Kunagi sügaval stagnaajal toimetas noor reporter Sikk ka Rakvere teatris. Ühel päeval marssis sinna üks üdini punane ja kommunistliku maailmavaatega teatritsensor. Kontrolletendus polnud veel alanud, aga tema juba kuulutas: "Ma pole seda tükki näinud, aga tean – see on nõukogudevastane!"

Juhtum tsensoriga tuleb mulle meelde, kui kohtan inimesi, kes vihkavad kõiki arendusi ilma, et oleks neist ühtki näinud. Mis iganes külasse kavandatakse, see on ohtlik ja halb! Tuulikud? Tuumajaamad? Kaevandused? Fosforiit? Karjäär? Kaitsetööstus? Kõik tuleb ära keelata! Ja nende üle arutledes pole faktid takistuseks! Pigem panustatakse emotsioonide plahvatusele.

Aga fakt on see, et paarkümmend aastat tagasi tõusis Väike-Maarja rahvas protestile loomsete jäätmete käitlemise tehase vastu. Maakeeli oli selle nimeks raipetehas. Toonase mässu ässitajaks oli üks hilisem kuulus poliitik. Mäletan, kuis hirmutajad hirmutasid, et tehas hävitab ja lämmatab kogu Väike-Maarja. Appi! Nüüd, enam kui kakskümmend aastat hiljem, podiseb see tehas nimega Vireen  Väike-Maarja kõrval nii, et enamikul inimestest pole aimugi selle olemasolust. Rääkimata hirmust.

On natuke kurb, et paljud praeguste tehaste ja arenduste vihkajatest pole oma silmaga iialgi näinud ei kopsakat tuuleparki ega tuumajaama. Rääkimata kaevandusest või kaitsetööstuse tehasest. Aga muudkui protestivad ja vihkavad. Paljud on vaid kuulnud või guugeldanud, kui sedagi.

Varsti õnneks ei saa enam üksnes kuulduste põhjal talitada, sest hoogu kogub tööstusturism. Aina enam leidub ettevõtteid, kes viivad rahva vaatama, kuidas asjad tegelikult käivad. Näiteks Fermi Energia. Nemad on oma kulul saatnud sadu inimesi Soome Olkiluoto tuumajaama vaatama. Tahad minna, oma silmaga näha? Anna Fermile teada, viiaksegi! Samalaadset võimalust, tselluloositurismi, pakkus Viru Keemia Grupp. Rootsi tselluloositehast said uudistada need, keda huvitas, mis imeasi on Lüganuse valda kavandatav biotoodete tehas.

Viru Keemia Grupist tuli äge uudis veel: põlevkiviõlitööstuse 100. aastapäevaks valmib sada uut kunstiteost. Ja nende loomiseks saabub põlevkivitehastesse terve armaada kunstiakadeemia kunstiõppureid.

Tuuleparke on huvilistele samuti avatud. Utilitas ja Enefit Green on viinud-toonud sadu huvilisi oma tuuleparkidesse. Tuulama, uurima, küsimusi küsima, vastuseid saama.

Kui Eesti Geoloogiateenistus puuris mullu Kunda ligiduses fosforiiti, tuli neil hakkama saada ka fosforiidituristide tulvaga. Küll vallamajadest, küll volikogudest ja mujaltki. Inimesed nägid ja kogesid oma silmaga, et mitmesaja meetri sügavune auk ei hävitagi paukselt me armast isamaad. Panid purgikestesse foforiidiliiva ja võtsid uudistamiseks kaasa.

No milleks säärane turism hea on? Kas töösturite kaval ajupesu? Ei, pigem kuldaväärt võimalus ka lihtinimesel kogeda, et oma silm on kuningas. Käi kohal, kae perra ja küsi-küsi! Siis tead, kas oled poolt või vastu.

Arendustest aru saamiseks ongi kõige ausam ja tõhusam arendajalt kohe ekskursiooni küsida. Suisa nõuda! Tahad tuuleparki ehitada? Näita meile sarnaseid! Ja kui ei näita – ju on midagi varjata.

Tahad karjääri rajada? Vii rahvas karjääridesse! Kui ei vii – ju on midagi varjata.

Seepärast, külarahvas, ärge kartke, pigem nõudke tööstusturismi! Kui arendaja ei paku, siis on see juba omaette vastus, et teda ei saa usaldada. Mul isiklikult on Virumaal inimestega suheldes hea kuulda, kuis üks või teine on hakanud tuumaturistiks. On käinud ja näinud ja mõnest hirmust üle saanud, mõne teadmise lisaks saanud. Ja nüüd vaatab ilma natuke avarama pilguga.

Seega, ela sa Virumaal või Võrumaal, võta aga iga võimalik arendaja jutule ja ära pelga teda. Aga kõige tähtsam, küsi kohe ekskursiooni, hakka tööstusturistiks, et oleks, mille baasil otsustada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.