Jäätmereformi eelnõu jõudis viimaks riigikokku: on vaeva nähtud ning on pingutatud, et reform ei kukuks välja nii tehnokraatlik nagu olid esimesed eelnõuversioonid. Kõige olulisem ja põhimõtteline muudatus – kohalikele omavalitsustele sisetehingute võimaldamise väljavõtmine eelnõust – väärib aplausi, sest terve mõistus võitis.

Ootamatult ja põhjendamata eelnõu talvisesse versiooni ilmunud mõte, et saarelistele omavalitsustele võiks anda õiguse teha sisetehinguid, tekitas nii turuosalistes kui ka konkurentsiametis palju küsimusi. Õnneks on põhjendamatu eelnõupunkt eelnõust nüüdseks kadunud. Sama on toimunud mõnede "laest" või ametniku unistustest võetud tootjavastutusorganisatsiooni puudutavate nõuetega.

Näiteks: kolme pakkumise nõude paindlikum tõlgendamine taaskasutusorganisatsioonide (TKO) teenuseostudes. Nimelt, turul ei pruugi olemas ollagi kolme käitlejat. Aga ka tootjavastutusorganisatsioonide tegevuslubade tähtaegsusest loobumine, mis suurendab õiguskindlust ja vähendab bürokraatiat.

Kuidas saavutada ringmajanduse eesmärgid päriselt?

Meedias käivad arutelud peamiselt selle üle, kui kalliks läheb sortija või mittesortija jäätmevedu, mitu konteinerit hakkab olema kellegi väravas. Kahjuks on endiselt reformi põhituum samal tasemel: ringmajanduse tegelik eesmärk – materjalide ringlussevõtt – jääb praeguses eelnõus ikka tagaplaanile. Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu (ERMEL) hinnangul ei tohiks aga reform piirduda vaid vormilise liigiti kogumise edendamisega.

Enne reformi riigikogus heaks kiitmist tuleks korraks astuda samm tagasi ja mõelda, miks reformi üldse vaja oli: selleks, et materjalid/jäätmed saaks ringlusesse. Et see juhtuks, peaks sõnastama eesmärgid ja tegevused vastavalt: mõõdetav ja eesmärgistatud peab olema just materjalide ringlussevõtt, mitte aga liigiti kogumine.

Eelnõu seab endiselt eesmärgiks jäätmete liigiti kogumise protsendi, mitte selle, kui palju materjale tegelikult ringlusesse suunatakse. Tulemuseks on olukord, kus ringmajanduse asemel tekib meil konteinerimajandus – konteinerite arvu reeglid, ilusad liigiti kogutud hunnikud jäätmeid, aga tulemust ja sisu on vähe. Latt on seatud madalale ja ka selle alt joostakse läbi.

Ringmajandus on loosungite tasemel

Reformi autorite väide, nagu hakkaks materjalide ringlussevõtt kohe pärast liigiti kogumist ise tööle, ei pea paika. Ka materjalide ringlus vajab riigi strateegilist planeerimist ja tegelikult ka riigi tuge. Reformis käsitletakse seda osa pinnapealselt, läbi kumab teadmatus turuolukorrast ja tehnoloogilistest võimalustest.

Sama räägivad ka avatud rahakotirauad. Praegu on riigil plaanis toetada näiteks kohalike omavalitsuste konteinerimajandust 35 miljoniga, samal ajal kui ringlussevõtutehaseid, käitluskohti toetataks 14 miljoni euroga. Teisisõnu: konteinerimajandus pro ringmajandus. Teisisõnu: kui oma tooteid müüv ettevõte hakkab tegema pakendit, mida saaks suunata 100 protsenti ringlusesse, inimene paneb selle pakendi ka oma koduväravas õigesse konteinerisse ja veoettevõte viib selle ka ilusti kogumiskohta, ei tähenda see veel, et Eestis või lähiriikides on olemas ka tehas, mis selle uueks materjaliks vormib. Kui riik tahab suurendada ringlussevõttu, siis miks on eelnõu ja kõneisikute jutupunktid valdavalt konteinerite ja liigiti kogumise tasandil?

Kas munitsipaalettevõte on õilsam kui eraettevõte?

KOV-idele antakse jäätmereformiga rollid, mis ei ole neile vajalikud ega ka loomuomased: konteinerite ostmine, müümine, klienditeenindus, logistika korraldamine. Ei pea olema majandusteadlane või sensitiiv, teadmaks, et avaliku ja erasektori rollide hägustamine loob turumoonutusi ning pärsib erasektori investeeringuvalmidust. Meie palve on, et avaliku ja erasektori rollid tuleks reformis selgemalt piiritleda. KOV ei peaks olema turuosaline jäätmekäitluses – tema roll peaks piirduma korraldamise, mitte teenuse pakkumisega.

Praegu saame öelda, et sellisel kujul reformiga ei parane ka konkurentsiolukord – probleem, millele on palju tähelepanu juhitud. Pigem halveneb. Näiteks, kui seni oli olmejäätmete veopiiranguks 30 000 elanikku, siis nüüd tõstetakse see 100 000-ni – selline mahunõue tõrjub turult veel vähesedki väiksemad vedajad välja ning pärsib uute tulijate motivatsiooni. Selline mudel sarnaneb pigem turu sulgemisele kui selle korrastamisele. Näiteks ei ole võetud ka arvesse soovitust luua võimalus väiksematel ettevõtetel turule parem ligipääs sellega, et jätta korraldatud olmejäätmete veo hangetest välja ettevõtted.

Reform võiks tagada ettevõtlusvabaduse

Sama jabur, nagu oli sisetehingute lubamine, on endiselt aga eelnõus keeld jäätmekäitlejatele tootjavastutusorganisatsioonides osalust omada. Riigikapitalismi ideealge ei ole eelnõust siiski täiesti kadunud: ametnike peas on sündinud ka idee tootjavastutusorganisatsioonide sundvõõrandamiseks. Kõik see toimuks ilma analüüsita ja hüvitamismehhanismideta. Selline piirang on pehmelt öeldes küsitav: nii põhiseadusevastane kui ka majanduslikult ebamõistlik. TKO-de osaluse piirang tuleb eelnõust eemaldada või vähemalt muuta see kooskõlaliseks põhiseaduslike omandiõigustega.

Eesti vajab tõhusat jäätmereformi – mitte ainult selleks, et täita Euroopa Komisjoni seatud formaalseid sihtarve, vaid selleks, et tekiks reaalne ringlus, õiglane konkurents ja selge vastutus.