Avalikus ruumis peetavad arutelud, olgu need ajaleheartiklid, arvamuslood, sotsiaalmeedia postitused või kirjavahetused institutsioonide vahel, on enamasti ajendatud emotsioonidest. Need väljendavad seisukohti, hirme, lootusi ja pettumusi. See on loomulik, sest nii demokraatlik arutelu toimibki. Emotsioonid aitavad nähtavale tuua, mis inimestele korda läheb, ja teravdavad küsimusi, millele vastuseid otsitakse.

Samal ajal kipuvad emotsioonidest kantud arutelud kiiresti koonduma positsioonide ümber. Kes on poolt ja kes vastu. Kes kaitseb üht väärtust ja kes teist. Nii muutub pilt sageli lihtsamaks, kui olukord tegelikult on. Taustale jäävad protsessid, rollid ja vastastikused ootused, mis neid vaidlusi käivitavad ja koos hoiavad.

See kirjutis püüab teadlikult liikuda teises suunas. Mitte vaielda ega hinnata, vaid kirjeldada. Vaadata emotsioonide ja seisukohavõttude taha ning mõtestada, mis nende arutelude all tegelikult toimub. Näiteks tselluloositehase vaidlustes ei olnud keskmes üksnes küsimus tehase sobivusest, vaid ka teadlaste roll avalikus otsustusruumis. Põlevkiviprofessuuri ümber käivates aruteludes ei ole põhiküsimus üks professuur, vaid see, kuidas riigi ootused ja ülikoolide autonoomia omavahel suhestuvad.

Muutused ühiskonnas vajavad aega. Need ei toimu tavaliselt ühe otsuse või järsu pöördena. Enamasti kujunevad need arutelude, katsetuste ja ka eksimuste kaudu. Küsimused muutuvad ajapikku täpsemaks, ootused selgemaks ja rollid paremini määratletuks. Alles tagantjärele on võimalik näha, et arutelu ise on viinud edasi ning muutnud viisi, kuidas teadmisi otsuste tegemisel kasutatakse.

Viimase kümnendi jooksul on Eestis just nii kujunenud arusaam akadeemilisest vabadusest. Mitte ühe sündmuse tulemusena, vaid mitme järjestikuse kogemuse kaudu, kus teadlased, ametnikud ja avalikkus on pidanud oma rolle ja ootusi uuesti läbi mõtlema.

Aastatel 2017 kuni 2018 Emajõe äärde kavandatud tselluloositehase ümber toimunud aruteludes muutus teadlaste roll avalikus ruumis selgemalt nähtavaks. Teadlased osalesid avalikel koosolekutel, andsid intervjuusid, esinesid Arvamusfestivalil ning kommenteerisid keskkonnamõjusid meedias ja eksperthinnangutes. Arutluse all olid jõe vooluhulgad, elurikkus, toitainete koormus, arenduse kumulatiivsed ja pikaajalised mõjud ja palju muud. Need olid teemad, mis on teadlastele tavalised, kuid mida on raske lihtsalt seletada ja millel on ka teadlaste hulgas erinevaid vaateid.

Teadlased liikusid tavapärasest taustarollist avalikku aruteluruumi ning pidid kohanema ootusega selgitada oma seisukohti laiemale publikule.

Avalik vastukaja oli mitmekesine. Osa inimesi pidas teadlaste selgitusi vajalikuks ja abistavaks. Teiste jaoks mõjus see juba seisukohavõtuna, mis võib mõjutada otsuste tegemist. Ühed ootasid investeeringuid ja majanduslikku arengut, teised looduse hoidmist ja otsuste pikaajaliste mõjude arvestamist. Mõlemad ootused olid põhjendatud, kuid lähtusid erinevatest prioriteetidest. Pinged ei tekkinud niivõrd seisukohtade sisust, vaid sellest, et need kohtusid samas otsustusruumis.

Teadlased sattusid olukorda, kus iga selgitus võis olla kellegi jaoks probleemne, aga vaikimine oleks jätnud osa olulisi teadmisi avalikust arutelust välja.

Pärast tselluloositehase arutelusid hakati teadlaskonnas ja ülikoolides rohkem mõtlema sellele, kuidas teaduslik teadmine jõuab otsustajateni. Aastatel 2018 kuni 2019 kerkis ühe võimalusena esile idee akadeemilisest nõukojast, aruteluvormist, kus eri ülikoolide ja valdkondade teadlased saaksid olulisi teemasid koos läbi mõelda ning pakkuda koondatud teadmistepõhist sisendit. Mõte ei olnud kehtestada ühtset seisukohta, vaid aidata paremini orienteeruda.

Kohe tõstatus ka küsimus, kuidas sellise koondamise kõrval säilitada teadusele omane arvamuste paljusus. Arutelud näitasid, et selguse ja avatuse vahel tuleb teadlikult otsida tasakaalu.

Selle kogemuste rea võttis 2023. aastal kokku president Alar Karis, öeldes Tartu Ülikooli rektori inauguratsiooni loengul, et akadeemilise vabaduse teine pool on akadeemiline vastutus. See tähendab, et teadlaste autonoomia ja ühiskondlikud ootused eksisteerivad korraga.

Teadlased vajavad vabadust, et teadmised ei alluks tellimusele ega lühiajalistele huvidele. Samal ajal ootab ühiskond, et see vabadus oleks seotud avaliku huvi ja otsuste kvaliteediga. Usaldus nende kahe vahel ei teki deklaratsioonidest, vaid korduvatest olukordadest, kus arutelud toimuvad rahulikult ja põhjendatult.

2026. aasta algul toimuv arutelu põlevkiviprofessuuri ümber sobitub sellesse arengusse loomuliku jätkuna ja riigi strateegilised eesmärgid ja ülikoolide akadeemiline autonoomia vajavad seega omavahelist selgitamist. Arutelud toimusid kirjavahetustes, avalikes kommentaarides ja ülikoolisisestes koosolekutes. Riik küsis, milliseid teadmisi on tulevikus vaja. Ülikoolid rõhutasid, et teadussuundade kujundamine peab tuginema akadeemilisele arutelule, mitte administratiivsele eelistusele.

See on demokraatias tavapärane protsess. Küsimuste esitamine ja põhjenduste nõudmine ei tähenda konflikti, vaid vastutuste selgitamist. Aga kui riigi ootused hakkavad mõjutama rahastusotsuseid, võib see hakata kaudselt suunama teadussuundi ja kitsendama akadeemilist otsustusruumi. Just seetõttu on oluline, et need küsimused arutatakse läbi varases ja rahulikus faasis.

Kui vaadata viimase kümne aasta sündmusi ajateljel tselluloositehasest aastatel 2017 kuni 2018 põlevkiviprofessuuri aruteluni aastatel 2025 kuni 2026, on näha järkjärgulist selginemist selles, kuidas akadeemiline vabadus ja vastutus omavahel suhestuvad.

Teadlased vajavad ruumi mõtlemiseks ja selgitamiseks. Ühiskond vajab teadmisi, et teha paremaid otsuseid. Riik vajab usaldusväärset teaduspõhist sisendit poliitikakujundamiseks. Need vajadused ei välista üksteist, kuid nõuavad pidevat arutelu.

Aga kuidas hoida tasakaalu ka edaspidi?

Esiteks tasub selgelt eristada rolle. Teadlaste ülesanne on selgitada ja avada teadmiste tausta, mitte teha poliitilisi otsuseid. Poliitikute roll on otsustada, teades, et teadus ei anna valmis vastuseid, vaid aitab riske ja valikuid paremini mõista. Ülikoolide roll on hoida keskkonda, kus teadmised saavad areneda ilma etteantud järelduseta.

Teiseks on oluline sõnastada ootused varakult ja otse. Paljud pinged tekivad siis, kui eeldatakse üksteise motiive, aga neist ei räägita. Kui riigil on teadusele ootusi, tuleks need selgelt välja öelda. Kui ülikoolidel on vajadus otsustusrahu järele, peab ka see olema arutelus nähtav.

Kolmandaks tuleks hoida lahus sisuline arutelu ja rahastamisotsused. Arutelu teadussuundade üle on vajalik ja vältimatu. Rahastus on aga liiga tugev instrument, et seda kasutada kaudse suunamisvahendina. Kui need kaks hakkavad kattuma, tekib surve, mis võib kitsendada akadeemilist otsustusruumi ka siis, kui see ei ole kellegi otsene eesmärk.

Neljandaks tasub mõelda ka vaikimise mõjule. Vaikimine ei jäta olukorda neutraalseks. See jätab ruumi lihtsustustele ja oletustele. Siiski ei tähenda see, et iga teadlane peaks igas vaidluses sõna võtma. Oluline on, et ühiskonnas oleks olemas selgitav hääl, mitte ainult vastanduvad positsioonid.

Ja lõpuks on oluline kuulamine. Demokraatlik arutelu ei eelda üksmeelt, vaid arusaamist, miks erinevad seisukohad üldse tekivad. Kui see mõistmine on olemas, on ka erimeelsusi lihtsam hallata.

Akadeemilise vabaduse ja vastutuse tasakaal ei ole lõplik seisund, vaid pidev töö. Eesti viimase kümnendi kogemus näitab, et seda tasakaalu on võimalik hoida, kui arutelud püsivad sisulised ja rahulikud ning kui osapooled ei püüa teineteise rolle enda kätte võtta.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kui teadlane vaikib, täitub ruum müraga; kui teadlane räägib üleolevalt, kaob usaldus; kui ühiskond ei kuula, kaob mõte rääkida.

Kommentaaris esitatud seisukohad on autori isiklikud ega esinda tema tööandja ega ühegi asutuse ametlikke seisukohti. Andres Marandi on hüdrogeoloog ja teadlane ning on läbinud vaidluste lahendamise ja coaching'u väljaõppe.