tahtsin selle juurde hiljem tulla, Jaan Krossi paralleel on vältimatu, sest Kross, kirjutas pisut teistsuguste väljendusvahenditega terve hulga samasuguseid raamatuid.

Jah, see ilmus 1976, Krossil ilmus 1975. aastal "Taevakivi", mis on ju ka meteoriidist, meteoriidi motiiv käib sealt läbi, kuigi see on kujundlik. Kross kirjutas muidugi, aga ilmselt Meril õnnestus just säärases stiilis – see on ju esseistika parimas mõttes – kirjutada ühtede kaante vahele kokku nii-öelda oma mütoloogiliste unelmate entsüklopeedia.

Jah, ka ilukirjanduses võib ühte romaani kirjutada nii, kus on kõik koos. Võib-olla et Balthasar Russow oli esialgu natuke sedamoodi, aga hiljem hakkasid teemad jagunema.

Võib-olla just see otse ütlemine, mis on segu kujundlikuga – see otseütlemise jõud oli see, mis lummas ja mis lummas ka Krossi, see, mis ilukirjanduses nii alasti ei ole, alati keegi teine ütleb, aga siin on kõneleja ikkagi Lennart Meri.

Vahepeal vestleb ta lugejate ja oma allikatega, mis on mingis mõttes täielik näitemäng.

Just.

Ja mulle tundub, et see toimub öösiti. Lennarti poeg Mart Meri, kes oli mu kursusekaaslane, temalt kuulsin, et seda raamatut kirjutati öösiti üksinda vesteldes, öövaikuses.

Kujutame ette – Lennart Meri istus Nõmme majas, oli maikuu, juuni algus nagu praegu, hakkas valgeks minema ja siis pani Lennart Meri kuskile punkti, olles öö läbi rännanud tema jaoks väga huvitavates ja nii ajaliselt kui ka füüsiliselt väga kaugetes maailmades.

Ja ta võis rahulikult magama minna samal ajal, kui teised pidid kooli minema.

Ilmselt see nii oligi.

Äkki oli jah.

Ambitsioon, mis raamatust välja paistab, on hämmastav. Ma tsiteerin küll "Hõbevalgemat", kus ta tagantjärele hindab oma esimest raamatut ja esitab tõendusi ja tõestusi, mida ta esimeses raamatus ei omanud ning selgitab, ilmselt vastusena kriitikale, oma mõttekäike ja selle loo aspekte. "Hõbevalgema" saatesõnas teeb Meri viite tuntud amatöörarheoloogile Schliemannile, kes kaevas Homerose teoste põhjal välja Trooja ja Mükeene varemed. Tema üle tehti nalja, aga tegelikult on see kujund väga äge, et ta uskus seda, mida Homeros oli kirja pannud ja näe, leidiski need asjad. Aga kellega ennast võrrelda, see on ikkagi väga võimas.

Tähtis on see, et kui sa võid isegi tajuda, et jääd naeruväärseks, aga kui lähed ausalt oma kutsumuse järel, teed midagi ausalt isegi siis, kui see tundub kohati küsitav või naljakas, tasub see lõppkokkuvõttes ära.

Ma tulen raamatu omaaegse retseptsiooni või vastuvõtu juurde tagasi – seda on isegi mõnikord natuke hale lugeda. Nietzsche on öelnud, et kui raamat on ilmunud, on ta nagu sünnitaja – sünnitaja on nõrk, autor on nõrk, ära esialgu peksa teda, oota natukene, oota aastakene, aga ega kriitika malda oodata.

Näiteks, kui ilmub paroodiline arvustus, nagu kirjutas Elina Öpik Keeles ja Kirjanduses, ja sellele järgneb Lennart Meri vastus, mis jääb nõrgaks, tema on oma asja teinud – palun võtke, olge või ärge olge, mina seisan siin, mina tegin selle asja niimoodi, tegin ja nii on.

Meri on kirjutanud mütoloogilise Eesti ajaloo, nii-öelda varjatud loo, ta otsib Püha Graali ja leiabki kristalli, vaatab sinna sisse, see on väga heterogeensete teemadega, ja siis hakkab paistma kogu see muistne kultuur nii läänes kui ka idas, millega Eesti on olnud seotud: tema nägemuses idamaa reisijad, tuleb seesama Pytheas Marseille' linnast.

Või Sampo kujund, mis on võetud "Kalevalast", see maailma sambana, mida Meri teda tõlgendab, mitte esimesena, et kõik tuleb sinna kokku ja ta vaatab neid motiive nagu läbi maagilise kristalli.

Ning sa hakkad aru saama, vaat siin on see Eesti Nokia, et Eesti oligi kogu maailm, niisugune mikromaailm, mis peegeldas kogu omaaegset makromaailma.

Et ei olnud ainult mingisugune niru talupoeg, kes künnab põldu, sööb aganaleiba ja oma kaalikat ja elu on kurb ja kliima vilets. Ei, siin oli kogu maailm koos. Selline ajalooline nägemus.

Meri on kirjutanud Eesti lugu, aga ta on kirjutanud ka selle maailma lugu, mis oli tol hetkel meie aja arvamise alguses teada ja ta on üritanud mõtestada Eesti lugu maailma või Euroopa kaudu. Otsisin välja ühe lõigu, mis on minu meelest väga oluline selle raamatu mõistmisel. Ta kirjutab Pythease kohta järgmist:

"Pythease Ultima Thule on olnud õhtumaa kultuuriloo vanim mõistatus," ja siis lisab: "jah, arvan küll, et täisminevik selles lauses on põhjendatud".

Sest Meri ise lahendab selle mõistatuse, mis see Ultima Thule siis oli ja seob selle väga veenvalt Euroopa loo sisse.

Ma saan aru, et tal ei ole ajaloolisi tõendeid, kuigi ta raamatus ise loetleb küll astronoomiast, küll erinevatest väga vanadest tekstidest pärit lauseid. Aga ta tõestab väga veenvalt ära, et jah, see Ultima Thule, millest Pytheas rääkis, kus talle näidati kohta, kuhu päike heitis magama – see ongi Saaremaa, Kaali kraater.

Ta veenab meid.

Nagu me juba algul rääkisime, et ta veenab üsna salakavalalt, mitmesuguste vahenditega, mitte ainult arutlusega – nende arutluste vahel on sügavad lõhed, need ta ületab mingi kujundi või mingisuguse kõrvale pöördumisega nii, et sa ei märkagi, kuidas ta üle läheb.

Ja kui ikkagi päris teadlased on tema kallale läinud, Herbert Ligi oli võib-olla kõige järjekindlam kriitik, siis jah, ega nad puhtratsionaalselt asja võttes seda ei usu.

Aga Lennart Meri on vist veenvam.

Inimese tunnetus ei ole ainult ratsionaalne, mõistuslik – sul on lõhnad, meelelised asjad ja emotsioonid. Ta pakub küllaltki terviklikku veenet ja seetõttu ka mõjub.

Kui seda retseptsiooni või mõju veel käsitleda, siis kindlasti oli inimesi, kes olid kriitilised, võib-olla isegi üleolevad  – tänaseks on see muidugi täiesti kadunud  – ja siis oli inimesi, kes olid vaimustuses. Ka väga targad, haritud ja palju lugenud inimesed olid sellest raamatust vaimustuses. Ma ei mäleta täpselt, kes see oli, aga üks tollane tuntud Eesti tippteadlane kirjutas midagi sellist, et eksaktne pedant võiks ju sellest raamatust leida vigu, aga sellist lugu ei saagi teistmoodi rääkida.

No jah, kui Meri ei suuda kõike tõestada, ta ei saagi kõike tõestada, mida ta tahab väita, siis seda ei saa ju ka ümber lükata, siis peab kirjutama teise samasuguse raamatu sama veenvalt.

Kõik hakkab tal ju pihta Kaali meteoriidist, mille ta seob "Kalevaga", Kalevi poegadega, Kalevi sõnaga. Kaali meteoriidi allakukkumise Saaremaal paigutab ta umbes...

600 aastat enne meie aja arvamist.

Umbes nii, et Pytheas sai sellest teada ja tulla selle ajendil siiakanti vaatama, meteoriitset rauda kaema ja kõike muud.

Ma pean vahele segama, pean tsiteerima, sest see on tõesti uskumatu, kui täis on see raamat poeesiat. See, kuidas ta kirjeldab Pythease saabumist Saaremaale, on täiesti uskumatu:

"Laev jõudis randa. Ta astus maale. Tal tuli kõndida kõigest tund. Ta möödus kalmistust. Talle näidati Päikese varisemispaika, haigutavat kraatrit, söestunud tammetüükaid, pahupidi keeratud maapõue ja taevast sadanud haljast rauda. Parasjagu juhtusid olema valged ööd. Aga ta näeb ka pimedaid päevi, sest jõulupäikese kõrgus on mõõdetud kohapeal. Ta kirjeldab külmuva mere rasket hingamist, milles segunevad maa, vesi ja õhk, ning ta nimetab seda merekopsuks."

Ja nii edasi. See raamat on täiesti vaimustav.

Ja seda, miks see ei võinud nii olla, ei saa ju ümber lükata.

Kusjuures kõige naljakam on, et kui mingi teine autor sama teeb, on see naeruväärne. Näiteks, kui kirjeldatakse, mida Lembitu madisepäeva lahingu ajal tundis.

Siin on autori hääl ikka niivõrd sugestiivselt sisse kirjutatud, et see veenab.

Meri ise rääkis ju ka veenvalt. Teda oli hea kuulata. Tema liigutused olid kiired, aga tema kõnelemistempo suhteliselt aeglane, nagu mõtlemistempole vastav või isegi natukene aeglasem. Siin on autori hääl väga olulise tähendusega.

Olen mõelnud küll selle peale, mis on see kõige rängem hoop, mis Merile endale võis tunduda ja arvan, et see on just dateerimine, Kaali meteoriidi kukkumise aeg. Et kui Anto Raukas Urmas E. Liivi tehtud filmis "Kaali saladus" – Anto Raukasega käis Lennart Meri ju kunagi Kamtšatkal – paigutab Kaali kukkumise 5000 aastat varasemasse aega ja kui Saaremaal sellist suurt vilgast elu veel olla ei saanud. Võis olla, kuid mitte säärast, mis oleks tingimata elu segamini löönud. See on jälle puhtratsionaalne arutlus, aga kui see osutub õigeks, siis see võiks olla väga kurb.

Aga me ei tea vastust.

Ei tea jah, me ei saa seda teada, sellepärast et näiteks tulevad uued kontseptsioonid iriidiumiga, mis näitavad, et kukkus juba pronksiaja lõpus, rauaaja alguses, mitte kiviajal.

Meri ei ole mingi suur kultuurifilosoof, tal on tegelikult väga lihtsad väited, see on ka üks oluline asi, miks ta veenab. Kõik saab alguse sellest, et kui säärane pauk käis, siis pidi see kajastuma mitte ainult saarlaste, vaid ka muu lähielanikkonna kultuurimälus, rahvaluules ja kõiges, mis säilib nii palju, kui ta ajas säilib. Ja ta ikkagi leiab neid säilmeid, mitte üleliia palju, aga ta oskab serveerida neid, mis mõjuvad veenvalt.

Kuni lastelauludeni välja.

Just.

Üks, millele ma olen palju mõelnud ega oska vastata – kuidas said need kaks raamatut, "Hõbevalgem" on isegi "hullem", tollases Nõukogude okupatsiooni kontekstis üldse ilmuda?

See küsimus võib tekkida ka mõne teisegi raamatu puhul. Omal ajal ei saanud aru, aga kui hakkad tagasi vaatama, siis...

See Nõukogude aja kontseptsioon on mõnes suhtes üha kitsamaks tõmbunud, et tekitad iseendalegi üllatusi.

Mõni aasta tagasi loenguid pidades võtsin üliõpilastega läbi üht oma lemmikteksti, Mati Undi "Tühiranda". Seal on üks stseen, kus peategelane provotseerib Nõukogude piirivalvurit, ta mõtleb, kujutleb ette säärast stseeni, et ta läheb ja näitab, justkui teeb märke merele, lääne poole ja põhja poole ja siis lastakse ta Nõukogude Eesti piiril maha. Säärane stseen on ses 1970. aastate alguses ilmunud raamatus sees. Miks tsensor seda välja ei võtnud? Kuidas see võis jääda?

Teine asi, mille üle olen imestanud, on Lennart Meri selle raamatuga antud panus eesti keele müüti. Hea näide on, et tänu "Hõbevalgele" on paljude inimeste lemmiksõna valaskala. Meri selgitas veenvalt, kuidas läänemeresoome sõna kala, mida kohati hääldati läbi h või v, on kulgenud läänemeresoome piirkonnast või isegi kuskilt Siberi kandist Lääne-Euroopasse, jõudnud indoeuroopa keeltesse, tulnud sealt tagasi ja eestlased on 19. sajandil pannud kokku sõnad vaal ja kala ning saanud tulemuseks valaskala. See on nii ilus lugu.

Mõistan, et selle kohta võivad keeleteadlased öelda, et see ei klapi üheski punktis. Võib-olla klapib, aga ma kardan, et siit ei jää kivi kivi peale, kui seda uurima hakata, aga see on lihtsalt nii ilus lugu ja sellega on raske vaielda. Neid keelenäiteid on siin väga palju, pere, eestlaste oma nimetus,...

See on sama tendents, mida me juba jõudsime puudutada – Meri proovib meid veenda ka selles, näidata, et kõik, mis meil on, ei ole teistelt laenatud, et me oleme ka ise andnud, me ei ole kogu aeg olnud kõige väiksemad, kes ei ole, ma ei tea, ilma suurte rahvasteta süüagi osanud, et nad on meile söögi kohale toonud. See mõtteviis viib absurdi.

Ta on näidanud, et olid ajad, kus kultuurivahetus – see on üks tema põhilisi märksõnu või ideid – on kogu aeg toiminud ja paljud on teistele andnud, kõik on midagi andud ja midagi võtnud. Ta otsis Eesti näiteid, näitamaks, et Eesti asi võib ka läbi maailma käia ja lõpuks hoopis teisenenuna koju tagasi jõuda. See on üks tema mõtlemise tendentse.

Meil on olemas nõndanimetatud akadeemiline kirjanduslugu viies köites, tegelikult seitsmes köites, kuna neljas ja viies on kahes raamatus ning seal on ka Lennart Meri muidugi sees (eelviimases köites), aga kui Jaan Kross, Mati Unt, Mats Traat, Enn Vetemaa, Lilli Promet ja nii edasi on kõik eraldi peatükkidena, siis Merit ei ole isegi mitte rühmapeatükis, kus oleks kolm sarnast kirjanikku, vaid tema loomingut käsitletakse peatükis publitsistika ja dokumentalistika.

Tundub ebaõiglane.

Koos Ott Kooli ja Ants Saarega.

Kas see on ilukirjandus, ajalugu või publitsistika?

Ma olen omal ajal kirjutanud ühe lühikese tekstikese, kuhu panin pealkirjaks "Maailmavaateteos".

Võib-olla see ongi kõige täpsem sõna, mida ma oskan välja pakkuda – Lennart Meri maailmavaateteos. Mis žanri ta jääb? Me võime öelda, et see on suur essee, võime öelda, et see on väikeste esseede kogu, esmatrükk on 480 lehekülge, mis on jaotatud kaheksakümneks peatükiks, igaüks keskmiselt kuus lehekülge.

Meri on püüdnud neid siduda, punane joon on tajuda eestlasi kui muistse merekultuuri esindajaid, aga samal ajal on ta niivõrd hargnev, et paljud jupid on iseseisvad laastud.

Meri esitab oma maailmavaate säärastes kujundites, mis on teda ennast kõige rohkem puudutanud, nagu paat, vesi ja tuli – kõik elemendid on esindatud. Ilmselt oli talle ainuomane viis mõelda omaenese maailmavaade läbi just selliste kujundite, mitte esitada otsese arutlusena mingisuguse kultuurifilosoofiana. Ma arvan, et sellest poleks midagi tulnud.

Ja minna ilukirjandusse...

Ilukirjanduses pead sa alati arvestama kas või seda, et erinevad tegelased hakkavad iseennast kuhugi vedama. Aga siin on see mina hääl läbiv, täpselt sellistes kujundites, nagu nad seal öös tal ette tulevad, ta leiab oma leitmotiivid, ta teab, et ta võib nendest kaugeneda ühes või teises suunas, ühes või teises stiilis ja ta jõuab nende juurde tagasi. Kaali, paat, Sampo, igasugused muud asjad. Selles tähekujus võib ta vabalt ringi liikuda.

Žanr ei ole tema jaoks tähtis, ehkki konfliktid tekkisid just selle asja tõlgendamisel, kuidas žanri defineeriti või määratleti. See on naljakas.

Lennart Meri maailmavaateteos tundub väga hea kokkuvõte sellele raamatule. Kas võib öelda, et ta pani kogu oma teadmise ja maailmavaate sellesse sisse ja pärast seda oli ta valmis kõigeks, mis teda ees ootas? Samas ei saanud ta ju ometi ette teada, mis teda ees ootab: Eesti vabanemine, Eesti tagasitoomine Euroopasse välisministri ja presidendina. Aga tagantjärele vaadates on see kõik väga loogiline.

No ongi ja ega me ei oska teda tänapäeval teistmoodi lugeda kui presidendi müüdi haarmes, pole mitte midagi parata.

Aga ratsionaalselt võib arutleda, et kui Meri poliitikasse läks, siis oli ta oma töö kirjanikuna teinud, ta oli valmis.

Ta oli vaba.

Ta oli vaba.

Kross läks ka proovima, aga sai aru, et tal on veel palju kirjutamata, lähiajalugu on veel läbi kirjutamata ja ta tuli poliitikast tagasi, otse riigikogust istumast. Selles mõttes on meile hakanud Meri raamat tunduma presidendiks ettevalmistumisena.

Aga see oli ju võimatu tollal.

Loomulikult oli võimatu, aga meie ei saa sellest lahti.

Nagu ma enne alustasin üht näidet, veel 1987. aastal, kui juba kümme aastat tagasi oli "Hõbevalge" ilmunud, siis ei olnud tal akadeemilises kirjandusloos ikka veel oma peatükki. Ta oli lihtsalt üks publitsistidest.

See ei olnud mingisugune poliitiline ahistamine, vaid lihtsalt tingitud kirjandusloo kontseptsioonist, et õige kirjandus on ikkagi ilukirjandus ja kuna see raamat päris ilukirjandus ei ole, siis läks ta paratamatult kõrvalproduktide hulka, mis oli muidugi vale.

Näiteks Teet Kallas on meenutanud, et tema jaoks oli Lennart Meri esialgu tähtis tõlkijana. Meri ei tõlkinud palju, aga ta tõlkis väga hea valikuga, tõlkis näiteks Solženitsõnit, samuti Greene'i, Boulle'i, mis said väga kuulsaks.

Tuletan meelde anekdooti, mina selle eest ei vastuta, Kallas on selle kirja pannud: Hando Runnel olevat omal ajal öelnud natukene õelalt, võrrelnud Lennart Merit ja Teet Kallast, kes on omamoodi vastandlikud, et Lennart Meri on selline mees, et kui ta tänaval vastu tuli, siis sa tead, et see on kirjanik, et ükski eesti kirjanik ei näe kirjanikulikum välja kui tema, kuid kus on ta teosed. Teoseid ei ole, romaani pole, novelli pole, luuletusi pole. Aga kui tuleb vastu Teet Kallas, siis ta mõjub sellise padu-boheemina, aga tekib küsimus, kust ta võtab aega, et nii palju kirjutada.

See tõesti näitab, et reisikirjaniku staatusest Eesti üheks maailmavaateliseks kujundajaks saamine võtab natuke aega.

Kui mõelda Lennart Meri laiema loomingu peale, siis ta oli erakordselt mitmekülgne. Kui mõelda kõikide tema filmide ja reisikirjade peale, jättes päris esimesed asjad kõrvale, siis võiks öelda, et nendes filmides, mida ta käis tegemas Siberis soome-ugri rahvaste juures, et seal otsis ta Eesti loo juuri. Ta üritas aru saada, kust me tuleme, kust tulevad meie keel ja sõnad.

Siis ta kirjutas "Hõbevalge", mis ütleb minu arvates, kes me oleme – see on eestlaste kirjeldus, kuidas eestlased nime said – ning ta kirjutab ka, miks Tallinn on Tallinn, Rävala. Ta kirjutab ka Eesti sisse kristlikku maailma, tal on väga ilus jutustus sellest, kuidas Taani hindamisraamatus laiutab Rävala ümber tühi auk, kus ei ole ühtegi ülestähendust, ühegi kohanime kohta ja põhjus on, et see osa Eestist oli võtnud ristiusu omaks tunduvalt varem, kui siia ristiusu toojad tulid.

Ja see, mida ta tegi poliitikuna, välisministri ja presidendina oli kõik suunatud Eesti tulevikku.

Meenutasite tema filmitoodangut. Mina isiklikult surusin tal esimest korda kätt siis, kui ta käis 1977. aastal Tartus oma teise filmi "Linnutee tuuled" esilinastusel kinos Ekraan ja astus ka meie Pälsoni 14 ühikast läbi, olime seal viie mehega, tema poeg Mart ja mina ka.

Mõeldes tema filmitoodangu peale, kus on need soome-ugri asjad väga-väga jõuliselt esiplaanil ning seal ei ole otseselt neid asju, mis raamatus.

Meri puhul on väga tähtis ka see, et ta tahtis õrritada, ja seda nii lääne kui ka ida poole. Aga ta ei tahtnud, et see välja paistaks. Kui ta läheb hantide juurde, seal on räsitud handi vanamehed, kes võib-olla polegi nii vanad, ilmselt Merist nooremad, aga nad paistavad vanemad, hambaid suus pole ning eurooplase pilgule mõjuvad kuidagi kasimata, ja siis läheb sinna valges ülikonnas Lennart Meri, paneb neile käe õlale ja ütleb, et see on minu vend, ta ütleb seda Euroopa poole – tema on minu vend. Eurooplane, kes sellist sugulust häbeneb, vaatab natuke ja tunneb üleolekut, kuid saab siis aru, et Meri on tegelikult temast üle, sest Meri räägib edasi ja ütleb, et jah, see prantslaste kuld ja kard, mis on üle maailma kokku varastatud, see on ka olemas, aga see ei ole teie olemus. Kui te lähete tegelikult päris juurte juurde, on teie olemus ka samasugune, teie vennad on ka säärased, kuid te ei julge seda niimoodi öelda, aga mina panen käe õlale ja ütlen, et see on minu vend. See oli õrritamine lääne poole.

Aga ka ida poole oli see žest. Kui 1950. aastate lõpus hakkasid Eesti kirjanikud minema lääne poole, reisikirju kirjutama, siis Meri liikus itta. Ta oli poisikesena juba läänes käinud.

Ta oli seal üles kasvanud.

Jah, ta oli juba kogemuse saanud ja teadis, et maad on avastada veel ainult idas, kus Sven Hedin avastas Sise-Aasiat ja nii edasi. Aga Nõukogude Liidu piires oli see žest nii-öelda suure vene vennasrahva poole. Meri näitas alati seda, et teda ei huvita selles rahvaste koosluses venelased, vaid teda huvitavad väikerahvad, kes olid alavääristatud. Mäletame kõik tšuktši anekdoote, eks ju.

Tal ei olnud ühtki märkigi sellisest üleolekust.

Tema näitas, et minu valik on justnimelt see, vot see on tähtis, mitte Nõukogude rahvas.

Seega minu meelest on taolised õrritavad žestid tema soome-ugri ideoloogias ka väga-väga olulised.

See Vene aspekt on huvitav. Ma ei ole sellele mõelnud, aga teid kuulates mõtlen, et tegelikult tundis Meri ju vene keelt, kultuuri ja seda vene hinge ju väga hästi. Ma julgen öelda, et ehk isegi paremini kui täna keegi eestlastest. Ta toimetas selle Nõukogude Vene ruumi sees viisil, nagu vist väga üksikud eestlased on läbi ajaloo suutnud.

Just nimelt ja sellest räägitakse igasuguseid lugusid, kuidas talle meeldis õiendada, oma õigust taga ajada. Kuidas ta asju ajas, saame me reisikirjadest lugeda.

Kirjutas iseendale mingi dokumendi, pani sinna alla võimalikult palju pitsateid alla, näitas tšinovnikutele ja ütles, et tehke nii, nagu ma ütlen ja tehtigi.

Ta oskas Vene tingimustes asju ajada, ta oskas ka manipuleerida Nõukogude süsteemi osakestega.

Ajas kõik natuke muutus, Meri tegi ju ka kompromisse. Kui vaatame tema esimest raamatut "Kobrade ja karakurtide jälgedes", siis millega see lõpeb?

Ausalt öeldes ei mäleta, aga seal oli Nõukogude sousti kindlasti päris palju.

Oli, ja see lõpeb sellega, et armastage seda suur maad Vilsandist Kuriilideni.

Aga ega selles ei olegi midagi inetut või halba, kui see on Meri haardes, siis miks mitte.

See on tõsi, ta oskas seda asja näidata hoopis teistmoodi, Nõukogude Liitu tema jaoks mingites plaanides justkui ei eksisteerinudki. Et olid lihtsalt need olud, mis olid ja tema jaoks mingid reeglid lihtsalt ei kehtinud. Ta ei näinud reegleid, ei tahtnud neid näha, ta läks ja tegi asju, mille kohta iga teine inimene arvas, et neid ei saa teha. Hea näide on see, kuidas ta võttis Soome eratelevisiooni raha, läks ja tegi Nõukogude Liidus Siberis filme soome-ugri rahvastest viisil, mis kindlasti Nõukogude ametliku narratiiviga ühestki otsast kokku ei läinud. Ja siis ta käis neid kuskil välismaal filmifestivalidel näitamas. Kui seda tänapäeval rääkida, tundub see jällegi täiesti uskumatu.

Ongi.

Filmis "Linnutee tuuled" toob ta esile soome-ugri rahvad, ungarlased ja soomlased, aga ta ei lähe selleks Helsingisse ega Budapesti paleesid näitamata, vaid ta näitab ikkagi inimest, kes on maal.

Ungari karjakasvatajad.

Just, ta proovib neid rahvaid tuua esile sarnaselt, ühelt tasapinnalt.

Ma nüüd provotseerin ja nügin. Huvitav, kas keegi peale Lennart Meri oleks suutnud Boriss Jeltsiniga 1994. aasta suvel jõuda nende lepinguteni, mille eest teda küll tohutult süüdistati, aga tänu millele läksid viimased Nõukogude väed 1994. aasta augusti lõpus siit välja. See, mida on erinevad inimesed kirjeldanud, mis toimus, kuidas Lennart Meri ja Boriss Jeltsin omavahel suhtlesid, kui erinevad nad olid ja kuidas ometi jõuti Eestile oluliste lepeteni. Kas keegi teine oleks saanud üldse midagi sellist teha?

Vaat sellele oskate teie vastata.

Mulle tundub, et ei oleks saanud. Lennart Meri on natuke nagu ulmetegelane.

Kui kas või seda Kremlis terve päeva jooksu lahti rullunud lugu mõelda, et mis seal kõik tehti, kuidas allkirjad lõpuks dokumendile saadi, kuidas dokument valmis kirjutati – ma ei kujuta ette ühtegi teist Eesti poliitikut ega inimest, kes oleks millegi sellisega suutnud hakkama saada.

Lennart Meri võimete eeldus olid kõik needsamad asjad, millest me oleme rääkinud, rännakud Kesk-Aasias, Siberis, raamatud, mida ta kirjutas eesti rahva kohta, tohutu usk ja enesekindlus ja arusaam sellest, mida on tänapäeval isegi veider kuulda, aga et eestlased on äravalitud rahvas.

Meri ei kartnud ühtegi auditooriumit. Tal oli säärane eelsoodumus, et ta peab igas olukorras hakkama saama.

Seda on meenutanud Jaan Kross Meri surma puhul kirjutatud kõnes, mille luges ette Aarne Üksküla. Seal on selline motiiv, et sa oleksid nagu varem läbi mänginud neid olukordi, kuhu hiljem presidendina tegelikult sattusid.

Ma arvan, et see on isegi õige. Vot see on see tema teatraalne või artisti moment, ta mängis võib-olla juba aastaid varem läbi selle, kuidas ta Valges Majas esineb – see kuulus gloobuse lugu, gloobuse sodimine. Ma arvan, et ta armastas sääraseid asju enda mõttes läbi mängida.

Lapsena õppis ta kahes algkoolis, Pariisi ja Berliini algkoolis, siis kas oli viies Eesti koolis, Jaranski Vene koolis. Mõnes mõttes teda solgutati lapsena, aga ta pidas vastu, see oli tuleproov ja ta pidas vastu.

Just tema kohanemisvõime uutes olukordades ja põhimõte, et ma pean iga auditooriumi ees hakkama saama. Väga vähestel on säärast karakterit, on ebameeldivamaid ja meeldivamaid seltskondi, kelle ees esineda, aga tema suutis välja mängida selle, et iga kuulajaskond ja iga dialoogipartner tuleb läbi teha, tuleb vastu pidada, sest sa ei saa valida, nii suurt poliitikat teha ei saa.

Kui rääkida Lennart Meri raamatute "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem" mõjust Eestile, siis see on vaieldamatu, see on kultuuriline ja ka poliitiline jälg, mis neist raamatutest on jäänud. See on raskesti kirjeldatav, alates popmuusikast ja lõpetades kõnes käibivate kujundite ja fraasidega ning kogu Kaali lugu ja müüt. Raamatutest on nüüd ka itaaliakeelne, venekeelne ja ka ingliskeelne tõlge – kas need teosed töötavad ka väljaspool Eesti kultuuriruumi?

Seda ei oska ma öelda. Ingliskeelsega saame veel näha.

Olen kuulnud, et itaaliakeelne töötab Itaalia ruumis ainult teatud esoteerilises seltskonnas. Kuidas on lugu venekeelse tõlkega, seda ma ei tea.

Ma kardan, et teistel, eriti suurtel rahvastel on kogu sellesse asja väga raske sisse mõelda, sest see on ikkagi nii teistmoodi.

On teistmoodi ja see autori hääl – kui tõlkija suudab seda mõminat, iseendaga arupidamise tooni, seda isiksust, iseenda ees ausaks jäävat, ka siis, kui ta naeruväärsena mõjub, edasi anda, see võiks olla mõju alus. See informatsioon on üks asi, aga kõige raskemini tõlgitav on teksti dimensioon.

Eks me saame seda oma välismaalastest tuttavate peal testida. Mul on küll kavas mitmele inimesele see "telliskivi" kohale viia, aga kardan, et võib-olla nad ei taha seda lugeda.

Olen mitme lätlase peal testinud Viivi Luige "Ajaloo ilu", mis on ka suurepärane raamat ja mis tõlgiti ammu inglise keelde. Ka see raamat räägib mingis mõttes Eesti lugu, Eesti ajaloo lugu ning Läti inimesele on see väga mõistetav, nad on lugenud ja kiitnud ja öelnud, et see võiks olla vabalt Lätis ilmunud, aga ma kardan, et "Hõbevalgega" päris nii hästi ei lähe.

Olen tähele pannud, vähemalt mõne näite alusel, et võõramaa inimesed jõudsid Lennart Mere juurde mitte niivõrd "Hõbevalge" kaudu, kuivõrd sellele eelnenud raamatu "Virmaliste väraval" kaudu.

See ilmus vist soome keeles.

See oli soome keeles ja seesama mees, kes rahastas nüüd nii vene kui ka inglise keele tõlget, olevat "Virmaliste väraval" ribadeks lugenud.

See on olemuselt muidugi teistsugune raamat.

"Hõbevalge" on heterogeenne, ta on entsüklopeedia, siin on kõik koos, kogu see haralisus. "Virmaliste väraval" on ka väga tugev Nõukogude aspekt, ta on kompaktne arutlus Kirdeväila otsingust ja ajaloost.

Jah, võib-olla alustuseks on isegi mõni Meri varasem raamat lihtsam. Kui sa lähed kohe "Hõbevalge" juurde, sind visatakse sinna sisse, siis sa ei saa täpselt aru, mis toimub.

Me rääkisime, et on hämmastav, et selline teos sai ilmuda Nõukogude okupatsiooni ajal, 1976. aastal, uus raamat 1984. aastal, aga ometi nad ilmusid. Nüüd on meil vaba Eesti – muide mõlemas raamatus on vabadus Lennart Meri jaoks oluline, sealt kumab läbi, et Eesti on tegelikult vaba, aga see selleks – nüüd on meil vaba Eesti ja meil ei ilmu selliseid tekste. Või ilmub?

Tegeleme jah väga palju pudi-padiga.

Ma pole nii nõudlik, et tahaks, et kuskilt tuleks uus "Hõbevalge", mis defineeriks või kirjutaks ümber seda, mis Eesti lugu on, aga tuleks kas või mingi kõvemat sorti romaan. Või ei saagi neid enam tulla?

Küll saab. Aga eks ajal ole ka omad asjad pakkuda.

Mõnikord räägitakse, et on suured ajad ja on väikesed ajad. Päris tõsiselt seda ei maksa võtta, aga tõepoolest oli 1970. aastate teine pool – ühiskonna kinnitõmbumise aeg –  see, kus ei ilmunud mitte ainult "Hõbevalge", vaid väga palju häid romaane. Nii ta läks.

Ja aeg pakkus Merile välja ka selle, et ta sai esimeseks (taasiseseisvunud) Eesti presidendiks. Mingil määral oli ka see tellimus, mille ta vastu võttis. Seda ei saa ette planeerida.

Vaatame, mis tuleb, mida targemat siin ikkagi öelda.

Suur tänu, kirjandusteadlane Jaan Undusk!

Vikerraadio "Reedene intervjuu" on eetris igal reedel pärast kella kaheseid uudiseid.