Külas on värske Tallinna Nõmme põhikooli direktor, varem üle kahekümne aasta vene õppekeelega Ehte humanitaargümnaasiumis töötanud Õnnela Leedo-Küngas. Räägime, millised on aastate jooksul kogunenud tähelepanekud ja mõtted eesti keelele üleminekust vene koolides, põhikooli lõpueksamitest, lasteaiaõpetajate enesetundest ja toimetulekust koolikeskkonnas.

Sel nädalal oli Nõmme põhikoolis lõpuaktus. Kas nüüd on kooliaasta läbi või tuleb veel tegeleda nendega, kes aasta jooksul kõiki teadmisi ei omandanud ja eelistavad suvel edasi õppida?

Kooliaasta on tegelikult läbi, paar õpihimulist last käivad veel koolis, aga küll me ka nendega ühele poole saame. Õpetajate, laste ja ka vanemate jaoks on kooliaasta lõppenud.

Alustasite tänavu jaanuarist eestikeelses koolis pärast enam kui kahekümneaastast karjääri vene koolis. Olete pärit Haapsalust ja õppinud Eesti koolis. Kuidas rullus lahti teekond vene kooli?

Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, olin täiesti kindel, et minust saab kohtueelne uurija. Ma ka kandideerisin, aga kui läksin kooli eksamiteks kohale, sain aru, kuhu ma olen sattunud ja et mina siia kindlasti ei sobi. Kool on suurepärane, aga asi on minus – minu kergelt boheemlaslik natuur ei oleks selles keskkonnas võib-olla parim olnud ja jäin välja, kuigi, et mainet hoida, pean ütlema, et napilt, ja siis ma tõesti ei teadnud, mida teha. Mu ema ütles, et ei tohi koju jääda ega tööle minna, vaid tuleb õppida ning siis ma õppisin ühe aasta sekretär-asjaajajaks ja raamatupidajaks. Ma ei oska kirjeldada, kui palju see mu sõpradele nalja tegi, et ma raamatupidamise peale sattusin.

See päris boheemlikku natuuri ei toeta tõesti.

Jah, see deebet ja kreedit on siiamaani minu jaoks natuke müstika.

Siis ma mõtlesin tõsiselt ja otsustasin, et tahan minna Tallinna Ülikooli õpetajaks. Eriala oli lahtine, ma vaatasin statistika järgi, kuhu kindlasti sisse saaksin ning kandideerisin eesti keele õpetajaks vene kooli. Aga olgem ausad, sel aastal, kui mina sinna kandideerisin, otsustas kandideerida veel väga palju inimesi, mis tähendas, et tavapärase kahe inimese asemel oli konkurss kaheksa inimest kohale. Sain sisse, lõpetasin ära ning mõtlesin, et nüüd lähen ikka tööle ka, kandideerisin kahte naaberkooli, tol ajal ei olnud kandideerimine e-kirja teel, vaid paberkirjaga, seega läksid mu kandideerimisavaldused ümbrikutesse. Ühte kooli kutsuti mind jutule, sain tööle ja jäin.

Nii et täiesti pime juhus ja kogemata.

Täitsa kogemata. Siinkohal suur tänu minu esimesele koolijuhile, kes mind vaatamata sellele, et kandideerisin ka teise kooli, ikkagi vastu võttis.

See teine kool oli ka vene kool?

Jah, ma eriala järgi otsustasin. Tegelikult olen ka ajalooõpetaja, aga eesti keel kõnetas tol hetkel rohkem.

Kui hea teie vene keel oli? Oskasite seda soravalt või on see nii-öelda keelekümbluse käigus koolis omandatud?

Mul oli hea baas, mul olid tõesti väga head õpetajad, eriti gümnaasiumiosas. Seega oli tugev baas, aga oma osa andis ikkagi keelekümblus.

Keelekümbluse jutu juurest ongi paslik minna vene koolide juurde, kes alustasid sel õppeaastal üleminekut eestikeelsele õppele. Tundub, et see liiga hästi läinud ei ole, vähemasti Tallinnas andsid selle kohta tunnistust koolides tehtud tasemetööd – eeskätt neljandates klassides on eestikeelsele õppele üleminek alanud väga raskelt, vaid veerand õpilastest tegi testi ära väga heal tasemel, kuuskümmend protsenti rahuldaval tasemel ning suur vahe tuli ilmsiks just keelekümbluskoolide ja tavaliste vene koolide vahel.
Millest selline erinevus? Miks pole kõik vene koolid keelekümbluskoolid, küsime eestlastena.

Ma analüüsi pole veel näinud, aga puhtalt kõhutunde pealt arvan, et vahe tuleb esiteks õpetajate metoodika valdamisest. Nimelt on keelekümbluskoolides õpetajad, kes valdavad vajalikku metoodikat, aga nii-öelda tavalistes koolides õpetajad alles õpivad seda.

Teiseks on hästi oluline moment see, et traditsiooniliselt on oma lapsed keelekümblusklassidesse pannud lapsevanemad, kes on keskmisest rohkem huvitatud, et laps saaks eesti keele selgeks. Pluss tihti on nad valmis kasutama suuremat tuge. Nagu me teame, on kodupoolne tugi õppimisele äärmiselt tähtis, ükskõik, on see matemaatika, loodusõpetus või muu aine.

Oluline moment, mida soovin rõhutada, on see, et minu kogemuse põhjal ei erine eesti keele oskus ja eesti keele tundide tulemused teistest ainetest, ehk kui laps õpib klassikalises mõttes hästi, siis ta oskab matemaatikat, eesti keelt ja ka loodusõpetust.

Me kipume, ja ma saan sellest aru, ma isegi kipun emotsionaalsel tasandil hoidma eesti keele oskust kõikidest teistest ainetest lahus, aga tegelikult on koolides palju komplekssem väljakutse see, kuidas tõsta üleüldist taset, sealhulgas eesti keele taset.

Sellel, miks ei ole kõik vene koolid keelekümbluskoolid, on väga lihtne põhjus – õpetajate puudus. Õpetajaid, kes valdavad keelekümblusmetoodikaid, tuleb tikutulega taga otsida. Siin võib muidugi kohe öelda, et kõik on kinni tahtmises, aga mul on rääkida üks lugu, kuidas mu koolis olemise ajal on keelekümblus kaks korda kinni pandud.

Esimesel korral alustasime keelekümblusega aastal 2011, paar aastat tegutsesid meil keelekümblusklassid, kuid siis tuli tõesti hetk, kus õpetajaid enam ei leidnud, ka keelekümbluskeskus ei saanud meid aidata, sest õpetajaid lihtsalt polnud. Sellist poolpidust asja me ka teha ei tahtnud, sest lapsed peavad ikkagi saama hariduse, mistõttu me ei jaksanud keelekümblusega jätkata.

Teisel korral ühinesime ühe teise kooliga ja saime keelekümblusklassid, mis olid esimesest üheksanda klassini põhimõtteliselt kahe õpetaja peal. Need olid liitklassid, mis tähendas näiteks seda, et teine ja kolmas klass õppisid koos. Ega see polnud ka kõige lihtsam lahendus. Ja jällegi õpetajaid polnud.

Minu kogemuse põhjal ei ole üldiselt värbamisega suuri muresid olnud, aga keelekümblusega oleme me põrunud küll.

Kas viimastel aastatel on Ehte humanitaargümnaasium, mida te juhtisite, olnud keelekümbluskool või tavaline kool?

Keelekümblus tähendab eraldi metoodikat, väga selgelt metoodikat, kus peab olema õpetaja, kes valdab just täpselt seda. Meie läksime seda teed, et hakkasime andma aineid eesti keeles. Õpetajad kasutavad mitmeid keelekümbluse võtteid, aga ma ei saa öelda, et meil on keelekümbluskool.

Oli see viga alustada eestikeelsele õppele üleminekut esimeste ja neljandate klassidega? Äkki oleks pidanud hakkama pihta lasteaedadest ja esimestest klassidest ning sealt edasi minema. Kui praegu räägitakse sellest, et mõned põhikoolilõpetajad vajavad vaheaastat, et lünki täita, siis äkki vajaksid mõned lapsed nii-öelda nullklassi, et enne kooliminekut puhtalt eesti keele oskust omandada.

Vigadega on selline lugu, et õudselt hea on olla tagantjärele tark, öelda, kuidas oleks pidanud olema. Vaatad ajaloost lahingut, mida Napoleon juhtis ja ütled, no kuidas ta niimoodi tegi.

Ma ei arva, et see oli viga, ta on keeruline ja raske. On mõistlik, et me ei läinud siiski üle seitsmendate klassidega, see oleks tõelise väljakutse pakkunud.

Eriti arvestades õpilaste tundlikku vanust.

Muidugi on ka neljandate klassidega raske, aga praegu on vara öelda, kas see oli õnnestusime või mitte. Meil on vaja rahulikult töötada kooliastme lõpuni. Saame midagi öelda kuuenda klassi lõpus. Sest kui me vaatame teadmisi, kuidas inimene võõrkeelt õpib, siis alguses on meil passiivsed faasid, lõpuks me avaneme ja hakkame vaikselt rääkima ning lastel on ka erinev tempo. Me ei saa esimese aasta lõpus, kus paljud alles alustavad, ka õpetajad, Tallinnas oli vaja väga palju uusi õpetajaid, seega on esimene aasta selline ujuma õppimise aasta.

Kas on mõistlik lastega niimoodi katsetada? Omamoodi ei ole, aga teisest küljest tuleb ju kuskilt alustada. Sellist ideaalset maailma, kus meil on valmis õpetajad, koolijuhid ja ühiskond, ei tulegi. Mingi hetk tuleb pihta hakata ja ma arvan, et see on väga mõistlik ja väga julge otsus. Aga ta ei tule ülemäära kergelt.

Kuidas teil õppematerjalidega lood olid? Kas õpetajad pidid need ise valmis pusima või saite te kusagilt head metoodilised materjalid?

Vaat see on tõesti raske koht, kuna õpetajad on uues olukorras ning palju on ka uusi õpetajaid, siis oleks metoodiline materjal olnud väga suureks abiks. Ma saan aru, et neid lapsi ei ole ülemäära, ehk "turg" on väga väike ja ma mõistan, miks neid tehtud ei ole, aga see on minu hinnangul tõesti üks peamine kitsaskoht. Õpetajad ja lapsed vajavad häid ja tugevaid metoodilisi materjale, tänu millele saaks õpetaja rohkem keskenduda individuaalsele tööle lapsega ning tagasiside andmisele. Praegu läks aga väga palju auru materjalide ettevalmistamisele.

Ehk vähemalt see ettevalmistus oleks tulnud enne ära teha.

Jah.

Millised on eelarvelised vahed keelekümbluskoolil ja tavakoolil ning vene koolil, kes hakkab eesti keelele üle minema, ja tavalisel eesti koolil?

Keelekümbluskoolide kohta eraldi ei oska ma väga öelda, sest mul pole olnud aega teste eelarvetesse piiluda, aga ma ei saa öelda, et üleminekukoolidel oleks vähe raha, on täiesti piisavalt raha, et värvata, möllata ja tegutseda. Mõnikord aga tundus mulle, et mul pole selle rahaga midagi peale hakata, sest pole inimesi, kellele seda raha jagada. Aga see tunne läks üle.

Nüüd, kus ma olen väiksemas eestikeelses koolis, võin öelda, et mul oleks hirmsasti seda raha vaja. Aga ärgem olgem kadedad! Olles olnud mõlemas koolis, siis kõik lapsed on võrdselt tähtsad, nii eesti lapsed kui ka vene lapsed peavad saama hea hariduse ja peavad end tundma koolis hästi. Samamoodi õpetajad. Üleminekukoolidele on praegune väljakutse ikka üsna suur. Kui nad peaksid veel finantspoole pärast muretsema, oleks päris nukker lugu. Vähemalt saavad nad keskenduda väljakutsetele, mis on seotud õpetamisega.

Kas ainult rahast piisab või millist motivaatorit õpetajad ja tugipersonal veel ootavad, et teha otsus kooli tulla?

Ei piisa, aga nad on igal juhul abiks. Õpetaja, üldse koolipersonal, isegi koolijuht ootab, et tal oleks stabiilne, hea õhkkonnaga töökeskkond, kus ta tunneb, et ta on hoitud ja tunneb, et ta võib teha vigu ning tal on seljatagune, et kui midagi ei õnnestu, saab ta alati minna ja nõu pidada. Meeskond on äärmiselt tähtis.

Milline on seis Nõmme põhikoolis? Kas vajalik personal on olemas?

Meil on hetkel puudu muusikaõpetaja. Me pole oma järgmise aasta plaane lõplikult jõudnud vaadata, timmime natuke õppekava, vaatame üle valikainete süsteemi, aga enne jaanipäeva on selge, kas on veel kedagi vaja või oleme omadega mäel.

Siinkohal tahan teha pöördumise ja öelda, et õpetaja elukutse on imetore. Ma olen väga imestunud, kui ma pidevalt kuulen, milline hädaorg see on. See on lõbus ja tore elukutse, see on ainus elukutse, kus sa näed väikese lapse inimeseks kujunemise lugu. Arvestasin eilseks lõpukõneks välja, et kui igal aastal tuleb kooli viiskümmend last, siis õpetaja näeb kahekümne tööaastaga tuhande kahesaja viiekümne inimese kujunemise lugu. See on ülivõimas!

Lisaks juurde kõik suhted, mis teevad sind rõõmsaks ja pakuvad rahulolu. Õpetajatöö on imeline, olen ka koolijuhina kogu aeg hoidnud vähemalt ühte klassi, et ma saaksin õpetada – see on lihtsalt vaimse tervise vitamiin.

Kas õpetaja mälu on nagu koeral, et ta tunneb tuhandeid õpilased hiljem täiskasvanuna ära, mäletab nimesid ja lugusid nende taga?

Ei tunne, olgem ausad, inimesed lähevad järjest ilusamaks. Lõpetab väga kena ja nunnu õpilane ja siis tuleb ta viie või kümne aasta pärast ja sa kukud pikali, sest ta on ikkagi muutunud, elulugu tuleb juurde ning sa ei tunne teda ära. Aga nii, kui ta teeb suu lahti, tunned tihti ta hääle järgi ära või piisab paarist märksõnast ja jookseb ette kogu lugu, kuidas sa temaga koos läksid ja mis tempe ta tegi. See on tore.

Kui rääkida veel vene kooli lastest, siis kui hea keeleoskusega nende pered Tallinnas on? Kas lapsevanemad saavad eesti keelest aru? Kui palju neil on kokkupuudet eesti keelega? Ida-Virumaal on sageli probleem, et ei ole mitte kellegagi eesti keeles suhelda.

Ma nii täpselt andmeid ei oska öelda, aga enda kogemuse põhjal võin öelda, et vanemate keeleoskus läks järjest, kuidas ma nüüd ütlen, paremaks on imelik öelda. Ühesõnaga, viimasel tööaastal märkasin, et pidin vene keeles rääkima umbes iga kümnenda lapsevanemaga ja nemad olid tihti Ukrainast tulnud. Põhja-Tallinna lapsevanematega rääkisime eesti keeles.

Seega tasapisi areneb eesti keele oskus ka ühiskonnas.

Ma ei oska rääkida üleüldisel tasemel, vaid oma kogemuse põhjal. Jah, viimastel tööaastatel vene üleminekukoolis rääkisin ma vene keelt väga harva, peamiselt väiksemate lastega.

Eesti koolidel ja lasteaedadel Tallinnas on viimastel aastatel tekkinud mure, et järjest enam tahetakse sinna panna vene perede lapsi ja kuni klassis või rühmas on paar vene last, on olukord tasakaalus, räägitakse eesti keeles, aga kui enamik lapsi on vene peredest pärit, läheb üldine jutt klassis või rühmas venekeelseks ja eesti lapsed ei arenda seal piisavalt eesti keelt. On see probleem või tuleb meil sellega leppida ja see lihtsalt üle elada?

Muidugi on see probleem. See on probleem mitmel tasandil, nii keeleoskuse mõttes ja ühiskonna kui ka riiklikus mõttes, väärtused ja nii edasi, aga nähtavasti tuleb see üle elada. Kohati on eestikeelsete koolide õpetajad omamoodi raskemas situatsioonis kui üleminekukoolide õpetajad, sellepärast et neil tuleb tõesti kohati, ma ei saa öelda, et leiutada jalgratast, aga õppida käigu pealt seda, kuidas nii eesti- kui ka venekeelsed lapsed niimoodi ära õpetada, et õppimise tase ei langeks. See on keeruline, seda enam, et meil läheb kogu tähelepanu üleminekukoolidele, mis on omakorda raske üleminekukoolide õpetajate jaoks, sest nemad on kogu aeg luubi all.

Kui kanda osa tähelepanust üleminekukoolidelt tavakoolidele, et ka nemad oleksid nii finantsiliselt kui ka metoodiliselt rohkem toetatud, siis oleks täitsa mõistlik ja see võtaks üleminekukoolide õpetajatelt pingeid maha. Seda on kohati isegi raske kirjeldada, millise pinge all need koolid on, kuidas õpetajad ja juhtkond tunnetavad väljakutset. Saame ju väga selgelt aru, millise reformiga on tegemist ja mida on vaja teha, aga tundsime ennast ikkagi üsna üksinda, sellepärast et alguses selgus, et koolid peavad seda (ise) tegema, aga siis tuli riik järele, mis on tegelikult tore, sest reformi ei tee mitte kool, vaid me teeme seda terve ühiskonnaga ning millised signaalid me anname, nii me ka õnnestume.

On hea, et järjest rohkem venekeelsete perede lapsi läheb eestikeelsesse kooli, kuid meil pole lihtsalt võimekust seda parimal viisil lahendada. See on jällegi klassikaline hädaolujutt, aga meil on vaja juurde õpetajaid, on vaja väiksemaid klasse, et me saaksime vähema vaeva ja murega edasi minna. Lõppude lõpuks on ju eesmärk saada kõik lapsed ühte (eestikeelsesse) kooli. Laps on ju laps. Alustama peaks muidugi lasteaiast. Ootan põnevusega seda, kui ei ole venekeelseid ja eestikeelseid lasteaedu eraldi, vaid on lasteaiad. Aga sellega läheb aega, kannatust ja natuke üleelamist.

Eks lasteaedades on ju sama mure, et ei ole eestikeelset personali, kes oskaks lastega eesti keeles eakohaselt rääkida.

Just, sama lugu.

Kui võrrelda atmosfääri, muresid ja üldist keskkonda eesti ja vene koolis, siis kas on mingit vahet ka?

Mina ütlen ausalt, et ei ole. Sest lapsed on lapsed, kes kohati ei viitsi õppida, neile meeldivad vahetunnid, söögivahetund on lemmik, meeldib liikumisõpetus. Ja ka õpetamise puhul ei taju ma vahet. Mõtlen seda täitsa tõsiselt. Minult on aeg-ajalt küsitud ja siis ma olen jäänud mõtlema, et huvitav, kas ma lihtsalt ei tunneta ära, kas ma olen juba nii sügaval sees, et ma tõesti ei näe vahet.

Ometi otsustasite te pärast enam kui kahtkümmet aastat vahetada vene kooli eesti kooli vastu, tulite Ehte humanitaargümnaasiumist ära ning asusite tänavu jaanuarist Tallinna Nõmme põhikooli direktoriks. Millest selline kannapööre?

Nagu ma ütlesin, et laps on laps, siis ei tunneta ma ise seda sügava kannapöördena. Olin täiesti veendunud, et mul jääb eelmine õppeaasta koolijuhina viimaseks ja lähen tagasi õpetajaks, sest mulle õpetamine hirmsasti meeldib ning vanus on ka selline, et tahaks väga kogu seda elutarkust jagada ja avaldada arvamust, õpetajal on selleks fantastilised võimalused – saad seda teha hommikust õhtuni. Ning mulle lihtsalt meeldib õpetajatöö ning eks ma olin natuke väsinud ka, sest ma olin kümme aastat õppejuht ja kaksteist aastat koolijuht. Muudkui juhid ja juhid. Vahepeal on tark anda teistele võimalus juhtida.

Aga ei kukkunud nii välja?

Leppisime siiski kokku, ja ma väga hindan seda tööandja poolt, et ma olen aasta veel, valmistan ette koolireformi ja siis annan tüüri järgmisele üle. Kui on vaja, olen juures nõu ja jõuga. Kui ei ole vaja, siis õpetan rahulikult lapsi. Mul oli juba lahkumisavaldus kirjutatud, aga siis avanes võimalus kandideerida Nõmme põhikooli ja ma ütlen ausalt, nähtavasti seesama lugu, et ma olen aasalust ja Nõmme põhikool kõlab mõnusa, hubase ja heas mõttes provintsikoolina, ta erineb Pelgulinnas asuvast suurest gümnaasiumist tunduvalt, on teine tüüp. Minu jaoks oli atraktiivne just see heas mõttes provintslik ja väike kool. Mõtlesin, et ma tahan töötada väiksemas koolis (Tallinna mõttes). See oligi põhjus. Kandideerisin ja läks minu õnneks.

Nagu öeldud, on tänavused lõpuaktused peetud, olete esimesed ristsed eesti põhikooli lõpueksamitega kätte saanud. Tänavu tulid need teisiti, ligi kaks kuud varem kui muidu. Kas see tekitas teie kooliperes ka segadust või stressi?

Eks iga uus asi tekitab. Seda enam, et me oleme koolis üsna konservatiivsed ja harjunud rütmiga. Rütm löödi aga natuke sassi. Stressi oli, aga ei midagi ületamatut. Peamine segadus oli see, et milleks seda ikkagi vaja on. Me teame, et iga uuendusega tuleb asi väga selgelt läbi mõelda ja see veel teistele ja endale maha müüa. Sellega läks natuke kiiresti, ei olnud midagi ületamatut, aga ikka jääb mõte, kas oli seda nii vaja. Lõppude lõpuks on iga uuendusega nii, et otsus tuleb vastu võtta, osa ajab "sõrad vastu", osa ütleb, et on mõistlik mõte. Nii sellega asjaga on.

Kas see otsus on end õigustanud? Asja eesmärk pidi ju olema, et nendesamade põhikooli lõpueksamite najal saaks sisse astuda gümnaasiumisse, ometi teevad paljud gümnaasiumid jätkuvalt oma katseid. Kui paljud koolid neid lõpueksameid siis arvestavad?

Mõtlesin selle peale. Teeme järgmisel-ülejärgmisel nädalal Tallinna koolijuhtide hulgas küsitluse, meil on messengeri-grupp, kus ma lihtsalt küsin, kes arvestas puhtalt lõpueksamite tulemustega ja kellel olid lisatestid. Mulle tundub, et enamus juhtudel olid lisakatsed ja vestlused. Ja ma saan sellest ka aru, sest meil on nii palju väga tugevate eksamitulemustega õpilasi (mis on tore) ja sa pead kuidagi neid sõeluma. Kõiki ei saa võtta ühte kooli vastu, selle jaoks ongi lisakatsed.

Ehk mindi lahendama probleemi, mida see ei lahendanud.

Mulle tundub, et jah, aga rõhutan, et ma pole veel uurinud.

Ometi kukub päris palju noori gümnaasiumi esimeses ja teises klassis koolist välja. Kas see sõel ei ole piisavalt tihe ning gümnaasiumisse pääsevad ka need, kes oleksid ehk pidanud hoopis ametikooli minema?

Ma alustan sellest, et minu arvates ei ole ametikool koht, kuhu lähevad need, kes gümnaasiumis ei saa õppida. Vastupidi, ma leian, et ametikool on kool, peab ja peaks olema kooli, kuhu lähevad need noored inimesed, kes teavad täpselt, mida nad oma elus edasi tahavad teha ja kes vähemalt alguses ei soovi oma elu siduda teadusega ning kelle elukutsevalikut ametikool toetaks.

Näiteks oleks väga mõistlik, kui inseneriõpet alustataks ametikoolis, kus neil on eraldi õppekavad ja siis läheksid nad juba tehnikaülikooli edasi. See oleks ju mõistlik.

Sellel, miks lapsed gümnaasiumist välja kukuvad, on mitmeid põhjuseid. Alustame lihtsamast – mõnel ei olegi piisavalt motivatsiooni õppida või kohe õppida, aga vanemad on öelnud, et nad peavad minema õppima. Ning enesedistsipliin, olgem ausad, gümnaasiumis ei hoita enam tihtilugu kätt, ei jälgita kogu aeg, et sa ree peal püsiksid, sest selleks ajaks eeldatakse, et lapsed on juba ennastjuhtivad ja toimekamad. Aga kuulge, need on ju kuueteistaastased, võib-olla me kohati ootame neilt liiga palju.

Teiseks oleme me Eestis kõik väga tublid, tahame, et kõik oleks maailma parim ja ideaalne ning mulle tundub, et me teeme kohati noortele liiga sellega, et me nõuame neilt liiga palju ja nad väsivad ära. Sest lisaks koolile, kus nad peavad olema väga head, on ka muud kohad, kus nad peavad olema väga head. Proovi sa olla kogu aeg väga hea. Me ju täiskasvanutena teame, et me paneme vahepeal silma kinni ning teeme midagi lõdvemalt.

Mõistmine, millele panustada ja kus võtta asja natuke kergemalt, on ka vajalik oskus.

Just, aga lastele me seda justkui ei luba ja lapsed põlevad läbi.

Olen järjest kuulnud lapsevanemate lugusid sellest, kuidas väga tublid, terve elu viielised olnud tüdrukud väsivad üheteistkümnendas klassis ära. See on koht, millele me peame oluliselt rohkem tähelepanu pöörama.

Tõsiselt, kas need PISA testid ja eksamitulemused on nii tähtsad, kuivõrd terve, rahulolev ja siiski väga heade oskuste ja teadmistega noor inimene? Mulle isiklikult tundub, et balanss on natuke paigast ära. See on ka üks põhjus, miks lähevad noored gümnaasiumist ära – nad lihtsalt ei jaksa.

Mis oleks lahendus, et nad ei kukuks süsteemi hammasrataste vahele? Sellega ei peaks ju teekond mitte lõppema, vaid algama.

See on nüüd natuke naiivne jutt, mida ma räägin ja see on üks külg – siin on vaja suurt arutelu ja väga selgeid ühiskondlikke kokkuleppeid –, aga ma leian, et me peame lõpetama ära, vabandust, nende pagana edetabelite tegemise. Seda toetavad väga paljud koolijuhid ja haridusinimesed.

No kuulge, mis toimub, edetabel eksamitulemuste järgi, edetabel vanemate rikkuse järgi, mis mind sügavalt hämmastas.

Selline edetabel on ka tehtud?

Paar aastat tagasi, see oli sissetulekute järgi. Seal oli lugu ka taga, et kõrgema sissetulekuga perede laste õpitulemused on kõrgemad, emade järgi. Aga jah, see edetabel ilmus.

Me peame sellele edukultusele natuke pidurit tõmbama. Tegelikult on ju edu väga erinev. Mis üldse on edukus? Me peame rohkem keskenduma laste ja noorte heaolule. Siin peab küll olema väga selge piir, sest me saame väga hästi aru, et tööd teha ongi ebamugav ja õppimine on töö ning õppimine ongi ebamugav. Aga vahepeal peab olema lõbus ja tore, nagu töögagi – me teeme vahepeal nalja, siis künname edasi nii, et higi otsa ees. Õppimine on sama. Ehk lastel peab vahepeal koolis ka lõbus olema.

Et lapsepõlvetunnet ka jääks.

Me ju tahame praegugi tööl vahepeal lõbutseda. Ei saa võtta elu kogu aeg liiga tõsiselt, siis on häda käes.

Samas kõlab järjest rohkem neid hääli, ning seda teed on ka mindud, et kaotatakse ära hindamist ja tehakse vähem eksameid. Mõni näeb, et ideaal oleks see, kui isegi õpikuid pole koolis, et iga õpetaja improviseeriks oma aine piirides. Kui palju vabadust ja stressivaba keskkonda on vaja luua ja kui palju oleks vaja õpetada lapsi pingutama, tulemusi näitama, neid mõõtma ja kõrvutama.

Mõõtma ja kõrvutama peab, siin ei ole küsimustki, sest me peame aru saama, kus me oleme ja kuidas edasi minna. Igasugune analüüs on plaanide alus, aga nüüd on küsimus, mida me nende mõõtmistulemustega teeme. Kas me paneme nad ritta, kellelgi häbiposti ja kellelegi pjedestaalile või lihtsalt võtame selle teadmiseks, õpime üksteiselt, kõrvutame eksamitulemuste rahulolu, aga mitte niimoodi laiade dramaatiliste artiklitega, vaid pigem omakeskis.

Ma ei taha öelda, et me peame seda varjama, ei pea – see ei peaks üldse olema kinnine info, aga seda tuleks võtta vähem dramaatiliselt. Võtma seda kui andmeid, mille alusel me saame lapsi paremini edasi õpetada nii rahulolu kui ka teadmiste mõttes.

Mis puudutab seda, kus see piir on, siis seda on üsna raske tunnetada. Kool on eelkõige teadmiste ja oskuste andmiseks, ehk meil peavad kindlasti olema kokkulepped õppekava näol, mida me peame lastele selgeks õpetama ja kuidas neid aitama. Kuid seda peab tegema viisil, et nad ei tunneks ennast halvasti, vaid hästi.

Toon jälle paralleeli tööga – me tahame, et meie töökeskkond on meeldiv, ma teen tööd, aga mul on hea olla. Sama on kooliga. See pole mingi raketiteadus.

Kuidas seda saavutada? Empaatiaga ja muu hulgas õpetajate toetamisega nii koolisiseselt kui ka ühiskondlikult ja riiklikult, sest kui õpetaja on rahul, siis ta suudab rõõmsa ja rahulolevana lapsi õpetada viisil, et ka nemad on rahul ja rõõmsad.

Kas laste akadeemilised võimed on aastatega kahanenud või oleme me nende tähelepanuvõime nutiseadmetega ära rikkunud?

Mina ei usu, et meie laste võimed on kahanenud, arvan, et meie lapsed on muutunud. Ja see on ju loogiline, vaadates tõesti ka neid nutiseadmed, mille lapsed väiksest peale kätte saavad. Ma arvan, et terve maailm on muutunud. Ma nõustun sellega, et me kipume täiskasvanutena kohati neid õpetama viisil, ja asju, mida võib-olla isegi ei peaks enam õpetama. Eks nad on jah täitsa nutiseadmetes.

Eks me täiskasvanutena ise ka sageli.

Tahtsingi kirjeldada pilti, kui ma läksin ühte kooli, kus õpilastele ja õpetajatele on nutiseadmed keelatud. saabus koolipäeva lõpp ja siis tulid õpilased ja õpetajad välja, kõik ninapidi telefonis. Kartsin, et nad kukuvad kõnniteelt autoteele. Ehk me ei ole õpetajatena ise paremad. On selge, et sellega tuleb tegeleda, sest kui me ei usu teadust ega teadlasi, siis keda veel uskuda. Küsimus on, mil viisil seda teha – kas üldse ära keelata? Ma ei arva, et kool saab 21. sajandil olla koht, kuhu minnes panen ma nutitelefoni ära ja sealt tulles hakkan päris elu elama. Seda tuleb teha nutikal viisil nii, et me saame kasutada selle nii-öelda vaenlase tugevaid külgi. Kõige targem on ju hoida vaenlane enda lähedal. Jube hea on muidugi targutada, aga eks me peame õppima, kuidas seda teha.

Meie hakkame Nõmme põhikoolis sügisest tegema koostööd Tallinna Ülikooli magistrantidega, kellega koos proovime me disainida läbi õpiringide sekkumist viisil, mis sobib just meie õpilastele. Et kuivõrd neilt nutiseadmed ära võtta ja mida nende nutiseadmetega ikkagi peale hakata, proovida nendega targal viisil toimetada. Ootan põnevusega tulemust.

Teine suur küsimärk, mida koolid ja ühiskond püüavad praegu lahendada, on tehisintellekt ja selle kasutus. Suure hurraaga on see käibel igal pool, aga väga hästi veel ei teata, mida on sellega mõistlik teha ja kus ta on võib-olla selgelt üleliigne ja eksitav. Milline on teie vaade? Kas ja kui palju peaks seda koolides kasutama ja mil viisil? Kui hästi peaks see olema piiritletud ja reglementeeritud?

Kindlasti peab kasutama, siin pole küsimustki. Tööl me ju kasutame seda ja ta on väga suur abivahend. Me peame õpetama lapsi kasutama seda nutikal ja targal viisil, et sa ei annaks kontrolli käest. Et sa mõtled kriitiliselt, analüüsid teksti, mis sulle anti. Temast on ju juba praegu väga palju kasu ning ma ei kujuta ette, mis toimub veel paari aasta pärast. Ehk jällegi, siin ei tohi keelata, vaid peame kaasa minema, aga see on minu arvamus. Kaasa tuleb minna ettevaatlikult ja lõputult selgitada, mis on tehisintellekti tugevad küljed ja millega peaksime olema ettevaatlikud. See on suurepärane tööriist, ma julgen öelda, et kasutan seda varsti igapäevaselt. Hetkel kasutan ma seda musta töö tegemiseks, et mul jääks rohkem aega analüüsiks, mõtlemiseks ja edasise tegevuse planeerimiseks.

Mida te tal analüüsida lasete?

Analüüsida oma suurt ei lase, selle ma teen ise ära, aga näiteks lasen ma tal andmed sisestada viisil, et ma ei pea ise neid Excelisse toksima. Ka paneb ta mõtted jooksma, võin öelda, et enamik kõnedest lasen tal alguses valmis teha ja siis muudan kõik ära nii, et mul pole kunagi ühtki kõnet, kus isegi lause oleks samaks jäänud. Ükskord kasutasin nii, et lugesin ette ja ütlesin, et tehisintellekt genereeris kõne, alguses tegin enda oma ja siis lasin tehisintellekti oma kõrvale.

Aga pigem teeb ta mul musta tööd või mustandi tööd, millele ma saan laduda enda mõtted.

Kas tehisintellekti kõne oli siiski kehvem kui teie kirjutatu?

Ei olnud kehvem, vaid see on pigem stiiliküsimus. Kui ma teen kõne, siis ma mõtlen alati publikule. Nii ülbe ma pole, et võtan inimestelt viis või kümme minutit või pool tundi ja lihtsalt räägin. Ma üritan alati midagi päriselt anda. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Tehisintellekt ei saa ju aru, mida ma tahan tegelikult edasi anda.

Elame närvilisel ajastul, inimesed on murelikud, on majanduskriis ja julgeolekukriis ja nii edasi. Lapsed on ju nagu käsnad. Näete te laste pealt, milline on nende vaimne seisund? Oleme aastaid rääkinud laste vaimse tervise kriisist. On see jätkuvalt süvenev või stabiliseerunud? Mis vaimse tervise muresid eeskätt esile toob?

Kui me räägime minu kogemusest Ehtes, üleminekukoolis, siis me tunnetasime neljandate klasside õpilaste stressitaseme tõusu. Arutasime ka teiste koolidega, et neljandad klassid olid keskmisest rohkem stressis. See väljendus kõiges, isegi füüsilistes konfliktides. Tavaliselt meie lapsed ei kakelnud, aga nüüd olid sügavamad konfliktid. Paljud koolijuhid rääkisid, et ärevuse tase oli kõrgem. Tundub, et nüüd on läinud asi oluliselt paremaks, aga see pole fakt.

Last vaimne tervis ei ole ülemäära hea. Samas olgem ausad, mäletate, ega ei olnudki kerge olla laps ja noor inimene.

See oli kõige raskem aeg.

Ma ikka räägin viieteistaastastele, et see on kõige raskem aeg, kolmkümmend aastat veel ja siis on juba täitsa hea – natuke on veel vaja kannatada.

Ühest küljest pöörame me vaimsele tervisele rohkem tähelepanu, räägime sellest rohkem ja see ongi ülioluline, teisest küljest annab see ajastu kaasa rahulolematuse endaga, alates TikTokist, kus sa näed imelisi inimesi, keda pole tegelikult olemas, ja siis sa tunned, et sa oled kole, paks, lühike või pikk. Selles eas jätab see ilmselgelt eriti sügava jälje ja tekitab muret.

Ilulõikuste trend on tõusmas, mis näitab, et inimene ei tunne end oma nahas hästi.

Ta on ebakindel.

Jah, ja kui sa ei tunne end oma nahas hästi, siis on ju jama, mis siis veel muust rääkida.

Teiseks tõusvad nõudmised. Kolmandaks ka vanemad, kes on kodus väsinud, kellel on mure tööga. Lisaks julgeolek. Kindlasti see süvendab laste ebakindlust.

Kõige ebakindlamas vanuses on nii oluline, et sa saaksid kuskilt kindlustunnet. Seda me peame vanematena pakkuma. See on nii oluline, aga kuna me ise oleme rohkem väsinud, ei pööra me sellele nii palju tähelepanu.

Kas lastes sõjahirmu ka on?

Ma ei oska öelda, kuidas on praegu, aga oli küll. Olenes, kuidas sellest kodus räägiti, aga ka kool sai toetada. Oleneb ka õpetajast, kui sõda algas, olid ju ka õpetajate reaktsioonid väga erinevad – kes jäi rahulikuks, kes oli üsna paanikas. Kui lastega arutati seda teemat, oli ka erinevat tagasisidet.

Teie koolis on psühholoog olemas?

Jah.

Kas tema ruum on pidevalt täis?

On järjest rohkem lapsi.

Kuidas te oma vaimset tervist hoiate?

Mina hoian oma vaimset tervist sõpradega ja perega. Mul on sõpru nii haridussüsteemist väljaspool kui ka koolijuhtide seas ning olenebki, kui on vaja ventileerida, siis võtame koolijuhtide kamba kokku, istume ja ventileerime, aga jälgime hoolega, et me ei läheks inetuks ega õelaks, alati peab jääma surts eneseirooniat ja arusaamist, et see kannatus ei ole ikkagi nii hull.

Ja kui tahan haridusest välja, siis võtan teised sõbrad. On väga oluline, et sul on inimesed, kellega, kellele sa saad toetuda. Ka raamatud, muusika, reisimine, loomad.

Käid koertega jalutamas ja vaatate aias konni?

Just, tõsi, praegu ei ole pikalt sattunud, kuna on uus töö ja õhtuks olen täitsa läbi, aga nüüd alustan jälle, sest lõpupidu on peetud ning alustan oma kutsudega jalutamist ja vaatan ka konni ja linde ja oravaid.

Konnade küsimus oli põhjusega – teil on aias konnad. Mismoodi te neid peate?

Meie krundilt jookseb läbi allikas. Paljudel naabritel on see kinni pandud, et jookseb maa alt, torust, aga meil lahtine vesi ja tänu sellele on meil konnad. Me hoiame neile ka soodsat keskkonda, ühe meie oja kallas on üsna metsik, seal on sõnajalamets, mis lämmatab kõik selle, mida me ühiskonnas praegu ilusaks ei pea, ja seal nad rõõmsalt elavad. Meil on hästi tore, ootame konnabeebisid!

Meil on raske niita, keegi peab käima rehaga ees ja toksib muru ning niitja tuleb ettevaatlikult järele.

Kui te lõpetaksite tänavu gümnaasiumi, kas õpetaja ja haridusjuht oleksid endiselt teie valik või annaksite te endale teistsugust nõu, millist teed valida.

Mina ütleksin, et mine õpetajaks või merebioloogiks.

Miks nii?

Õpetaja elukutse on võimas, äge ja tore, aga ma luban endale siinkohal väikest romantikat ja mulle tundub, täiesti süvenema, et merebioloogi elukutse on ka äärmiselt tore ja huvitav.

Laias laastus jagunevad inimesed kaheks, ühed tahavad kosmosesse ja teised vee alla. Mina tahaksin hirmsasti vee alla, sest see maailm tundub nii põnev. Ma saan täiesti aru, et see on lihtsalt romantiline ettekujutus asjast.

Ja seal on ka konnad.

Seal on ka konnad.

Aitäh saatesse tulemast!

Vikerraadio "Reedene intervjuu" on eetris igal reedel pärast kella kaheseid uudiseid.