Ärimaailmas on levinud lihtne kujundlik jutuke, mis illustreerib erinevust kaasalöömise ja pühendumuse vahel. Üks versioon loost on järgmine.

Kana ja siga jalutasid mööda teed ning kana ütles: "Tead, siga, asutame koos restorani! Pakume hommikusööki: peekonit ja mune. Suurepärane idee, kas pole?" Siga jäi mõttesse ja vastas: "Kuule, kana, sinu jaoks on see äri lihtsalt kaasalöömine, sa muned mõne muna ja kõik. Aga minu jaoks on see täielik pühendumus, sest ma pean andma endast tüki või koguni oma elu.".

Seda jutukest kasutatakse tihti illustreerimaks erinevust ettevõtte omanike ja konsultantide vahel, kuid see sobib väga kenasti illustreerima ka mingi otsuse või tegevuse väga suurt erinevust, sõltuvalt sellest, kas oled "siga" või "kana".

Kasutan seda jutukest illustreerimaks, miks ma arvan Eestis viimasel ajal olevat tekkinud nii palju kära ja vastuseisu mistahes suurema objekti rajamisele, olgu see siis Rail Balticu trass, Nursipalu harjutusvälja laiendus või aktuaalseimana rajatavad tuulikupargid merel ja maismaal.

Selliste kaasuste puhul võibki jagada inimesed nendeks, kes on sattunud sea rolli ja neil on mängus iseenda nahk, kas siis seeläbi, et kukub nende kinnisvara väärtus, halvenevad elamistingimused ja elukeskkond või tekib oht tervisele. Ning teiseks nendeks, kes on kanade rollis – nad küll panustavad näiteks makse makstes, kuid saavad tavapäraselt edasi elada.

Munad ja peekon sobivad siinkohal hästi ühiskondliku hüve metafooriks, mida tahetakse saavutada. Kõht on ju tühi ja süüa oleks vaja saada, nii nagu on vaja saada rohelist elektrit või kiiret transpordiühendust muu Euroopaga.

Minu arvates on Eestis läinud asi ühiskondlikult teravaks seetõttu, et ei ole aru saadud "kanade" ja "sigade" erinevast rollist ning mõju suuruse erinevusest "sigadele" ja "kanadele" mistahes taolise objekti rajamise puhul.

On suur vahe, kas sa pead rohelise elektri saamiseks maksma rohkem makse või lisaks sellele riskima veel teadmata mõjudega tervisele, elama halvenenud keskkonnatingimustes või kaotama osa oma kinnisvara väärtusest. Võib-olla nendele, kes on kana rollis, piisab teadmisest, et kui nad maksavad riigile rohkem makse, on elekter väidetavalt rohelisem või siis saavad nad rongiga kiiremini Berliini sõita.

Neile, kes on aga sattunud sea rolli ja peavad piltlikult ohverdama tüki iseendast, ei pruugi sellest piisata. Asja ei tee paremaks ka see, kui mõni "kana" kukub meedias kaagutama ja moraali lugema, et kuidas te küll te aru ei saa, miks üks või teine asi meile kõigile kasulik on.

Selline konfliktne olukord ei tule pikemas perspektiivis kasuks muidugi mitte kellelegi. Mulle tunduvad ühtmoodi jubedana nii tulevikustsenaarium rikutud keskkonna ja ühiskondlike suhetega Eestimaast kui ka perspektiiv riigist, mille põhiline sissetulekuallikas on turistidele puulusikate müümine ja raha eest rahvariietes ringi tatsumine, sest just nii võib juhtuda, kui taristuobjektide rajamine on niivõrd vaevaline ka edaspidi.

Pakun olukorra lahendamiseks välja mõned naiivsevõitu mõtted. Need põhinevad suuresti õppetundidel, mis on saadud juba tehtud vigadest.

Esiteks on abi sellest, kui hakatakse aru saama erinevatest rollidest, millesse inimesed on sattunud, ning arvestama sellega nendega suhtlemisel ja nendesse suhtumisel.

Hea näide on Nursipalu harjutusvälja laiendus, kus sea rolli sattusid need inimesed, kes elasid lähedal olevates taludes. Julgen väita, et üksmeel kui selline oli harjutusvälja laiendamise kohta ühiskonnas valdav, enne kui asi jamaks läks ja inimesed kas siis kaastundest või solidaarsusest "sigu" toetama asusid. Samal ajal tundsid ka igasugu muud karvased ja sulelised verelõhna, ujusid kohale ja hakkasid kujunenud konflikti iseenda huvides ära kasutama, loomulikult kohalike kaitsmise sildi all.

Kuigi võib tunduda, et mingi teema suure kella külge panek aitab "sigade" huve paremini kaitsta, ei pruugi see pikas perspektiivis nii olla. Vastureaktsioonina hakkab toimuma suur üksteise sildistamine, kasvavad pinged ühiskonnas ning lõpuks võivad teostamata jääda ka täiesti mõistlikud ja vajalikud projektid.

Teiseks on Eestit tabanud seletamatu usk, et kui mingi asi on suurem, on see ka efektiivsem ja kohe kindlasti ka kõige parem. Näiteid sellise usu vohamise kohta on palju. Kui on vaja vähendada avaliku sektori kulusid, siis liidame kaks asutust kokku. Protsesside ülevaatamine ja efektiivsemaks muutmine ei tule isegi mitte mõttesse, sest see on liiga keeruline ja kõigil on kiire.

Rajame meretuulikupargi ning ehitame sinna nii kõrged tuulikud kui vähegi võimalik ja nii palju kui vähegi võimalik. See on elektritootmise seisukohast kõige efektiivsem ja loomulikult peab see seega olema ka lindudele, inimestele ja kaladele kõige parem lahendus. Näed sa, vaba krunt individuaalelamute kvartalis, paneme sinna püsti kolmekordse kortermaja, saame rohkem kortereid maha müüa. Kuna see on kõige efektiivsem, siis järelikult ka linnaelanikele kõige parem lahendus.

Efektiivsus võib, kuid ei pruugi alati olla kõige parem. Sõltub, kelle mätta otsast vaadata. Suurim probleem suurte asjadega on aga nendega kaasnev suur mõju. Kui mingil asjal on suur mõju, on ka vastumõju automaatselt suurem.

Kujutage ette, millist vastuseisu osutavad elanikud, kelle majade kõrvalkrundile rajatakse kortermaja, ja võrrelge seda olukorraga, kui tühjale krundile tahetakse ehitada normaalsete mõõtudega ühepereelamu, nagu need on ümbritsevatel kruntidel.

Esimesel juhul satuvad elanikud sea rolli, kuna nende elukeskkond halveneb ja kinnisvara väärtus väheneb märkimisväärselt. Teisel juhul aga saavad nad tühermaa asemel toredad naabrid. Kui me ei luba tuuleparkide ehitajatel rajada elajalike mõõtmetega tuulikuid, küll nad hakkavad kunagi tulevikus uuesti ka väiksemaid valmistama. Euroopas pole varsti enam piisavalt sobivaid kohti, kuhu neid monstrumeid lubatakse püsti panna, sest rahvas ärkab ja vastuseis ei ole tugev mitte ainult Eestis.

Kui Torgu Kuningriigi ja Saaremaa lääneranniku lähedased meretuulepargid oleksid planeeritud rannikust mitte kümne, vaid viiekümne kilomeetri kaugusele – nagu kuuldavasti nõutakse Skandinaavia riikides –, või siis oleks tuulikud 300 meetri asemel 100 meetri kõrgused, nagu algselt plaanis oli, oleks Saare Rannarahva Selts ja ka teised sarnased organisatsioonid ilmselt asutamata jäänud ning Eesti inimeste vastuseis tuulikutele märksa väiksem olnud.

Väidan, et paljudel juhtudel on suurte objektide rajaja efektiivsuse ja suuruse tagaajamise tõttu endale ise jalga tulistanud, sest nad ajasid taga efektiivsust, kuid ei tahtnud hinnata mõju ja sellest tuleneva vastasmõju suurust.

Suurte tuugenite mõju kohta inimesele ja loodusele leidub väga vastandlikke teaduslikke uuringuid. Ühtedes väidetakse, et tuugenite mõju inimese tervisele on suur ja negatiivne, teistes väidetakse, et ohtu tervisele ei ole. Eks tegemist ongi keerulise probleemiga, sest põhjuseid, miks inimese tervis järsku halveneb, võib olla mitmeid, ja kindlalt väita, et see on põhjustatud tuugenitest, on keeruline.

Kui meil on mingi oht, mille suurust me mõõta ei suuda, oleks ju mõistlik seda ohtu vältida, mitte aga vaielda selle üle, kui suur see on. Ei ole ju mõtet astuda laukasse, teadmata, kui sügav see on. Mõistlikum on teha väike ring ümber lauka ja lauka sügavus ei puutu enam asjasse, väldime riski.

Kolmandaks tundub meil olevat suur puudus lihtsast hoolivusest. Anname inimestele, kes on sattunud sea rolli, võimaluse võimalikku negatiivset mõju mitte taluda, vaid vältida.

Miks on Eestis nii, et meil jagub sadu miljoneid või isegi paar miljardit maksumaksja raha, et matta raha betooni või ekstreemseima näitena maksta meretuuleparke rajavatele ja haldavatele ettevõtetele toetust, kuid talumishüvitise maksmisel või muul moel inimestele nende tervise või elukvaliteedi languse kompenseerimiseks on raha järsku otsa saanud ning summad, mida pakutakse on naeruväärsed?

Kas on see järsku eestlaslik kadedus? No kuidas sa lepid sellega, et tuttav külamees, kes elab Nursipalu harjutusvälja lähedal, saab järsku üleöö miljonäriks? Või on see siiski lihtsalt hoolivuse puudumine, mis väljendub kokkuhoidu nõudvates poliitilistes suunistes, mis anti ametnikele, kes talumist reguleerivaid õigusakte kokku kirjutasid?

Kujutaks korra ette, mis juhtuks, kui riik kompenseeriks sigade rolli sattunud inimestele võimaliku negatiivse mõju nii heldelt ja koheselt, et see võimaldaks neil otsustada, kas nad jätkavad oma elu samas kohas ja riskivad või kolivad hoopis Vändrasse või Marbellasse? Ei ole üldse võimatu, et tekib hoopis konkurss selle nimel, kuhu piirkonda järjekordne objekt rajada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesele, kes on sattunud "sea" rolli, on tegemist suure negatiivse muudatusega.

Everett Rogersi innovatsioonide leviku teooriale tuginedes ja seda muudatuste juhtimisele laiendades võib kokkuvõtlikult öelda, et pea igasuguse muudatuse põhjal toetab muudatust umbes 16 protsenti inimestest, sama palju on neid, kes on asja vastu ja ükski argument seda ei muuda. Ülejäänud 68 protsenti on aga mõjutatavad ja just neile peaks tähelepanu suunama.

Seega võiks edaspidi proovida teha kahte asja.

Esiteks võiks loobuda dogmast, et suurem on efektiivsem ja efektiivsem on parem, ning rajada mõistliku suurusega taristuobjekte, et negatiivne mõju oleks võimalikult väike.

Teiseks tuleks eristada "sead" "kanadest" ning nendele õnnetutele, kes on sattunud sea rolli, maksta rikkalikku kompensatsiooni. Siis ehk muutub ka viimasel ajal valdavaks saanud suhtumine riigiaparaati kui organisse, mis tahab Eesti inimestele ainult käkki keerata.

Kui kõik kulud lõpuks kokku lüüa, ei pruugigi see lähenemine tulla ühiskonnale praegusest jamast kallim, sest võidame pehmetes väärtustes ja paremates ühiskondlikes suhetes ning saame siin rahulikult edasi muneda nii, nagu seda Eestimaal aastatuhandeid on tehtud.